„Palmareses ei toimu ju midagi, mitte ühtegi kultuuriüritust, seal pole ühtegi ilusat restorani. Mina seal küll elada ei saa, aga Victor tahab sinna kolida ja linnakorteri maha müüa. Kellega ma seal kohvikus käin ja kuidas ma sealt kontsertidele saan? Mul on seltsielu vaja! Palmareses ei ole mul midagi teha, aga Victor ei saa sellest aru!“
Johannal ja Victoril lapsi ei ole. Aga neil on Cuquita, väike puudlike, kelle pärast käib samuti pidev võitlus. Kui üks Palmaresesse sõidab ja teine maha jääb, siis tahavad mõlemad Cuquitat enda juurde. Cuquita koht on alati auto esiistmel, kas juhi või kõrvalsõitja süles. Kui vihma sajab, on Cuquita see, kelle kohal peab tingimata olema vihmavari. Cuquita on nende maailma naba.
Esimest korda satun Victori üleskiidetud Palmaresesse pärast Costa Ricat tutvustavat, mu vastuvõtva organisatsiooni korraldatud laagrit Puntarenases, Vaikse ookeani ääres. Tagasiteel San Josésse peatub buss poolel teel, et mind Palmareses maha lasta. On juba pime ja vihma kallab. Ootan Victorit, kes mulle järele peaks tulema, ning kõnnin maantee kõrval asuvas eeslinnas, mis oma rahuga meenutab mulle millegipärast Nõmmet. Olen juba läbimärjaks saanud ning kardan, et eksinud, kui näen läbi vihma lähenemas armast rohelist Ladat. Just, Johanna sõidab Ladaga. Ta armastab oma autot väga ning kutsub seda hellitavalt Romeoks. Victor ei suhtu Ladasse just kõige paremini ning siit tuleb järgmine pidev vaidlusteema: Victor arvab, et peaks Lada maha müüma ning mõne Saksa või Jaapani auto asemele ostma. Johanna on oma armsa Ladaga aga harjunud ning keeldub sellest loobumast.
Istun autosse ning sõidame kitsastel künklikel teedel, kuni jõuame eriti järsu tõusuni, kus Victor teadlikult hoogu võtab. Selle künka otsas asubki Johanna ja Victori maja. Sama künka all elab Victori ema ja üks õdedest: tema vend ja kaks teist õde elavad natuke kaugemal. Victori pere on ühtehoidev ja hooliv. Alati kui Palmareses käin, külastan ta ema ning peaaegu iga kord astub ta õde Nuria meie juurest läbi. Nuria teab kogu küla kuulujutte ning need tuleb ju üksipulgi läbi arutada. Victori vennanaine Susanna on aga vaieldamatult küla parim kokk. Alati on tal midagi uut ja huvitavat küpsetatud ning ta külmkapis on pidevalt varuks kookosejäätist, mis on midagi koduse plombiiri ja mahlajäätise vahepealset. Siinsed kodused jäätised on tehtud nimelt kondenspiima ja piimapulbriga ning pannakse sügavkülma tahenema ilma vahustamata. Susanna juures saan esimest korda värskeid tortiljasid – käsitsi meisterdatud, juustust ja maisijahust valmistatud pannkooke, mis on minu nõrkuseks siiani. Costa Ricas süüakse neid juustutortiljasid soolase hapukoorelaadse tootega, mida kutsutakse natilla’ks, kuid nad maitsevad imehead ka guacamole’ga8.
Palmares hakkab ka minu jaoks olema kodune kohake. Mäekünkal asuv väike maja, mille ees terrassil kohvi juues avaneb vaade üle lilleaia aleviteedele, mägedele ja vulkaanidele. Isegi kui vihma sajab, paistab seal päike. Kohviistandus asub kohe maja kõrval, aias ilutsevad lopsakad õitsevad taimed ning pidev linnulaul saadab sind kõikjal. Saan täiesti aru, miks Victor seal elada tahab, sest see koht suisa õhkab rahu ja ilu.
Johanna ja Victor on hästi palju reisinud ning nad armastavad ka nädalavahetustel väikeseid väljasõite teha. Juba esimesel päeval maalib Johanna oma plaanidest mulle kaunid õhulossid silme ette, et kuhu me kõik läheme ja mida me teeme… „siis, kui ei saja“. Igasugused rahvuspargid ja vulkaanid ja rannad, aga kõik ainult siis, kui ei saja. Ma ei saa hästi aru, millest ta räägib. No ja siis, kui sajab? Saame märjaks ja kõik, ega me suhkrust ju ole! Olen ennegi vihmaga matkanud. Tõesti, ma ei saa nendest costaricalastest ja nende vihmakartusest aru.
