Otsese süü kõrval on oluline küll ka häbi. Vahel, kasvõi tänaval jalutades, tuleb meelde mõni vana häbi, kasvõi lapsepõlvest, ja kuigi ma punastada enam ei oska, jään korraks seisma, häbenen ja olen punastamise piiril. Vist on seegi hea. Viivi Luik on ju rääkinud, kuidas saksa kirjastaja talle südamele pani, et kirjutada tuleb ainult sellest, mida häbened.
Ja kuigi lapsepõlve pahateod paistavad nüüd pisikesed, tuleb meelde küll, kuidas siis sant tunne oli.
ERITI PALJU MA ELUS VARASTANUD EI OLE. Küllap olen üsna Harju keskmise vargakarjääriga (no ei ole võimalust olnud, ei ole suurte supipadade manu sattunud, või riigipanka). Aga esimene vargus on väga hästi meeles. Ja see, kuidas varastades toimus mingi imeline teadvuse hämardumine. Küllap ma teadsin, et võtsin Kaido mänguauto Kambjast salaja kaasa. Aga ma suutsin justkui iseennastki ära petta, asi ei jõudnud nagu päriselt mu teadvusse. Sest muidu ma oleksin auto ära peitnud. Jah, päris algul ta peidus oligi. Aga
Tallinna jõudes oli tilluke punane auto mul pihus ja ma vaatasin ja imetlesin seda. See oli nii ilus. Väike ime. Võluauto. Ma polnud sellist varem näinud. Kaidol oli mudelautosid isegi mitu, eri värvi, aga just see punane hakkas minu omaks, ehk isegi kõnetas mind kuidagi.
Ma olin kuus aastat vana. Ja jäin kiiresti vahele.
„Peeter, aga mis auto see sul on? Kust see tuli?“
Ma vaatasin üles ja ei osanud midagi öelda. Ma ei osanud valetada. Peitsin auto kiiresti peopessa ja rusika taskusse ja vaatasin paluvalt. Süda läks paugupealt raskeks ja silmad valgusid pisaraid täis. Nüüd sain ma aru, et ma olen teinud midagi väga paha.
„Kuule, kas sa võtsid selle Kambjast kaasa? Kas see oli äkki Kaido auto? Tal olid sellised väikesed autod, millega te mängisite.“ Ema oli suurepärane uurija.
Ma vaatasin emale otsa, silmad suured ja pisaraid täis. Ma teadsin, et pean üles tunnistama. Aga ma ei suutnud. See oli nii raske. Ja siis võetakse auto ära. Aga see auto oli saanud minu autoks. Ma ei öelnud sõnagi.
„Või andis Kaido selle sulle päriseks? Kas Kaido kinkis selle sulle?“
Seda ma ei saanud öelda. Kiiresti oleks selgunud, et see nii ei olnud. Pealegi oli kõik juba nagunii selge, ükstapuha, mis ma ütlen või ei ütle. Mul oli pea maas ja ma raputasin pead. Suured pisarad tilkusid kulunud pruunide sandaalide tolmustele ninadele.
„Aga Kaido ju otsib oma autot. Arvab, et on ära kaotanud. Võib-olla on Kaido väga kurb.“
Ma noogutasin. Eks Kaido võib autot otsida küll.
„Mis me siis nüüd teeme, Peeter?“ Nimepidi kutsuti harva. Siis, kui oli midagi eriti halvasti või hästi.
Ma ei teadnud. Ma hakkasin suure häälega nutma. Surusin käed silmade ette, aga parem käsi oli ikka rusikas ja rusika sees pisike punane auto. Kuidas ma sellest nüüd lahti tahtsin saada! Pühkisin silmist pisaraid ja nina alt tatti.
„Kas sul taskurätti ei ole?“
Raputasin pead. Muidu oleks ema ehk läinud mulle taskurätikut otsima või toonud sahvrist tüki ligniini, aga nüüd ei läinud. Istus diivani käetoele, vaatas mind ja vaikis mõtlikult. Ta pidi tegema mingi otsuse. Niisama ei saanud see jääda. „Sa saad aru, et see on ju vargus. Vargus oma sõbra tagant.“
Ma ei suutnud noogutada. Kuidas ma ennast vargaks tunnistan. Ma ju ei arvanud, et varastan, ma lihtsalt…
„Kas sa saad ise ka aru, et see on vargus?“
Mulle hakkas kohale jõudma, et enne ma siit ei liigu, kui ma ei tunnista, et ma olen varas. Mu ligane käsi kargas ettepoole sirgu ja rusikas läks lahti. Peopesal oli särav punane auto. Mu armastus ja kirg. Ma ei julgenud teda vaadata. Nüüd oli, nagu ma reedaksin auto, mis oli minu omaks saanud. Kuidas ma võin!
Ema vaatas vaikides autot, ei teinud ühtki liigutust.
