„Mida sa silmas pead?” tahtis Enak teada.
„Noh, parunivõsukestel ei pruugi ju nii vara üles tõusta nagu meiesugustel. Nemad ju tööd ei raba, pole seda kunagi teinudki.”
„Ära aja pada, Jaan. See pole mingi parun. Riina poeks teda ju muidu külla kutsunud.”
„Äh, mida, kõik sakslased on ühesugused. Saksad jäävad saksadeks ka siis, kui neil pole enam mingit sõnaõigust!”
Minus tärkas viha. Astusin trepimademele istunud meeste ette.
„Kes siin on parun?” küsisin eesti keeles.
Madrus turtsatas ja hakkas kaela kratsima. Enak tõusis püsti, viskas koni minema ja läks tagasi auto juurde.
„Jäta ta rahule, Jaan. Ta on külaline.”
Mind tabas vidukile tõmbunud silmade pilk.
„Eesti keele rääkimine ei tee sinust veel eestlast, see jäta meelde!”
Kannatasin madruse pilgu välja, ehkki tundsin end ebamugavalt.
„Miks sa minu turja kinni hakkasid? Kui ma olen midagi valesti teinud, siis räägi suu puhtaks!”
Verandal kolistas millegagi rahulolematu Arno. Madrus ajas ennast püsti ja sülitas.
„Sa oled ikkagi sakslane. Kuradi Herrenmensch22!”
See viimane oli öeldud saksa keeles. Kaassõitja uks tõmmati kinni. Kapten polnud sõnavahetust kuulnud. Mõtlikult kõndisin tagasi majja.
Järgmistel päevadel kõndisin ringi nagu joobnu. Istusin tunde vana õunapuu all ja jõllitasin meditsiiniõpikute lehekülgi, ent tegelikult varitsesin vaid hetke, et tüdrukut silmata. Anu ei andnud ennast näole. Ta oli kas ikka veel Käinas või aitas ema.
Korraks aeda ilmunud neiu oli juba ammugi kadunud, kui olin kogunud piisavalt julgust, et teda kõnetada. Näis, et ma ei lähe talle vähimatki korda. Kui istusime köögis ühe laua taha sööma, juhatas Riina nagu tavaliselt vägesid ja rääkis vahetpidamata. Vahel tärkas minus soov, et Riina sõidaks tagasi Tallinna, siis oleksin Anuga kahekesi. Ehkki me ei saanud ega saanud jutu peale, kui mõned mitte millekski kohustavad viisakused just kõrvale jätta.
Ma ei saanud endast enam aru. Anu polnud ju esimene tüdruk, keda ihkasin. Olin vastassugupoolega suhtlemist piisavalt harjutanud, mul polnud tavaliselt mingeid alaväärsuskomplekse. Anuga oli kõik teisiti. Kui saime Tiina juures õhtuti kokku, istusin enamasti vaikides, Indrek ja Tiina puhusid aga juttu.
Loomulikult ei jätnud ma küsimustele vastamata, ütlesin vahel ka sõna sekka, kuid minu huumorimeelest, mis oli Rostocki sõbrataride seas nii hinnas, polnud jälgegi. Indrek ja Tiina olid isekeskis õnnelikud, kuid neil polnud midagi selle vastu, et meiega ühiselt õhtuid veeta. Tiina oli Anu sõbranna. Nad kasvasid koos üles.
Olin teretulnud vaheldus, kes sadas sisse nende jaoks tundmatust maailmast. Ehkki Indrek õppis Tartus ja Anu käis õpetajate seminaris, olid nad seni elanud minust erinevas maailmas.
Saksamaa oli nende jaoks suur valjuhäälne maa. Mõlemale tüdrukule olid sealsed kohutavad olud teada ja rahvussotse nad ei toetanud. Sellele vaatamata võlus Saksamaa neid kummalisel kombel. Seda oli nende küsimustest tunda.
Suveõhtud olid ikka veel soojad. Ehkki sääsed tegid liiga, istusime hilisõhtuni pärna all või aias. Minu jaoks olid kaks esimest õhtut Anuga elektrit täis. Kui ta istus minu vastas tekil, jalad küljele kronksu tõmmatud, pea kergelt küljele kallutatud ja Indrekut või Tiinat kuulas, olin peaaegu õnnelik pelgalt sellest, et ta istus mulle nii lähedal. Vaatlesin teda, saatsin silmadega tema liigutusi, kui ta kiharaid kõrva taha lükkas või rääkides käed appi võttis. Aga ta polnud just jutukas.
