Saan teada, et hispaania keele pärast ma muretsema väga ei pea, sest Costa Rica hääldus pidavat olema üks selgemaid võrreldes teiste hispaania keelt kõnelevate riikidega. Osas riikides olla hääldus niivõrd pehme, et sõnadest on väga raske aru saada. Costa Ricas on sõnad selged ning r-tähte hääldatakse tugevalt nagu Eestis. Sealsel keelel on veel üks eripära. Nimelt lõppevad sõnad sageli hellitavalt „tico, tica“ – ga, mis vastab eestikeelsele „kene“ – lõpule. Kaunikene, tillukene, kullakene… Siit tuleb ka costaricalaste hüüdnimi tico. Tico on meessoost, tica naissoost kodanik.
Kohtumine Carlosega on esimene reaalne kontakt selle pisikese riigiga ning muudab mu reisi käegakatsutavamaks. Siiani on kogu projekt lihtsalt paberil ilutsenud. Ülikool saab juunikuuga läbi ning mul on lõpuks aega ennast minekuks paremini ette valmistada. Keele iseseisvalt õppimise mõtted jäävad paraku küll ainult mõteteks. Selle-eest panen natuke suuremat rõhku salsasammude õppimisele ning lähen Tallinnas asuvasse Casa de Baile tantsukeskusesse salsa algkursusele, et neile põhjamaistele puusadele pisut rohkem vunki sisse saada. Latiinorütmid on mind alati köitnud, kuid selle järgi tantsimine on ju puhas müstika – võimatu! Rütm viib enesega kaasa, aga keha järele ei tule. Ühesõnaga, siit uus missioon: puusad käima saada! Põhisammud saan Casa de Bailes selgeks, kuid rütmi- ja kehatunnetus tuleb Costa Ricas ära õppida.
Vahetult enne minekut on lisaks kõigele veel erinevate dokumentidega omajagu askeldamist. Et see paberimajandus ka kunagi otsa ei saa! Kõigepealt on vaja tõlgitud ja notariaalselt kinnitatud karistusregistritõendit. Politseist tõendi saamine ei ole mingi probleem, see käib kiiresti, kuid dokumendi tõlkimine hispaania keelde osutub tõsiseks pähkliks. Paistab, et hispaania keele tõlkijad elavad ka Eestis hispaanialikus mañana-kultuuris3. Esimesest büroost lubatakse dokustaate tõlgituna ja kinnitatuna 27. juulil, kuna tõlkija on puhkusel. Mõtlen, et minekuni on aega veel küll, võin oodata. Varsti selgub, et tõlkija läks hoopis pikemale reisile ja tuleb alles augusti alguses. Olgu, kinnitan endamisi, võin endiselt oodata. Lõpuks helistatakse ning teatatakse, et tõlkija ei tulegi tagasi…
Võtan tõlkebüroode nimekirja uuesti ette, ise juba kergelt ärevuses, sest tundub, et terves Tallinna linnas leidub ainult üks hispaania keele tõlkija ja tema on teadmata ajani puhkusel. Minu meelehärm süveneb, kui pean kuulma veel 19 eitavat vastust. Lõpuks saan selle õnnetu jaa ning imekombel paberid kätte. Viisa lubatakse meile Costa Ricas kohapeal teha ning pealegi võivad Eesti kodanikud Costa Ricas 90 päeva ilma viisata viibida. Nii et bürokraatiaga võib praeguseks hüvasti jätta ja asuda tunduvalt huvitavamate ettevalmistuste juurde: asju pakkima, kingituseks mõeldud suveniire otsima, lastele kommivaru ja mänguasju ostma.
Ladina-Ameerikas tavatsevad vabatahtlikud elada kasuperedes. Kuna mina olen kuus aastat elanud mõnusat tudengielu, tundub see mulle väga veider ja keeruline. Pean uuesti vanemate katuse alla kolima ja need ei ole isegi mu enda vanemad. Olen ju harjunud olema vaba kui lind ja nüüd pean äkitselt hakkama kellelegi aru andma igast oma sammust. Pean jälle olema laps. Aga mis teha, ka see on omamoodi seiklus.
Kuu aega enne minekut, kui Eestiski päike justkui troopiliselt lõõskab, saan teada, et minu kasuperekond elab Heredias. Samas linnas, kust Carlos pärit on! Mu kasuisa Franklin on 63aastane pensionile jäänud ajakirjanik ning kasuema Melba on 53aastane sotsiaaltöötaja. Perekonna ainuke laps on 23aastane Priscilla, kuid kuna tegemist on vahetusprogrammiga, siis tähendab see seda, et oma tulevast „õde“ ma enam-vähem ei näegi: tema veedab selle aasta Euroopas. Meie kasuperes elab jaanuarikuuni veel üks 18aastane vahetusõpilane, Hilde. Nime järgi otsustades tõenäoliselt sakslane või mõnest Skandinaavia riigist pärit neiu.