Juba esimesel päeval vaatame läbi Johanna lemmikud turismibrošüürid ning mõne juures jääb ta peatuma: „Arenali vulkaanile läheme kindlasti. Kui me Palmareses oleme ja ei saja, siis kindlasti sõidame sinna. Corcovado on küll kaugel, aga seal on loodus säilinud oma ehedal kujul ja seal matkamine on täiesti omaette kogemus. Äkki saame sinnamineku ka korraldada. Mul oli seal kunagi üks tuttav metsavaht. Rahvuspargis hotelle ei ole, kuid seal saab metsavahimajakestes lihtsates tingimustes ööbida. Selleks, et sinna kohta saada, tuleb vähemalt kuu aega ette teatada, seega tuleb seda reisi hästi planeerida. Siis… mmmm… Tortuguero, imeline! Sinna peaksid sa küll minema. Kui veab, siis näeb seal pisikesi kilpkonni ja seda, kuidas kilpkonnaemad randa munema tulevad. See on täiesti imeline kogemus!“
Olen Rough Guidesi reisijuhist lugenud erinevate paikade kohta ja valinud juba välja need, kuhu minna: Río Celeste – tänu vulkaanist tulevatele mineraalidele täiesti türkiissinise veega jõgi; Monteverde – Costa Rica suurim vihmamets; Tortuguero – kilpkonnade paradiis; Chirripó – kõige kõrgem mäetipp, kuhu matkamine vajab korralikku füüsilist vormi ja mitmekuist planeerimist, sest turistide järjekorrad on pikad; Manuel Antonio – imeilus rannapiirkonnas asuv rahvuspark. Räägin ka Johannale oma sihtidest.
„Río Celeste on tohutult ilus,“ ütleb ta. „Teekond sinna on keeruline. Ma ei tea, kas me saame sinna kaasa tulla, aga kindlasti pead minema! Monteverdes käime me Victoriga ka peaaegu igal aastal. Ühel Victori sugulasel on seal maja. Me võiksime talle külla minna.“
Ei lähe nädalatki, kui hakkan Johanna vihmakartusest natuke paremini aru saama. Hommikul, kui uksest välja astun, tervitab mind soe ja ere päike. Lõuna paiku kaob viimnegi päikesekiir, taevas muutub halliks ja vihma kallab nagu oavarrest. Sekundiga olen läbimärg ja kõnniteed ujuvad vee all. Pean tunnistama, et mind see paduvihm väga ei häiri, sest õhk on ju soe ja mulle meenuvad suvised paduvihmad Eestis, kui sai lapsena mööda suvila hoovi joosta ning hiljem paljajalu porilompides hüpata. See poole põlveni ulatuv vesi tänavatel tuletab just seda tunnet meelde, sest suvised rihmikud sobivad vees möllamiseks peaaegu sama hästi. Siiski saan aru, et minu lapselik rõõm vihmast on naiivse linnainimese arusaam. Peaaegu iga päev kirjutatakse lehtedes, et mõni linnaväline tee on varingute tõttu kinni. Mõnikord tabab varing maanteid, sest need on sageli ehitatud ümbritsevast piirkonnast madalamale. Siin ei üllata kedagi, kui inimesed maalihete tõttu hukuvad. Selle peale lihtsalt ohatakse emotsionaalselt, et milline katastroof, kuid tegelikult ollakse sellega harjunud.
See väike vihm, mis meid aeg-ajalt ikka läbimärjaks kastab, saab hakkama ilmvõimatuga. Nimelt nädal pärast kohalejõudmist ärkan ühel hommikul 40kraadise palavikuga. Mina, kellel peaaegu kunagi palavik ei tõuse, kes pole kunagi saanud endale lubada haige olemist. Samas pole see mingi ime, et haigeks jääd, kui hommikul äratab sind 30kraadine troopika, millele järgneb läbimärjaks saamine ning külmetades koju jõudmine.
Vihmast hoolimata jõuame siiski Johannaga üht-teist teha. Ta viib mind rahvusteatrisse kontserdile, kuhu minnes saan selga panna oma kõige ilusama kleidi ja jalga kontsaga kingad. Kohe, kui oleme linna jõudnud, tunnen ennast veidi tobedalt: olen nagu Gulliver liliputtide maal, sest kontsad teevad mind teistest peajagu pikemaks. Kui inimesed välja arvata, siis on kõik muu mu ümber sel päeval aga tuttavlik. Nimelt on rahvusteater üks vähestest – kuigi mitte ainus – elegantsetest ajaloolistest ehitistest San Josés. Siin asus ka varem teater, kuid see hävis 1888. aasta maavärina tagajärjel ning 1897. aastal ehitati asemele uuem ja uhkem, mis tänaseni San Josés ilutseb. Ehituse ümber oli omal ajal palju kisa ja kära, kuna riik rahastas ehitust kohviekspordi maksude arvelt. Teatri interjöör on vast luksuslikumgi kui fassaad. Kontsert ise ei olegi midagi erilist, kuid selleta ei oleks ma vast kunagi teatrisse sattunudki, et seda ilusat hoonet ka seestpoolt imetleda.
Toredad tegemised Johanna ja Victoriga kestavad kogu minu Costa Rica aja ning võib öelda, et kuni praeguseni välja – nii Costa Ricas kui ka erinevates Euroopa riikides, kus meie teed ristuvad.
ESIMESED TUTVUSED, TANTSUD JA RETKED IMEDEMAAL
„Oi, Liis, seal on väga palav! Ja meeletult sääski!“ sädistab Johanna. Ta kuulis äsja, et lähen Costa Ricat tutvustavale seminarile Puntarenases Vaikse ookeani kaldal. See on esimene kontakt mind vastuvõtva organisatsiooni ACI Costa Rica 9 inimestega, kes suunavad