Gilgameši eepos. Amar Annus

maailmas liiklevad kurjuse jõud Allilma suunata ja sinna kindlalt sulgeda. Ühes kurjade vaimude välja ajamise rituaalis sunnitakse pahategijat vanduma päikesejumalale ja Gilgamešile, et ta suundub tagasi Allilma, kust ta oli üles tulnud oma ohvrit ahistama. See rituaal kujutab endast samas ka kohtuasja kurja vaimu ja tema all kannatava inimese vahel, kes esitab Gilgamešile järgmise palve:

      Gilgameš, täiuslik kuningas, Anunnakide kohtumõistja,

      kaalutlev prints, inimeste kaelapuu,

      maailmaäärte jälgija, maa ülevaataja, alumiste ilmade isand!

      Sa oled kohtumõistja, sina vaatled jumala kombel,

      Allilmas sa seisad, sina langetad lõplikke otsuseid,

      sinu otsuseid ei muudeta, ei unustata sinu sõna.

      Sina küsid, sina vaatled, sina mõistad kohut, jälgid ja sead korda;

      Šamaš kohtuotsuste langetamise usaldas sinu kätte!

      Kuningad, valitsejad ja printsid sinu ees kummardavad maani,

      sina vaatled nende endeid, langetad nende üle kohtuotsuseid.

      Mina, see-ja-see, selle-ja-selle poeg,9

      kelle jumal on see-ja-see, kelle jumalanna on see-ja-see,

      kes ma sain külge haiguse – kohtu mõistmiseks,

      kohtuotsuse langetamiseks sinu ees ma kummardan maani.

      Mõista kohut, langeta [kohtuotsus],

      rebi välja haigus, mis on [minu] kehas,

      saa kätte kuri asi [… ... …]

      [aja välja] paha, mis on minu kehas!10

      Gilgameši kuvandil Allilma jumalusena on veel mõningad huvitavad aspektid. „Gilgameši eepose“ tekstile kujunes ajapikku mitu tõlgenduskihti, millest mõni võis olla esoteeriliselt teoloogiline, astroloogiline, numeroloogiline jne (vt Parpola 1998: 291–293). Nendest tõlgendustest ei ole kiilkirjalistes allikates otsesõnu kuigi palju juttu. Siiski võib võrdleva andmestiku varal järeldada, et Gilgameši teekonda pärast Enkidu surma maailma lõppu tõlgendati muuhulgas allegoorilise kirjeldusena hinge siirdumisest teispoolsusesse. Uurijad on püüdnud geograafilises plaanis mõtestada Gilgameši teekonna kirjeldust Uta-napišti juurde eepose üheksandal tahvlil (vt George 2003: 492–497). Enamik tõlgendajaid siiski möönab, et see on sisemiste vastukäivuste tõttu keeruline. Üks tähenduslik maailma servas elutsev tegelane on paadimees Ur-šanabi, kes regulaarselt ületab „surma vesi” Utanapišti elukoha ja maailma ääre vahel (X 79–91). Ur-šanabi nimi tähendab „neljakümne mees” ja 40 on numeroloogiliselt jumal Ea tähistaja, kes elas mütoloogilises veekogumis nimega Apsu. Maa, Apsu ja surnute Allilm asusid kihtidena üksteise peal, nõnda et iga surmavalda siirduv hing pidi paratamatult läbima Apsu. Sellest lähtudes aetakse mõnikord Apsu ja Allilm omavahel segamini või samastatakse (Horowitz 1998: 342–344). Ur-šanabi on nime järgi otsustades jumal Ea looming ja käsualune, kelle ülesannete hulka võis kuuluda surnuhingede sõidutamine Allilma, nagu mõnes allikas Gilgamešile. Teekond Ur-šanabi paadiga üle „surma vete” on analoogiline iga sureliku hinge teekonnaga teispoolsusesse. Kuna Gilgameš oma teekonnalt ka kodulinna Urukisse tagasi tuleb koos Uta-napištiga, siis võib spekuleerida selle üle, kas eepose narratiivist võidi muinasajal välja lugeda hinge surematuse ja hingede rändamise doktriine. Otsest kinnitust selle kohta küll pole, kuid nt kreeka geograafi Pausaniase järgi (4.32.4), kes elas 2. sajandil m.a.j, väitsid Babüloonia ja India targad maailmas esimestena, et inimese hing on surematu, ning nendelt õppis seda ka Platon. Kuigi mõiste „hing” kasutamine on Mesopotaamia usundi kontekstis mõneti vaidlusalune, ei saa välistada, et Gilgameši teekonda Uta-napišti juurde ja tagasi tõlgendati hinge rännakuna teispoolsusesse ja tagasi. Selles mõttes on Gilgameši kahesuunaline teekond analoogiline veeuputuse-eelse targa rännakuga taevasse ja tagasi, nagu jutustatakse Adapa müüdis. Nagu Gilgameš, nii pöördub ka Adapa oma taevateekonnalt tagasi selleks, et saadud õpetusi edasi anda inimkonnale.