Aga kui ma hiljem pidin kirjutama näitemängu Lotte Lenya ja Kurt Weilli suhtest ja sellest, kuidas Weill pikki aastaid oma naist ja tema armukest vee peal hoidis ja finantseeris, siis oli minulgi seda raske mõista. Nagu ka seda, kuidas Weill sõbrale seletas, et juutidel on juba nii, et kui on naine, siis tuleb tema eest hoolitseda, mis ka juhtuks või mida naine ette võtaks. Omad on omad ja neist hoolitakse. Jah, nii juut ma vist siiski pole suutnud olla. Kuigi oleks huvitav teada, mitu protsenti mus juudiverd siis on.
Kui Salinger paar aastat tagasi suri, kirjutasin ma Kristinile meili: „Salinger suri ära.“ Ma ei tea, kust ma ta meiliaadressi oskasin välja otsida. Me polnud paarkümmend aastat suhelnud.
Ja kohe tuli vastus: „Jah, ma mõtlesin su peale ka, kui ma seda kuskilt lugesin.“
Rohkem me ei rääkinud. Polnudki vaja.
Aga kui see vastus tuli, siis oli tunne, nagu eelmine jutuajamine oleks olnud eile. Kõik oli selge, miski polnud kadunud, muutunud.
Veel isast
MA EI SAA, MA PEAN VEEL PAAR NIIDIOTSA ISAST välja kiskuma, ära rääkima. Isa rääkis endast vähe, oma elust, minevikust, lapsepõlvest, esimesest naisest Astast pea üldse mitte. Kui mingil tülitujul ema nähvas midagi Asta loo kohta, siis isa märkis malbelt, et „oh, me olime nii noored, seal ei olnudki õieti meie vahel midagi. Asta oli 17, kui me abiellusime, laps alles… ja mina ise ka“. Siis ema ei suutnud vastu pidada ja sähvas uuesti: „Mismoodi ei olnud midagi, te olite ju mitu aastat abielus.“ Ja isa nentis vaguralt, et „nojah, seda küll, aga… nojah, eks me ikka siis olime jah nõnnaviisi…“. See meenutab mulle väga Piiteri Mitki vennaskonna mentaliteeti. Ma ei tea, kas te neid teate. See oli (või on siiani) kamp kunstnikke-kirjanikke, kes on kuulsad selle poolest, et nad küll joovad köögis viina, maika seljas, ja võtavad kriibitud köögilauale säetud ajalehetükilt vorstiviilakat sakummiks, aga ise on malbed ja tagasihoidlikud, õrnad ja hellad (no nagu mu kamraad Jüri Pino) ja kui keegi midagi seksiteemalist peaks mainima, siis rehmavad käega, et ei nemad tea sellisest asjast midagi. Kui siis tähelepanu juhitakse, et köögis istume ju sellepärast, et toas tahab su lastekarja kisa kõrvakuulmise röövida, siis rehmab mees uuesti käega, et noh, jah, need paar korda on vist seksiga siiski tegeletud jah. No isas oli ka mingit sellist tagasihoidlikkust.
Aga mitte alati.
Ma olin ehk kümme, kui millegipärast tekkis arutelu, et milline osa inimese karvkattest näitab kõige ehedamalt ta karvavärvi. Et on ju blonde mehi punase habemega ja muidki variatsioone, kus ihukarvad eri värvi. Olime vanemate magamistoas ja isa vahetas parajasti riideid. Korraga kargas ta palja tilliga voodinurgale püsti ja poseeris Apollona: „Kõige õigem värv on näha ikka siit!“
Ema tõstis käe silmade ette. „Mine sa ka tead kuhu…“ Aga minu meelest ta näppude vahelt piilus ja naerunäost oli näha, et nali läks talle peale. Isa pea oli siis läbinisti hall, aga puhmas kulmud olid süsimustad. Jah, kui vana ta oli? Viiskümmend viis ehk, vaid suti vanem kui mina praegu (aga ilmselgelt elus rohkem saavutanud – kuigi, mida saavutuseks lugeda, kes teab).
Aga mõned detailid ta möödaminnes siiski elust välja tõi ja parem, kui ma need ära räägin, muidu kaovad.
KURSISSAARE TALUS Gustav Sauteri peres oli ridamisi tütreid (mõni neist suri sündides) – jah, mitu neid oli? Midagi pealt kümne. Ja siis sündis pesamunaks perepoeg Viktor. Nagu isa oma lapsepõlve mäletab, oli ta olnud „nii pikk kui lai“. Kui köögis talupere suure laua taga sõi, oli pann keset lauda. Siis paariaastane isa, kuigi rääkida veel ei mõistnud, oli sirutanud oma pisikese töntsaka käe ja tõmmanud suure panni peal paremad lihapalad enda poole hoolimata sellest, et need olid kuritulised. Ja limpsinud siis rasvase käe puhtamaks. Keegi polnud öelnud selle peale sõnagi. Kui ta juba rääkima oli õppinud ja varasuvel toodi põllult kartulipatta mõned värsked pisimugulad läinudaastaste tuhlite kõrvale maitseks, öelnud isa lauas vaikselt: „Noor kartul pojale…“ Ja eks ta noore kartuli siis ka sai.