Esimesest kirjast selgub aga kohe ka see, et saan endale lausa kaks kasuperekonda. Seni kuni Priscilla ei ole veel Euroopa poole teele asunud, elan ühe vanema abielupaari Johanna ja Victori juures. Nemad elavad San Josés. Seega, esimesed kuu aega elan Costa Rica pealinnas San Josés, et olla vastuvõtva organisatsiooni korraldatavale keeleõppele lähemal. Loen välja, et Johanna on 54aastane sotsiaaltöötaja ja Victor 59aastane lektor ülikoolis. Tundub täitsa tore, et saan näha kahe perekonna eluolu.
JOHANNA JA VICTOR, CUQUITAST RÄÄKIMATA
Suvi möödub kiiresti ning varsti ongi käes see kauaoodatud august, mil minu seiklus alguse saab. Seisan lennujaamas oma 20kilose pagasiga, minu ümber on mu pere ja kallid sõbrad. Kohe-kohe astun lennukile ja järgmine kord näen neid alles üheksa kuu pärast. Võiks ju arvata, et mul tekib ülevoolav igatsus, nostalgia ja pisaratevool, kuid ei, peale ootusärevuse ei mahu minusse mitte ühtegi muud tunnet. Olen juba teel uue, huvitava ja tundmatu poole.
Reis on pikk. Maabume alles 25 tunni pärast lõpp-punktis, pärast lennuvahetust Frankfurdis ning vahemaandumist Santo Domingos. Põhimõtteliselt me lihtsalt lendame ööga kaasa.
San José lennujaam tervitab mõnusa troopilise õhupahvakuga, kuigi on alles hommik. Kell on 7.40. Tollist välja jõudes näib, et costaricalastele ei tähenda varajane hommikutund midagi: lennujaama uks on vastutulijatest ja taksojuhtidest ummistunud. Tunglen läbi pealetükkivate taksojuhtide parve pideva fraasiga „No, gracias“4,ise kogu aeg oma nimega plakatit otsides. Perekonnad pidid meil vastas olema, seega takso otsimisega ei pea me oma päid vaevama. Pealegi ei ole mõistlik lennujaamas esimese ettejuhtuva autojuhiga kaasa minna, sest enamik neist on piraattaksod, kes turistidelt hingehinda võtavad.
Pärast mõningast rüselemist näengi enda nimega silti. Mind ootab kolmeliikmeline delegatsioon – isa, ema ja tütar. Nad naeratavad ülisõbralikult ja räägivad korraga, kes hispaania, kes inglise keeles. Kõik uurivad, kuidas reis läks. Tervitades seekord piinlikku olukorda ei teki, sest nüüd ma ju tean, et musi tuleb anda ainult ühele põsele.
Isa Franklin on pikk hallikate juustega meesterahvas. Ta haarab kohe mu suure seljakoti.
„Kui raske! Kas sa tulid siia elama või?“ viskab ta oma hispaania-inglise keeles mu tavaari üle nalja.
Ema Melba on lühike kahvatu jumega pidevalt naeratav brünett. Tal on seljas soliidne tume bleiser ning tumedad püksid, sest pärast minuga kohtumist läheb ta otse tööle. Ta räägib minuga ainult hispaania keeles. Tütar Priscilla on sellest seltskonnast ainus, kes vabalt inglise keelt räägib. Ka tema naeratab kahtlaselt palju. Priscilla on elav blondide lokkis juustega neiu, kes oma napi riietuse ja mesimagusa olemisega vastab kohe minu arusaamale latiinost. Hoolimata sellest, et ta on palju kahvatum, kui oleksin arvanud.
Istume elava jutuvada saatel autosse.
„Viime sind Johanna ja Victori juurde. Johanna on ema kursusekaaslane, väga tore naine. Sa oled kindlasti väsinud ja näljane. Johanna juures joome natuke kohvi ja siis jätame sind puhkama. Muide, täna on ema sünnipäev,“ sädistab Priscilla.
Pingutan iga oma ajurakukest, et meenutada neid vägagi levinud sõnu, mida sellisel puhul öeldakse ja mida ma ju ometi tean. Kuidas see nüüd oligi? Käes! Ja ma soovin talle särasilmselt: „¡Feliz Navidad!“5
Nad puhkevad naerma ja selle sõbraliku naeru saatel saan teada, millist fraasi ma oma mälust tegelikult otsisin: „¡Feliz cumpleaños!“6 Selle seiga üle saame koos veel nii mõnigi kord naerda.
Sõidame läbi San José kesklinna. Istun tagaistmel nina vastu klaasi, silmad avali. Mu kõrval istub mu uus pereema, kelle jutust saan suhteliselt raskesti aru. Ta tahaks minuga nii väga rääkida, aga mõistab ruttu, et sellel ei ole mõtet. Pealegi on Priscillal endal nii palju rääkida, et tõlkimiseks ei leia tütar väga mahti. Ometi tahame väga suhelda, nii et lõpuks leiame ühise keele: naeratuse.
„Vaata, Liis, see on Hospital Mexico! Ema töötab siin.“
Möödume