„Kui see on nii, et härra direktor Ruhve andis selleks loa, et see noormees tohib siin viibida, siis on see muidugi midagi muud. Ma ei tunne teid!”
Järjekordselt pidin pealetükkivat naeru alla suruma. Kui Anu ei peaks selle mehe all kannatama, oleksin mehele tema hääle pärast kaasa tundnud.
„Minu nimi on Gerretz. Olen selle kooli võimlemise ja saksa keele õpetaja. Veel,” lisas mees ja seiras pilguga Anu, kes oli ühel laudadest istet võtnud.
„Preili Lina kavatseb järgmisel aastal saksa keele tunnid üle võtta. Eks aeg annab arutust. Kool on teil, preili Lina, alles lõpetamata.”
Viimaste sõnade juures tõusis võimlemisõpetaja hääl falsetti.
„Minu nimi on Scheerenberg. Teate, minu meelest ei valmista lõpueksamite sooritamine preili Linale mingeid raskusi, arvestades, kui hästi ta saksa keelt räägib.”
Gerretzi pea kaldus küljele.
„Oi, tõepoolest huvitav. Teie suudate seda ilmselt hinnata.”
Vaatasin meest naerulsui ja siis Anu, kes vaid kergelt naeratas.
„Ma olen sakslane ja valdan saksa keelt. Preili Lina räägib saksa keelt silmapaistvalt hästi, olen saanud selles viimastel päevadel veenduda.”
„Härra Scheerenberg, te olete Reichist!”
Võimlemisõpetaja silmad lõid särama nagu oleksin taeva kingitus. Ta tõttas vetruval sammul minu juurde, tema lihased tõmbusid pingule. Härra Gerretz jäi minu ees tikksirgelt seisma, vasak käsi külje vastu pressitud, parem aga sirutus tervituseks. Olin mõttes natsitervitusega arvestanud ja valmis sammukese taganema, et mitte käega vastu nägu saada.
„Tere tulemast Eestisse! Mul on hea meel tervitada Reichi saadikut!”
Tema saksa keel oli tugeva aktsendiga, iga sõna rõhutades meenutas ta mulle võõrkeeletunni õpilast.
Gerretzi andestust luniv pilk rändas Anule.
„Aga preili Lina, te oleksite võinud mulle ju öelda, et teie külaline on Saksa Reichist. Mina ei saanud seda ju teada, ma poleks teda sedaviisi kohelnud.”
„Kas tõesti, härra Gerretz? Te kohtlete mind alati nii.”Anu häälest kostis pilget. Gerretzi silmad tõmbusid vidukile, ta pöördus minu poole ja sekundi murdosa vältel süttis neis taas vaimustus.
„Härra Scheerenberg, olen teie riigi ja eeskätt füüreri kui isiksuse tuline austaja.”
Aimasin, mis sellele järgneb. Kuid jäin paigale, sest ei tahtnud haletsusväärsest näitemängust ilma jääda. Gerretz oli minu elus esimene Hitleri välismaalasest kummardaja.
„Teie riigi areng viimasel viiel aastal on olnud grandioosne, härra Scheerenberg. Teie rahvas on koondunud füüreri taha nagu üks mees, Versailles’ häbiväärne sobing on lunastatud. Saksamaa on taas suur ja võimas, esimest korda viimase viiesaja aasta jooksul.”
Gerretzi hääl omandas härda, vannutava kõla. Tahtsin teda katkestada, välja naerda, aga vaikisin, sest haige inimene pidi saama suu puhtaks rääkida. Tahtsin teada, mis mehe peas toimub. Anu jälgis Gerretzit nagu kiskjat loomaaias.
Usk, veri, germaanlus. Kogu rahvuslik nõdrameelsus, mida võis leida Beobachteri28 või Stürmeri29 veergudelt. Kõigele lisaks titehääli ettekantuna.
„Ma kadestan teid, te olete nii tugeva riigi kodanik. Kadestan teid ka sellepärast, et saate oma noore põlvkonna pühendada Hitlerile ja tema jumalikule sõnumile.”
Kauem ei suutnud ma vastu pidada ja pahvatasin naerma.
„Inimene, pidage ometi! Mis jumalikust sõnumist te sonite? Kellele tuleks pühenduda, kelle üle uhke olla? Kelle üle, kui tohiks küsida? Kui ebasakslaslikult väljenduda, siis ei lähe Hitler mulle karvavõrdki korda, härra Gerretz.”
Võimlemisõpetaja näolapil võttis maad õud. Tema kitsad huuled avanesid, kuid ma ei andnud talle rääkimiseks aega.
