sa lõid maha Huwawa tema metsas,
sa püstitasid kirjaga sambaid kaugeteks päevadeks,
jumalate templeid oled sa rajanud,
sa jõudsid Ziusudra juurde tema elupaigas.
Sumeri riitused, mis olid ununenud juba ammust ajast,
rituaalid ja kombed sa tõid tagasi kodumaale,
kätepesemise ja suupesemise rituaalid sa seadsid korda!
Selles kataloogis on hästi esindatud Gilgameši roll kultuuritoojana, millest võib järeldada, et Ziusudra juurest tagasi tulnud kangelane korrigeeris Sumeri ununenud riitusi ja rituaale ning taastas jumalate templeid, mille kunagise olemasolu veeuputuse-eelsel ajal olid surelikud unustanud (George 2003: 96–97). Mõnes muuski suhtes kujutab akkadi eepos Gilgamešši isikuna, kes avastas uusi teid, maid ja innovaatilisi tehnoloogiaid. Mitmed lõigud võivad olla etioloogiad, kuidas müütilise kangelase tegudest sai alguse nt müüriladumise oskus (I 18–21), kaevude või allikate puurimine kõrbesse (III 38–39 jm), lihunikukunst (VI 132–146), laevadel purjetamine (X 181–183) või sukeldumine (XI 287–93). Need kultuuriheerose jooned käivad hästi kokku tema rolliga suure ja targa kuningana, kes „saladust nägi ja varjatu avastas” (I 7). Eepose esimene rida kirjeldab Gilgamešši, kes „sügavust nägi, maa aluseid“ (ša naqba īmuru išdī māti). Need terminid ei tähista ainuüksi kosmilisi või geograafilisi sügavusi, mida Gilgameš võis näha, kui ta laskus jumal Ea elupaika Apsusse (vt XI 287–293), vaid ka sügavat tarkust, mis on nurgakivina aluseks kogu tsiviliseeritud elule maa peal. Gilgameši omandatud kõikehaarav tarkus saab seega eepose kanoonilise kuju juhtmotiiviks, mis kajastub ka hilisemates „Gilgameši eepose“ kaudmõju all tekkinud tekstides.
GILGAMEŠ ALLILMA JUMALANA
Legendaarset Uruki kuningat peeti Mesopotaamia mütoloogias ja usundis nii ajalooliseks isikuks kui ka jumaluseks. Tema nime esimene pool tuleneb sumerikeelsest sõnast bíl-ga, mis tähendab meessoost järeltulijat, ülekantult ka „vili, võsu“. Teine pool on sumeri sõna mes, mis tähendab „noor mees, kangelane“. Gilgameši nime eelkäija esineb juba kõige varasemates jumalate nimekirjades asulast nimega Fara (muistse nimega Šuruppak), mis pärinevad kolmanda aastatuhande e.m.a keskpaigast. Seal esineb nimi kujul pa-bilga-mes, mida võib tõlkida „kauge esivanem on kangelane“. Sellest sõnaühendist ongi tekkinud nimi Bilgames, kui ära langes esimene komponent pa või pap, mis tähendab „vanem vend“. Akkadi keele kõnelejatel moondus Bilgames hiljem suupärasemaks Gilgamešiks, kuigi nimevorm Bilgames võis jääda suuliselt käibesse. Bilgamesi nimi esineb kolmanda aastatuhande dokumentides ja raidkirjades, ning kõikjal tähistab see kiilkirjalise determinatiivi järgi jumalikku olendit (vt George 2003: 71–78). Hilisemateski jumalate nimekirjades leidub Gilgameši nime, panteoni süstemaatiliselt esitlevates loendites on ta paigutatud Allilma jumalate gruppi (George 2003: 120–121).
Esimese aastatuhande e.m.a õigekirjas kirjutatakse Gilgameši nime enamasti reastades neli kiilkirjamärki: DINGIR, GIŠ, GĺN ja MAŠ, mis ei moodusta foneetilist kirjutusviisi, vaid sõnamärgi ehk logogrammi. Esimene neist on determinatiiv, mis märgib jumalikku olendit. Assürioloog Simo Parpola on väitnud, et nende sumeri kiilkirjamärkide tõlgendamise abil akkadi keeles tuletasid Babüloonia filoloogid Gilgameši nimele esoteerilise tähenduse järgmisel moel: GIŠ = „puu“, GĺN = „seekel, tasakaal“ ja MAŠ = „võrdne, sarnane olema“. Nime ortograafia koostisosi tõlgendati kokku lausena „tema, kes sai võrdseks tasakaalu puuga“ (Parpola 1998a).7 „Puu“ selles lauses on püha puu, mille „tasakaal“ ühtlasi kosmiline harmoonia, millega Gilgameš „sai võrdseks“, st saavutas jumaliku täiuse inimesena. Võrdluseks toob sama autor Piibli Taanieli raamatu viienda peatüki, kus Paabeli kuninga unenäos seinale ilmub salapärane kiri „menee, menee, tekeel, ufarsiin“ (Ta 5:25). Taaniel tõlgendab sõna „tekeel“, mis tähendab „seekel“, kuningale poleemiliselt: „sind on vaekaussidega kaalutud ja leitud kerge olevat“ (Ta 5:27). Selle tõlgenduse mõistmisel on abiks teadmine, et akkadi keeles tulevad sõnad „seekel“, „kaaluma“ ja „tasakaal“ samast sõnatüvest (šql). Taanieli raamatu peatükkides 4 ja 5 esineb teisigi „Gilgameši eeposest“ tuttavaid motiive – kuningas Nebukadnetsar loomastub ja elab nagu Enkidu metselajate seas (Ta 4:22, 5:21); enne seda kõrgub ta oma alamate üle suure puuna, mille langetab taevast laskunud ingel (Ta 4:17–20).8 Need sarnased motiivid hulgakesi lasevad oletada, et Taanieli raamatu peatükkide autor ammutas loominguliselt materjali babüloonia usundist ja kirjandusest.
