Käes on mu Costa Rica kolmas päev. Johanna viib mind bussi peale nagu väikest last esimesel koolipäeval. Ka minu hinges on samasugune ärevus: kes on need inimesed, kellega järgneva üheksa kuu jooksul tõenäoliselt väga palju kokku puutun?
„¡Hola! Minu nimi on Lien,“ kõlab rõõmsameelne hispaaniakeelne tervitus. Lien on äärmiselt pikk tõmmu neiu Belgiast. Kuulen taustal veel hispaaniakeelseid fraase ning mulle tundub, et kõik teised oskavad juba rääkida. Kardan paranoiliselt, et mina olen ainus, kes valdab vaid elementaarseid sõnu. Kui kõik on bussi kogunenud ning alustame oma retke Puntarenasesse, saan aru, et ma ei ole oma keelemurega sugugi üksi. Kes oskab rohkem, kes vähem, kuid enamik on sarnasel „jah, tänan“ – tasemel nagu minagi.
Peale välismaalastest vabatahtlike on bussis ka kohalike organiseerijate punt. Satun rääkima Wilsoniga, kes töötab juhtumisi San José lastehaigla erakorralises vastuvõtus meditsiiniõena. Samas haiglas, kuhu ma tööle lähen. Ta ise käis aastaid tagasi vabatahtlikuna Inglismaal ja nüüd võtab aeg-ajalt ACI üritustest osa. Tundub, et üks tähtis tutvus on loodud. Haigla on ilmselt suhteliselt suur ning ega meie teed tööl olles pruugigi ristuda, kuid hea on teada, et nende seinte vahel võib kohata ühte tuttavat nägu.
Puntarenase laager kestab kolm päeva. Selle ajaga peaksime saama selgeks põhitõed Costa Rica kohta ning jõud-ma üksteisega tutvuda. Meid, vabatahtlikke, on kokku 27. Enamik tuleb Euroopast: Saksamaalt, Prantsusmaalt, Belgiast, Inglismaalt, Rootsist, Šveitsist, Soomest ja Eestist ning üks noormees on pärit Ameerika ühendriikidest.
Seminaril tutvustatakse meile Costa Ricat ja ICYE10 programmi põhireegleid. Pärast esimest seminaripäeva, mil meile räägitakse turvalisusest, hakkab mulle aina enam paistma, et selles riigis ei tohi mitte midagi teha, sest kõik on liiga ohtlik. Tänaval kõndides peab igaühte suhtuma kui potentsiaalsesse sulisse, kelle maiuspalaks on valge turist ehk gringo11. Samuti tuleb tänaval kõndides oma maisest varandusest kümne küünega kinni hoida, ise sealjuures loomulikult käitudes. Ei tohi olla liiga krampis ja samas ei tohi ka valvsust kaotada. Tuleb jälgida, kes su taga kõnnib, kuid samas ei tohi üle õla tagasi vaadata. Tänaval pildistamine on samuti välistatud, sest see on parim moodus oma fotokast ilma jääda. Latiinoelu keskmeks on baarid ja klubid ning turistidele on ööelu seega otsekui kohustuslik tuuri osa, samas hoiatatakse meid taas, et see on meie jaoks kõige ohtlikum maailm. Seda kõike arvesse võttes on õhtul väljas käia soovitav vaid koos kohalikega, peol peaks olema kaine ning raha ja krediitkaarte ei tohiks samuti kaasa võtta.
„Aga ärge muretsege!“ julgustab meid sõbralikul ja entusiastlikul häälel Mauricio, üks seminari juhtidest. „Kasutage oma vaistu ja kainet mõistust, nii ei juhtu teiega midagi. Halvad asjad juhtuvad ainult siis, kui te ise rumalad olete. Näiteks mina. Ma olen kolm korda varaste küüsi sattunud. Kõigil kordadel olen purupurjus olnud. Vähemalt on mul nii palju mõistust peas olnud, et ei ole kellelegi kunagi vastu hakanud. Jätke see ka meelde, et kui keegi relva ähvardusel teilt raha nõuab, siis andke talle kõik, mis teil on. Ja kui tal ka relva nähtaval pole, siis ärge olge liiga julged, tal kindlasti on relv.“
Taksodest võib valida ainult punaseid autosid, mille uksel on kollane embleem, ning alati tuleb nõuda, et nad takso-meetri käima paneksid: „La maría, por favor“12. Taksojuhtidel pidavat olema komme vedada turiste ringiga ümber linna, nagu vanal heal nõukaajal Eestis. Ah, millest me räägime! Tegelikult juhtub seda turistidega Eestis siiamaani. Aasta hiljem sõidab mu costaricalasest sõber Charles Tallinna sadamast Mustamäele 500 Eesti krooni eest. Kust see turist peakski teadma, mis teed pidi kuhugi minema peab?