Kui mina lapsena seal Kambja talus käisin, oli suur talulaud akna all – nii sinna äärde mitmeteistkümneliikmeline talupere küll poleks mahtunud. Vanal ajal pidi see laud olema keset kööki, mis oli suur nagu terve mu praegune korter. Köögilaud oli ehk sama, sinna ümber võinuks jalgpallimeeskond koos treenerite ja arstiga maha istuda.
VEND ANDRES RÄÄGIB MEIE ISAST ja elust ta Kambja kodutalus ja pisut ka hilisematest aegadest. (Mina segan vahele.)
KUIDAS KAMBJA POISS VIKTOR eelmisel Eesti ajal Tartusse ratsaväkke sai, on teadmata. Sinna oli konkurss 40 meest kohale (võrdluseks: kui ma Tallinnas lavakasse astusin, oli seal konkurss 20 inimest kohale). Arvatakse, et konkurss ratsaväkke oli nii suur seepärast, et paraadmundri juurde kuulusid punased püksid nagu Napoleoni armees (ja nende pükste tõttu oli meestel linnanaiste hulgas lööki).
Isa oli ratsaväes parasjagu plindris, kuna ta kasv oli umbes pealt 170 sentimeetrit, aga eliitväeosa suksud olid kõik kõrged. Sadulasse sai isa ronida, kui viis hobuse talli kõrvalhoone trepi äärde. Kuid kui kõlab käsklus „Sadulasse!“, kuidas sa ütled: „Just nii, härra kapten, aga ma pean hobuse kõigepealt tallitrepi juurde viima, muidu ma ei ulatu sadulasse ronima.“
Isa leidis ratsaväes endale sobiliku niši. Temast sai ohvitseride prouade sõidutaja kalessis või saanis. Eks ta oli ilus poiss ka. „Ma olin nagu Švejk,“ rääkis isa, „tentsik…“ Kas ta Švejgi kombel täitis ka kõik prouade soovid, mida luges silmadest, ma ei küsinud. Aga need olid siivsad ja härrasmehelikud ajad.
Ometi võis ratsavägi olla üks põhjus, et isa leidis Tartus imeilusa Asta, kellega hiljem abiellus. Tagasihoidlik isa Viktor viitas hiljem, justkui oleks teda lõksu püütud. „Läksin külla ja Asta ema ütles jälle: „Meile toodi see väike kanakene…“ ja pani kanaprae lauale. Ma siis sõin. Sõin ja sõin, kuni…“
Nojah, isa Viktor oli suure Kursissaare talu ainus poisslapsest pärija. Tulevane taluperemees. Ega siis olnud selge, mis ja kuidas talude ja maadega läheb.
Kord kohtasid minu ema Ira ja isa Viktor palju aastaid hiljem Astat Tartu linna vahel ja emale ei andnud see pärast tükk aega rahu. Vist oli isa liiga viisakas olnud. Kuigi Viktori eelmine naine Asta oli selleks ajaks üsna korpulentne matroon.
Uhkete ratsaväelaste elu kirjeldab isa refereeritud rahvajutt või dialoogike tollest ajast:
„Härra kapten, lubage linna!“
„Mis sinna?“
„Läks vinna!“
„Võite minna…“
Ma ei saagi aru, kas „võite minna“ tähendab, et võite linna minna või et jätke jama ja täitke oma teenistuskohustusi edasi.
VEND ANDRES ÕPPIS PEDAS KEHAKULTUURI (viievõistlejana oli ta liidu tasemel tegija ja mõnigi kord Eesti koondises) ja jäi ikka teinekord öötundideks ühikasse hängima, enamasti pokkerit taguma. Koju Õie tänavale (mis on alates seitsmekümnendate keskpaigast meie naabrite järgi Kerese tänav) jõudis varahommikul. Sihuke eluviis oli kestnud tükk aega. (Samas seal kultuurhariduses olid kõik ju sportlased, millalgi tehti pokkeriööde ja joomingute ja loengute vahel trenni.)
Ma ei tea, kas Andres oli tajunud, et isa vaikselt ta tulemisi ja minemisi jälgib, aga isa oli seda teinud ja kaua selle koha pealt vait olnud, kuni saabus hetk, kui ta varahommikul koju jõudnud poolpidusele tudengile ütles: „Tule siia.“
Vaevalt et Andres kahekümnesena mingit epistlit eriti viitsinuks kuulata, aga epistel tuli üsna veidral moel. Isa Viktor rääkis jutukese oma noorpõlvest. Mis oli umbkaudu selline:
„Mulle ei meeldi, et sa raha peale kaarte mängid…“
Andres oli üllatunud – kust see oli pidanud läbi paistma. Aga õigus, eks tema kodutoas oli mängitud ka…
„…Oli 41. aasta. Sakslased olid sees. Kambjas oli mingi staap neil. Käisin nendega atskood tagumas…“
„Mis atskood… sakslastega…?“
„Sama