Indrek oli meid vaikimise pärast juba narrinud. Siis, kolmandal õhtul, kui rääkisin tädi Alwine skatiseltskonnast, kinkis Anu mulle naeratuse saatel pika pilgu. Tema naeratus ja pilk olid varasemast erinevad. Meie pilgud kohtusid rohkem kui juhuslikult. Indrek ja Tiina kudrutasid. Anu andis pilguga mõista, et nad tuleks kahekesi jätta. Püüdsin jääda rahulikuks nagu mees muiste, aga kahekesi külatänaval astudes olin ootusärev nagu poisike. Nüüd kui Anu kõndis vahetult minu kõrval, märkasin esimest korda, et ta oli pikka kasvu.
Kohe oli käes kesköö. Valgete ööde aeg oli möödas, meie kohal kõrguv taevas lasi aimata hilissuve.
„Ega sul külm pole, Anu?”
Olin eneselegi märkamatult läinud üle sina peale.
„Ei ole häda. Oleksin ju jaki võinud kaasa võtta.”
Vaikisime taas. Äkki tundsin käsivarrel Anu kätt.
„Christoph, minu meelest on tore, et ema sind külla kutsus.”
Minu sisikond tõmbus õnnest kokku.
„Minu meelest on tore, et oleme mõlemad siin. Tahaksin siin alati koos sinuga olla.”
Kas seda ütlesin mina?
Anu kinkis mulle naeratuse ja silitas mu kätt. Ehkki me teineteist vaevalt puudutasime, oli hetk nii mõjus. Sellisena sööbis see ka minu mällu: jalge all krigisev kruus, ööniiskuse lõhn, kõrge taevas, ritsikate saagimine, kaugusest kostev koera haukumine, Anu suvekleit kui valge laik hämaruses, tema hääle kõla.
„Christoph, sa oled teistsugune kui need Saksa tudengid, kellega olen seni kokku puutunud. Kui nad vanalinnas huvireisijatena ringi liiguvad, siis ikka räusates. Nad tunneb käitumisest kohe ära. Nad on liiga iseteadvad, lagistavad pealetükkivalt naerda, astuvad üles kõrgilt ja ülbelt. Sina oled rahulik, oskad kuulata. Kui midagi ütled, on see kaalutletud ja sa oled viisakas.”
Tundsin piinlikkust ja olin samas rõõmus.
Pimedusest ilmus meie vahele Neegus ja hetkest sai pöördumatult minevik. Kuid mina olin õnnelik. Rohkemat polekski tohtinud sel ööl juhtuda.
Järgmisel hommikul ärkasin hilja. Ma ei saanudki kohe aru, kus olen. Päike ujutas katusekambri akna valgusega üle. Tolmuosakesed tantsisid õhus, katuseplekil hullasid varblased. Majas valitses vaikus. Tõttasin trepist alla. Köögis polnud kedagi.
Anu oli läinud. Olin ühisele hommikusöögile lootnud. Käterätt ja seep käes, tahtsin pumba juurde minna. Verandal tervitas mind Neegus. Varblased võtsid vihmaveeloigus vanni, kuid tõusid mind nähes sädistades õhku. Ka õu oli inimtühi. Kööki tagasi tulles leidsin laualt kirjakese.
Anu kirjutas, et on koolis, et tehku ma endale midagi süüa ja ärgu teda oodaku. Kirja lõpus seisis:
Ootan rõõmuga kojujõudmist. Anu
Ehkki Anu polnud kodus, oli päev hästi alanud.
Seni olid päevad nagu lennul möödunud. Kui kavatsesin kogu õppematerjali läbi võtta, pidin tõepoolest iga vaba hetke kasutama. Majataguses vanas puuviljaaias ei seganud mind keegi. Minu kõneosav perenaine Riina ei eksinud siia kunagi, sest aed kubises Arno mesilastest, keda naine kartis mingil seletamatul põhjusel nagu tuld. Selga jämeda õunapuutüve vastu toetades, raamat põlvedel ja lauajupp konspekti aluseks, närisin ennast õpikust läbi. Oli juba õhtupoolik. Keegi polnud mind senini seganud. Tänane päevaplaan kuhjaga täis. Fallada paksu romaani olin juba läbi lugenud. Selle lõpp oli mulle sootuks vastukarva. Hesse „Hommikumaaränd” oli mulle kätte sattunud tädi Alwine juures. See oli minu isa raamat, sest tädi luges vaid raamatuühistu romaane. Hesse jutustus sobis minu meeleoluga kokku. Süvenesin raamatusse. Korraga hüppas puu varjus tukkunud Neegus püsti ja ma ehmatasin. Sõstrapõõsaste vahelt lähenes erksavärviline suvekleit. Anu! Tundsin ennast taas nagu kohmetunud koolipoiss. See hääl, millega ta koera tervitas!
Enne kui jõudsin püsti tõusta, kükitas ta juba minu ees. Ilmselt tundis Anu minu pilku kleidikaeluse pruunikspõlenud nahal, sest ta asus kleiti kohendama. Taas torkasid mulle silma neiu kõrged põsesarnad. Anu nägu tundus nii habras, et tahtsin seda intuitiivselt käte vahele võttes kaitsta.
„Jää