EESSÕNA
Käesolev raamat esindab esimest katset tõlkida babüloonia „Gilgameši eepos” eesti keelde akkadi keelest. Tõlge põhineb eepose standardversiooni tekstil, mis oli jagatud ja reastatud kaheteistkümneks savitahvliks. Standardversiooni teksti on tükk tüki haaval taastatud viimased 150 aastat ning tööd jätkub veel vähemalt sama kauaks, enne kui eepose tekst tervikuna tuntuks saab. Senini on tekstis lühemad või pikemad lüngad, praegu on tundmatu umbes kolmandik eepose tekstist. Selles raamatus ei ole tõlgitud babüloonia „Gilgameši eeposele“ eelkäijateks olnud sumeri eepilisi lugusid Bilgamesist, taoline töö võib jääda kaugemasse tulevikku.
„Gilgameši eepose“ uurimine oli pikka aega raskendatud, sest R. Thompsoni 1930. aastal Oxfordis ilmunud tekstiväljaanne aegus paarikümne aastaga, kuna pidevalt avastati uusi tahvleid ja fragmente. Seepärast pidi iga eepose tõlkija algteksti taastama ise. Suureks abiks oli S. Parpola 1997. aastal avaldatud õpikulaadne väljaanne, millest algas siinkirjutaja esmatutvus eepose algtekstiga. 2003. aastal ilmus aga Londoni Ülikooli professori Andrew R. George’i koostatud ja kommenteeritud uus monumentaalne tekstiväljaanne, milles kogu filoloogiline töö oli tehtud uuesti. Kõikide seni avastatud käsikirjade kriitilise läbivaatusega asetas ta „Gilgameši eepose“ teksti uurimise täiesti uuele vundamendile ja andis vahendi, ilma milleta ükski tänapäevane tõlge tööd alustada ei saa. Pärast mainitud raamatu ilmumist on päevavalgele ilmunud juba mitmed uued „Gilgameši eepose“ käsikirjad, nõnda et kümmekonna aasta pärast osutub ka 2003. aasta väljaanne vananenuks. Iga põlvkond vajab uut, täiendatud ja parandatud „Gilgameši eepose“ algteksti ja selle tõlget, kuigi põhisisu oli hästi teada juba sadakond aastat tagasi.
Minu töö „Gilgameši eepose“ tõlke kallal on kestnud lühemate ja pikemate vaheaegadega u 10 aastat. Selle aja jooksul olen kohanud paljusid inimesi, kes selleks tööks julgustasid, inspireerisid või andsid nõu – minu pere, sõbrad, kolleegid, lähemad ja kaugemad tuttavad. Erilise tänu on ära teeninud Jaan Puhvel Californiast, kes andis raamatu jaoks kasutada oma tõlkeid hetiidi keelest. Kuna vanade Idamaade uurimiseks on nii Eesti kui ka Soome akadeemilises maailmas aina raskem leida materiaalset toetust, on vaimne tugi ja kollegiaalsus seda olulisemad. Tahaksin rõhutada, et muistse Lähis-Ida tekstide uurimine kuulub teaduslikult samasse harusse kui humanistlik piibliuurimine. Seda tunda tähendab mõista meie endi kultuuri ajaloolisi juuri, sest ka eesti kirjakeelt poleks iial kujunenud ilma Piibli tõlkimiseta.
KUNINGAS GILGAMEŠ MUISTSETE MESOPOTAAMLASTE AJALOOPÄRIMUSES
Ajalooline Uruki kuningas nimega Bilgames võib olla elanud millalgi ajavahemikus 2750–2600 e.m.a. Tema ajaloolisus on kaheldav sellepärast, et vastavast perioodist ei ole seni leitud mingeid kaasaegseid dokumente ega raidkirju, mis kuninga ajaloolisust kinnitaksid või ümber lükkaksid. Sageli on legend suurem kui inimene ise või pole sel midagi tegemist tegelikult elanud inimese personaalse ajalooga. Seepärast ei ole ka „ajalooline” Gilgameš nii oluline kui see pärimus, mis temast jutustab, ja ajalooteadvus, mida see esindab. Võrreldav näide on legendaarne Briti kuningas Arthur, kelle tegelikust ajaloost sooviksime samuti teada rohkem (vt Littleton ja Malcor 1994).