Kõneledes Gilgameši kuvandist jumalkonna liikmena, tuleks alustada sumeri eepilisest loost „Bilgamesi surm“, mis jutustab selge loo, kuidas jumalate koosolek otsustas Uruki kuninga pärast surma Allilma pealikuks teha. Poeem algab kaebelauluga Bilgamesi üle, kelle üle surma saadik on juba võimust saanud, nii et kuningas lamab haigena surivoodil. Enki avaldab Bilgamesile nägemuse, milles ta ise osaleb jumalate koosolekul, määrates endale saatust. Jumalad uurivad tema tegusid – tema rännakut Seedrimetsa ja maailma lõppu ning tema tarkust, mille ta sai Ziusudra käest. Jumalaid vaevab küsimus, et kuigi Bilgames on inimene, on ta jumalanna Ninsuni poeg – kas ta peaks olema surelik või surematu? Lõpliku otsuse teeb Enki öeldes, et ainuke surelik, kes sai surematuks, oli Ziusudra. See aga juhtus erakordsetel asjaoludel, ning Bilgames peab surres Allilma kolima. Kuid seal peab ta saama jumalaks, saavutama kõrge positsiooni ja mõistma surnute üle kohut koos teiste Allilma jumalatega. Samuti peavad elavad inimesed meenutama Bilgamesi igal aastal Valguse Peoga, kus noored mehed üksteisega rammu katsuvad. Bilgames jääb surmavallaski teistest surelikest kõrgemaks. Pärast ärkamist jutustab Bilgames oma unenäo elavatele ümber, ning rohkete korduste järel hakkab Uruki rahvas Bilgamesile hauda ehitama. Hauapanuseid ja leinamist on kirjeldatud mõneti sarnaselt sellega, kuidas akkadi eeposes Gilgameš leinab Enkidut (tahvlitel VII ja VIII). Sumeri teksti üks versioon mainib lõpus didaktiliselt, et surnud jäävad elama elavate mälestustes.
Niisugune seletus Gilgameši jumalaks saamisest sobib kokku sellega, mida öeldakse tema kohta paljudes muudeski tekstides. Juba kolmanda aastatuhande keskpaigas ohverdatakse ja tuuakse Gilgamešile ohvriande usupühadel, kus austatakse esivanemaid ja mineviku kuningaid. Sarnastest tseremooniatest, kus legendaarne Uruki kuningas astus üles surnute valitsejana, on teateid ka Mesopotaamia hilisemast ajaloost. Tema auks pidutsetakse abu-kuus ehk augustis, mis on tuntud kui Mesopotaamia „hingedekuu“. Selles kuus külastavad surnud hinged elavaid ning noored mehed harrastavad üheksa päeva jooksul jõumänge ja võitluskunste, mälestades Gilgameši ja Enkidu esimest kohtumist Uruki tänaval (vt II 111–115). Surnute auks süüdatakse tõrvikuid (George
2003: 124–126). Sumeri tekstides leidub pärimusi, mille järgi Gilgameš ise määras inimestele õige viisi, kuidas oma Allilmas viibivaid sugulasi rituaalselt õigesti leinata, sööta ja joota. Loos, mille jutustab ka akkadikeelse eepose XII tahvel, sai Gilgameš Enkidu surnuvaimult teada, kui halvasti käib teises ilmas nende käsi, kelle eest elavad piisavalt ei hoolitse (George 2003: 53).
Gilgameš jumalana on surnuteriigi kohtumõistja, üks Allilma valitsejatest. Mõnikord nimetatakse teda isegi Allilma kuningaks ja teispoolsuse peajumala Nergali vennaks. Akkadi eeposes ilmutab etteteadmist tema saatuse kohta ema Ninsun, kes küsib retooriliselt: „Kas koos Irninaga ei hakka ta valitsema mustapealise rahva üle? Kas koos Ningišzidaga ei hakka ta elama „Maal, kust tagasi ei tulda“?“ (III 105–106). Tema on jumalus, kes mõistab teises ilmas kohut inimhingede üle koos Ningišzida ja Dumuziga (George 2003: 127–128). Mõningates loitsulauludes mainitakse Gilgamešši koos Allilma jumalustega ja nendes tekstides on ta koguni hingede paadimees. Ta viib surnute hingi üle Huburi jõe ning küsib selle eest ka tasu. Selles osas on tema roll paralleelne paadimees Charoniga vanakreeka mütoloogias, kes sõidutab surnuid üle Styxi jõe. Surmavalla paadimehena tegutseb Mesopotaamia allikates muidki tegelasi, nt kirjanduslikus tekstis „Assüüria printsi allilmanägemus“ mainitakse paadimeest nimega Humut-tabal, mis tähendab „vii kiiresti minema!“ (George 2003: 129–131).
Jumal