„Sa annad ise selle Kaidole tagasi, kui me järgmine kord sinna läheme. Ma kirjutan talle, kus ta auto on, et ta teaks. Ja sa annad ise selle talle üle. Või Kaido vanematele, kui nad Tallinnas käimas on…“
„Ei!“ oli esimene sõna, mis ma suust sain. Ainult mitte seda. Et mina peaks ise Kaido emale või isale auto andma. Ja ütlema, et ma selle varastasin. Vähemaga ei lepita. Kõõksusin hambad ristis nutta. Trööstitult.
„Ma ei tea, kas mina võin midagi öelda,“ lausus korraga tädi Helmi. Kogu pere oli tasapisi kogunenud elutuppa stseeni jälgima. „Ega minul ei ole küll õigust midagi öelda. Aga mina võtan, viin selle auto Männiku postkontorisse ja panen Tammepõldudele posti. Kui proua lubab. Ega mina ei tohi kasvatamisse sekkuda. Aga kui proua lubab, siis ma panen mänguauto posti, kui proua ainult Tammepõldude aadressi annab.“
Ema vaikis. Midagi oli Helmi jutus sellist, et emal oli raske jätkata.
Helmi läks julgemaks: „Kas ma võin selle auto nüüd oma kätte võtta?“
„Ei,“ ütles ema veidi võõra häälega. „Peeter paneb selle auto siia diivanilaua peale.“
Ma ei liigutanud.
„Noh, paned või? Või mis sa tahad temaga teha?“
Astusin kangetel jalgadel laua juurde ja panin oma auto sinna.
Helmi ei julgenud sekkuda. Kogu pere läks tasapisi laiali. Mina ei teadnud, kas ma tohin kuhugi minna. Keegi midagi ei öelnud. Ema tuli, pühkis ligniiniga mu nägu: „Nuuska!“ Ma nuuskasin. „Veel!“ Ema surus ligase ligniinitüki mulle pihku ja läks. Seisin, nina norus, ja piilusin märgade ripsmete vahelt autot. See oli ikka minu armas auto, aga juba natuke võõras. Auto oli juba teel minu juurest ära. Ei tundnud enam mind, me polnud enam koos. Aga autos polnud etteheidet, et ma olin ta reetnud.
Vend läks millalgi mööda. „Passid ikka alles siin. Tahad siin seista või. Ei noh, seisa, kui sa tahad.“
Ma tõstsin ligase näo.
„Ega keegi ei käskinud sul siin seista. Ise sa seisad. Aga kui sa just tahad… Mina sinu asemel laseks küll jalga.“ Ja vennas jooksis edasi.
Vaatasin ringi. Kedagi ei olnud. Kas ma tohin minna? Või pean siin auto kõrval seisma? Hakkasin kangetel jalgadel liikuma. Kuskilt mingit keeldu ei tulnud. Kuulsin, et köögis kolistati nõudega. Ema rääkis seal midagi tädi Helmiga. Tavalisel häälel tavalist juttu. Nagu nad oleks minu unustanud. Isa ei olnud kuulda ega näha, aga üleval mängis raadio. Isa kuulas vist vanemate magamistoas raadiost uudiseid. Ma tahtsin joosta üles oma tuppa, aga jalad olid kanged. Raske oli astmetest üles saada.
Oma ja Helmi toa ukse sain selja taga klõpsti kinni ja nüüd jõudsin juba kiiresti oma voodisse. Hingeldasin seal natuke aega, rahu hakkas tagasi tulema. Võtsin ööriiete kapi pealt Kornei Tšukovski „Imepuu“. Ma lugesin konarlikult, aga siit oli mitu teksti Helmi ettelugemise järgi üsna hästi meeles. Varsti kadusin ma raamatu sisse ära, see oli rahu ja puhkus. Lugemine vabastas murest ja süüst.
„Peeter, tule nüüd sööma, kus sa kadusid? Kus Peeter on?“
Tõstsin pea. Kas ma oleks pidanud tegelikult ikkagi seal auto juures all seisma? Kõik tuli meelde. Süda läks uuesti raskeks.
„Ma lähen vaatan, ehk ta läks oma tuppa,“ oli Helmi kohe valmis trepist üles tulema.
„Ei, kus sa lähed. Küll ta tuleb ise alla. Peeter, oled sa üleval? Tule alla sööma. No tee häält, kui sa seal üleval oled.“
Ma pidin midagi vastama. Läksin ja seisin noruspäi uksele, „Imepuu“ kaenlas.
„Tule nüüd kohe sööma. Kaua sind peab kutsuma!“
Lasin „Imepuu“ kolksatades seina äärde põrandale ja läksin. Ma tundsin lõhnast, mis söögiks oli – rasvane hapukapsasupp. Teadsin, et ma seda ei taha.