Muistses Lähis-Idas jagab juba kõige vanem ajalookirjutus inimkonna varaseima ajaloo kaheks perioodiks – ajaks enne ja pärast veeuputust. See ajaloomõistmine on müütilist laadi, kuna Piibli veeuputusega sarnast sündmust ei ole iial toimunud. Uruki kuningas Gilgameš kuulus veeuputusejärgsesse perioodi, kuid pärimuse järgi sai ta osa veeuputuse-eelsest tarkusest, kohtudes Uta-napištiga, kes ainsana inimestest selle katastroofi üle elas. Veeuputuse-eelse ajajärgu kirjeldused on Mesopotaamia tekstides ja ka Vanas Testamendis sarnased, kuna seda ajastut iseloomustavad hiigelpikkade eluigadega tegelased ja ekstravagantsed kronoloogiad. Üks olulisemaid ja vanemaid kirjutisi tolle ajastu kuningatest on kiilkirjaline kroonika, mida kokkuleppeliselt nimetatakse „Sumeri kuningatenimistuks”. See on kirja pandud 1900. aasta paiku e.m.a, kuid põhineb osaliselt vanematelgi pärimustel (vt Espak 2009). Selles on juttu sumeri kuningadünastiatest, kujutletakse kuningainstitutsiooni, mis taevast alla langes ja rändas mööda Sumeri linnriike:
„Kuninglus, taevast alla laskunult, kuninglus oli Eridus. Eridus oli kuningaks Alulim, ta valitses 28 800 aastat, Alalgar valitses 36 000 aastat. Kaks kuningat, valitsesid kokku 64 800 aastat. Eridu langes ja selle kuninglus kandus edasi Badtibirasse. Badtibiras valitses Enmeluanna 43 200 aastat, Enmengalanna valitses 28 800 aastat, karjane Dumuzi valitses 36 000 aastat. Kolm kuningat, valitsesid kokku 108 000 aastat. Badtibira langes ja selle kuninglus kandus edasi Laragisse. Laragis valitses Ensipadzidanna 28 800 aastat. Üks kuningas, ta valitses 28 800 aastat. Larag langes, selle kuninglus kandus edasi Sipparisse. Sipparis oli kuningaks Enmeduranna, ta valitses 21 000 aastat. Üks kuningas, valitses 21 000 aastat. Sippar langes, selle kuninglus kandus edasi Šuruppakki. Šuruppakis oli kuningaks Ubartutu, ta valitses 18 600 aastat. Üks kuningas, valitses 18 600 aastat. Viis linna, kaheksa kuningat, nad valitsesid kokku 241 200 aastat. Siis voolas üle veeuputus” (read 1–39).
Pärast veeuputust, nagu jätkab „Sumeri kuninganimistu”, laskus kuninglus uuesti taevast alla ja viibis Kiši linnas, kokku valitses seal 23 kuningat (read 40–94). Nende hulgas mainitakse Etanat, kes esineb kirjandusliku kangelasena müüdis, kus ta ravib haiget kotkast ja saab tänutäheks selle seljas taevasse lennata. Etana valitses „Sumeri kuninganimistu” järgi 1560 aastat. Üheksa kuningat hiljem seisab selles loendis nimi Enmebaraggesi, kes oli arvatavalt ajalooline isik, kuna tema raidkirju on säilinud. Kuningaamet viibis nimistu järgi Kiši linnas kokku 24 510 aastat, 3 kuud ning 3,5 päeva, seejärel linn vallutati ning kuninglus kolis edasi Uruki linna ja selle peatemplisse Eannasse, kus ta viibis mitu tuhat aastat.