„See, et Hitler inimesi jälitab, on teil ilmselt märkamata? Kas teie meelest on kõik korras, kui sunnitöövanglad on inimestest pungil, kui vabad valimised on minevik ja ajakirjandus on sunnitud vaikima? Ehk peaksite Völkischer Beobachterile lisaks siiski ka mõnda välismaist ajalehte lugema?”
Gerretz seisis otse minu nina ees. Kaalusin instinktiivselt, millised oleksid minu šansid, kui ta peaks mulle kallale tulema.
„Noormees, häbenege silmad peast! Loomulikult on mulle teada, et juute vihatakse. Aga nad on selle ära teeninud, sest üleilmne juutlus sepistab Saksamaa-vastast vandenõud. Kus puud raiutakse, seal laastud langevad.”
Erutus nööris Gerretzi kõri, tema poisihääl murdus.
„Saksamaa kõrgub teiste riikide kohal. Ilma Rahvasteliiduta! Seal võivad nõrgad demokraatiad logeleda ja Saksamaa tõusu pealt vaadata. Vaadake neid riike: Inglismaad, Prantsusmaad, ka Eestit!
Nad lihtsalt vegeteerivad. Teie kodumaal minnakse edasi. Seal ehitatakse kiirteid, kuivatatakse soid, edendatakse tööstust.”
„…ja sunnitöövanglaid, härra Gerretz. Ärge neid oma loetelust välja jätke. Lõpetage Stürmeri nõdrameelsuse korrutamine.”
„Ah, mis koonduslaagrid! Juutide ajakirjanduse üles puhutud vale. Need on ümberkasvatuslaagrid, ei enamat.”
Gerretz vibutas minu nina ees kätt. Tema suu pritsis sülge. Taganesin sammu võrra.
„Lõpetage! Jätke mind rahule! Teie jutt ei veena mind.”
Rääkisin kurtidele kõrvadele.
„See on kommunistidele paras palk. Va vargad ja kurjategijad. Ka meil ei pruugiks nendega pikalt jännata. Aga president Päts on endiselt liiga liberaalne.”
Gerretzi käed piitsutasid õhku. Heitsin pilgu Anule. Tal oli hirm.
„Gerretz, lõpetage juba! Minge füüreri juurde! Teiesuguseid seal oodatakse. Pakkuge oma teeneid! Siis pääsetakse siinmail teie levitatavast meelemürgist!”
Uksele ilmus direktor Ruhve. Kõrges ukseavas mõjus ta veelgi väiksemana. Tema lõug vabises vihast. Gerretz kasutas minu vaitjäämise ära ja jätkas sõimamist.
„Scheerenberg, teil peaks olema häbi niiviisi mõelda. Hitler ei vaja teiesuguseid. Nad tuleb hävitada. Ka teie jõuate ühel päeval äratundmisele, et Hitleri ideed on geniaalsed. Üha rohkem inimesi hakkab seda mõistma. Hitleri ideed vallutavad ka Eesti. Eesti on alati kuulunud Saksamaa juurde, kui mitte territoriaalselt, siis vaimselt. Ja Adolf Hitleri ideed…” Jumal hoidku, ta ütleb Adolff Hittlär, sähvatas minus. „…jõuavad ka sellesse kooli!”
„Ega ikka jõua!”
Direktor Ruhve kärisev hääl sundis Gerretzit kohkunult ringi pöörama.
„Härra direktor!”
„Härra Gerretz, käesolevaga keelan teil jalga koolimajja tõsta. Pöördun ministeeriumisse ja taotlen teie vallandamist. Selles koolis te rohkem ei õpeta!”
Direktori käsi osutas koridori. Võimlemisõpetaja tahtis midagi öelda, kuid direktori järsk käeliigutus lõikas selle katse läbi.
Direktori kõrvale jõudnud, pööras Gerretz veel korraks ringi. Meid tabas tema vihkav pilk. Suutsin vaid muiata. Oli see vast naeruväärne inimene!
Vaikisime. Anu toetus vastu pingi seljatuge. Seisin raamat käes keset klassituba ega teadnud, millal olin selle järele haaranud. Direktor seisis endiselt uksel. Tema nägu oli nagu kivvi raiutud. Õues lärmitsesid varblased. Vankriratas krigises.
„Seda peaks õlitatama,” katkestas direktor vaikuse.
„Härra Scheerenberg, ma pean teie ees vabandama.”
„Miks? See inimene on haige. Teie ei saa sinna midagi parata.”
Kui