„Tüdrukud,“ manitseb meid Mauricio. „Teie ei tohiks siin üksi üldse taksoga sõita, sest ka taksojuht on inimene… Nii mõnigi kord on ette tulnud, et kena neiu võtab takso, ja heal juhul piirdub asi siivutute ettepanekutega, kuid võib minna ka kehvemini.“
Räägitakse ka malaariast. See on üks väheseid asju, mida pole põhjust eriti karta, sest siin kandis malaariat enam-vähem ei esine ning profülaktilisi ravimeid seega võtma ei pea. Sääskede ja muude putukatega levib siin aga teisi haigusi. Ja sääski, uskuge mind, on siin palju! Isegi rohkem kui jaanipäeval Peipsi-äärsetes võsades! Põhiline haigus, mida tuleb karta, on dengepalavik, mille kurjemad vormid põhjustavad organismis verevalandusi, mis võivad kiiresti surmavalt lõppeda.
„Aga ärge muretsege! Enamasti peate raske vormi saamiseks väga palju vaeva nägema ja enne kergema vormi läbi põdema,“ lohutab Mauricio. Ei kõla just liiga julgustavalt, kuid ennast sääsevõrku mähituna tuppa lukustama ka ei hakka. Elamine on nagunii see kõige ohtlikum haigus maailmas.
Pärast šokiteraapiat õpetatakse meile salsat ning tutvustatakse uut peokaaslast, kes saadab meid truult igal peol. Tema nimi on Cacique, kohalik suhkruroo puskar. Caciquet juuakse nagu tekiilat, sidruni ja soolaga. Kui nüüd päris aus olla, siis sidrun ja sool teevad oma töö ning ka kõige kehvema alkoholi maitse kaob.
Üle kogu kämpingu kõlavad kuumad salsarütmid. Õhtu on imeilus. Leian end tähistaeva all basseinis mõnulemas, palmid pea kohal laiumas. Täpselt nagu filmis! Ainult peen kokteil on näpu vahelt puudu. Selle asemel on mul peos veeklaas, sest väsimuse ja kuumusega ei ole just kõige targem alkoholi juua. Väsimust ma küll otseselt ei tunne, kuid olen suhteliselt magamata. Ajavahe tõttu vähkren siiani kella kahe-kolmeni unetult voodis, ning ereda hommikupäikese pärast teen juba varakult kella viie-kuue paiku silmad lahti.
Õhtust saab vaikselt öö ning pidu kestab täies hoos. Vaatan, kuidas puujalgsed eurooplased kohalikega tantsides sammu üritavad pidada. Me oleme ikka naljakad küll! Huvitav, kas me kunagi saame oma puusi pooltki sama palju rütmi taktis liikuma, nagu kohalikud, kes on muusika ja tantsuga enam-vähem üles kasvanud? Meie jälgime paanikas oma jalgu, et õnnetusi vältida ja sammu selgena hoida. Rütmi jälgimisest ei tasu rääkidagi. Rütm? Mis see veel on? Ja mis te räägite, et liigutage puusi, kuidas ma seda teie meelest veel tegema peaksin?
Olin põhisammudega juba varem tuttav ning harjumuslikult vaatan juttu ajades ning tantsides jalgade asemel hoopis partnerile silma. Paistab, et kohalikud kombed seda ette ei näe. Nad ei ole selle silmavaatega teps mitte harjunud. Enamasti tantsin ACI suurima tantsulõvi president Manriquega. Igal peol salsatab ta seni, kuni tantsulisi jagub, ning ükski tüdruk ei jää tantsitamata. Ühtäkki tundub mulle, et Manrique on kuidagi närviline. Vahepeal naerab omaette ja siis küsib: „Kas kõik eestlased tantsivad nii?“
Kohmetun, sest mu tantsuoskus, tõesti, jätab soovida. Ega me, eestlased, ole üldiselt sellise puusaliigutamisega harjunud.
„Jah, ma kardan, et enamik.“
„Oi, siis ma tulen küll kohe Eestisse!“ vaimustub Manrique.
Ma ei saa midagi aru. Tema ikka vaatab mind, vahepeal ajab isegi sammu sassi, vaatab korraks maha ja ütleb: „Ma ei suuda.“
„No hästi, eks me tantsi siis uuesti, kui mul sammud selgemad on.“
„Ei, mis sa nüüd! Vaata ennast, teised võiksid sinult tantsutunde võtta. Aga su pilk. Sa vaatad ju silma!“
Pärast väikest naerupausi saab sellest alguse meievaheline uus võistlus: silma vaatamine. Kaotab see, kellel esimesena samm sassi läheb.
Tegelikult tähendab silma vaatamine siin hoopis seda, et sa flirdid oma partneriga. Hiljem selgub, et geist projektijuhile Erickule jäi mulje, et talle omal malbel kombel külge löön. Pean ka talle epistli oma kommetest. Minu jaoks näitab silmside ausust ja avatust, ma ei kannata valesid ega varjamist. Seega on silmside minu jaoks väga oluline osa suhtlemisest.
„Aususest ei hooli siin enamasti keegi. Vähemalt mitte noormehed, kellega tantsid. Nendel on vaid üks siht. Ja avatus… Usu mind, Liis, sa ei taha siin olla avatud,“ manitseb Erick.
Nüüdsest võtab Erick oma pühaks kohustuseks mulle õpetada, kuidas mitte silma vaadata. Iga kord, kui olen tubli olnud ja tantsides oma