Uruki esimese dünastia valitsejate seas mainib kuninganimistu 12 nime, kelle hulgas on Mesopotaamia ajaloolises ja kirjanduslikus traditsioonis kolm väga olulist kroonikandjat – Enmerkar, Lugalbanda ja Bilgames, kelle tegevust kirjeldavad mitmed hilisemad sumeri eepilised poeemid. Kiši ja Uruki kuningate rivaliteedist jutustab näiteks sumeri lühieepos „Bilgames ja Akka“. Uruki dünastia pidi ajaliselt veidi kattuma Kiši omaga, kuna Gilgameši kohta leidub pärimus, mis teeb ta Enmebaraggesi kaasaegseks. Väidetavalt võitis ta kahevõitluses selle Kiši kuninga ja alistas tema linna: „sa tõid välja oma sõjariistad Kiši koja vastu. Selle seitse sangarit sa püüdsid kinni surnult. Kiši kuninga Enmebaraggesi peal sa trampisid oma jalgadega … kuningluse sa tõid Kišist Urukisse”.1
Võimalik, et kuningas nimega Gilgameš tegi lõpu Kiši hegemooniale ja viis maa kuningluse üle Urukisse. See pidi olema tähtis sündmus Sumeri varadünastilises ajaloos, mistõttu tekkis populaarne mälestus temast kui „vägevast kuningast” (George 2003: 103–106). See mälestus elab eriti tugevasti edasi Mesopotaamia endetekstides, kus Gilgamešši mõnikord nimetatakse „maailma valitsejaks” (George 2003: 112–117).
„Sumeri kuninganimistu” ütleb Gilgameši kohta lühidalt: „Bilgames – tema isa oli líl-deemon – Kulaba isand, ta valitses 126 aastat. Ur-Nungal, Bilgamesi poeg, valitses 30 aastat”. Sumeri sõna líl, mida võiks tõlkida sõnaga „õhk, tuul” või ülekantult „fantoom”, on mõnikord vaadeldud etümoloogilises seoses eesti sõnaga „leil”.2 Gilgameši isa nimetamine „fantoomiks“ pole ebatavaline, kuna paljud legendaarsed kuningad ja rahvajuhid nagu Sargon, Mooses, Küüros, Romulus ja Remus pärinevad rahvapäraste imelugude järgi ebatavalistest ja müütilistest oludest. „Gilgameši eepose“ hetiidi kujus antakse koguni mõista, et kuningas ei olnud kohalik, vaid saabus Urukisse kusagilt kaugelt rändurina: „läbi ta rändas kõik maad, kuni Urukisse saabus, seal aga päeviti asukaid rõhuma hakkas…“ (vt „Hetiidi „Gilgameš““). Gilgameši isa nimetab samas vaimus „nähtamatuks meheks“ kreeka keeles kirjutanud rooma kirjanik Ailianos, kes ühes jutus oma teoses „Elajate loomusest“ (12.21) ühendab motiive mitmest Mesopotaamias tuntud müüdist. Ta jutustab, et olnud kord Babüloonia kuningas Seuechoros, kes saanud ennustuse, et tema tütrele sündiv poeg seab ohtu tema kuningriigi. Kuningas hakkas oma tütart rangelt valvama, kuid kuna saatus on alati kangem kui inimene, sünnitas tütar poja nimega Gilgamos, kes hiljem saigi Babüloonia kuningaks. Turvamehed lennutasid vastsündinud sohilapse alla tornist, kus tüdrukut hoiti, kuid kotkas korjas ta lennult ja kasvatas teda oma pesas. Teise traditsiooni kohaselt, mida esindab eelkõige akkadikeelne eepos, ei olnud Gilgameši isa keegi tundmatu figuur, vaid tema eelkäija troonil,