Lapsepõlvelõhn. Peeter Sauter

tegu ja kantakse igavesti kaasas ja lunastust justkui pole. Ma ei tea, miks inimkond sellist kaasas kannab. Õpetuseks? Et armastus läheb alati üle traagikaks ja sa kaotad oma armastatu ja oled valmis meeletusteks ja siis oled sa omadega kuses mees ja ei saa ega saa seda kivi kaelast.

      Igatahes lesisin ma pooltel öödel Kloogarannas ärkvel, kuigi oma noore ilusa naise kõrval, ja ootasin, et Dracula ilmub akna taha. Ise enda üle muiates ja juureldes, kuidas selline lollus võib mind nii vangistada. Aga ma olen palju teisigi kammitsaid endale suutnud välja mõelda või sisse lugeda ja hiljem olnud hädas neist vabanemisega. Psüühilised hälbed on ilmselt latentselt meis kõigis olemas, tukuvad sisemuses, ja kui miski nad valla päästab, siis lahvatavad esile. Meil on suguvõsas vaimuhaigust olnud, vanatädi Leida jooksis aeg-ajalt kodunt minema, jäi ära nädalaks või pooleteiseks ja teda otsiti Eestit pidi taga, ja minu emagi harrastas plikuskina metsajooksmist, nii et ma pean olema ettevaatlik. Aga enesetappe pole meil minu teada olnud, hea seegi. Samas oli üks vanaisa, keda ma iial pole näinud, alkohoolik, Eesti vabariigi piirivalvur, kes mängis kokku salapiirituse vedajatega. Seda piiritust on meil perest mitut pidi läbi käinud. Eks teda oli ka kodus, kuna ema oli apteeker (ja üldiselt karsklane), tegi vähjahaigena taruvaiguleotist piiritusega ja kasekäsnaleotist (ma ei mäleta, kas see käis ka piiritusega), aga suri ikkagi vähki nagu ka isa. Nii et ma ootan vaikselt seda vähki ja kui vereproovi võetakse, palun ka vähi koha pealt verd uurida. Ja kui ma hiljem helistan, et tulemust teada saada, siis on naerdud, et vara on teil veel vähki surema hakata. Aga mul tuksuvad isa ja ema vähilood peas ja sees. Kes varakult jaole saab, võib võita aastaid. Kui keegi pakuks, et kingib sulle sünnipäevaks või jõuludeks mõned eluaastad, ega vist vastu võtmata jätaks.

      Aga see Dracula lugu. Lesisin pimedas toas pärani silmi. Kardinaid ette ei tõmmanud, tuld põlema ei pannud. Mis see ikka aitaks. Ma teadsin, et see Dracula on tegelikult mu peas, aga teadmine ei aidanud. Ikka pidi ta justkui akna taha ilmuma, isegi mitte koputama, lihtsalt läbi akna sisse vaatama. Polnud mõtet ka üles tõusta ja lugeda või raadiot kuulata. Millalgi oleks pidanud ikka tagasi voodisse minema Draculat ootama. Nii vaikselt iseenda üle naerdes, kuigi oleks võinud ka nutta, ootasin tundide kaupa. Kas mul oli hingel mingi patt, mis vajas klaarimist? Ei teadnud mingit suurt pattu. Väikeseid kindlasti oli. Kellel poleks.

      Karen kuulas seda juttu näoga, et see on täiesti tavaline ja mõistetav asi ning üldse mitte mingi lollus. Ja pisut mõelnud, ütles: „Peeter, aga kas sa seda lugu täpsemalt tead? Oled sa raamatut lugenud?“

      Ma ei teadnud, ei olnud lugenud. Ja Karen ütles: „Vaata, seal loos on nii, et kui sa ise teda sisse ei kutsu, siis ei saa ta sisse tulla.“

      „Ah soo.“

      See oli väga lihtne mõte. Ja vabastas mind painajast. Ma ehk ootasin Draculat veel mõnel ööl, aga sain aru, et ega enam ei ole mõtet oodata. Ega Dracula loll ei ole. Ta ei hakka tulema kohta, kus inimesel pole mingit kavatsustki teda tuppa sooja kutsuda.

      Karen aitas mind plindrist välja, aga ta andis mulle veel midagi palju rohkemat. Kui sa satud lõksu (psühholoogilisse, aga ehk kehtib see ka teiste lõksude kohta), siis väljapääs, olukorra lahendus saab olla ainult sellesama lõksu ehituses, lõksu olemuses. Nii et lõksuga kakelda pole mõtet, kaklemine toidab lõksu, lõksuga peab samastuma, teda meelitama ja silitama ja kuskilt annab ta järele. Sest see lõks on sinu enda ehitatud. Teisi lõkse justkui polegi olemas. Välised olukorrad on nagu on, aga kui sa neid lõksuna näed, on see ikkagi sinu kujutlus ja suhtumine.

      Jah, kui ma ainult suudaksin seda tehnikat praeguses abielukriisis rakendada. Tehnikat nagu teaks, aga rakendada ei oska. Ega väga paljusid abielusid ei taha ja ei jõua ka elu jooksul läbi proovida, et tehnikad korralikult käppa saada.

      Kõik isa õed on olnud välimuselt sarnased. Pisikest kasvu ja veidi tumedamat verd. Olen neid mõttes itaallasteks pidanud. Samas polnud nad itaallaste moodi jutukad, välja arvatud ehk Linda. Ja netis tuhlates pole ma Itaaliast Sautereid leidnud. Prantsusmaalt ka mitte. Neid on hulganisti Saksamaal ja mõni Šveitsis ja USAs, Poolas üks Stanislaw, kes feisspukis sõbraks tahtis saada ja kelle ma sõbraks võtsingi. Aga sakslaste moodi isa ja ta õed küll välja ei näinud. Ehk pooljuudid? Mingid Balkani tüübid? Mustlased? Või siis kohe väga segaverelised. Nime järgi ei oska ka kuidagi paika panna. Mustlasnimi ta küll pole. Prantsuse keeles on „sauter“ küll hüppama ja „peter“ peeretama, nii et ma olen seal hüppav peer, nagu Vihma Peeter mulle teada andis (ja mille eest olen tänulik), aga see on juhuslik keeleline kokkusattumus.

      AGA JUTUJORU HAKKAS PIHTA Kivijumalast. Seal võpsikus või taara tammikus mingit üht suurt kivi ei ole. Ma pole mingit ohvrikivi moodi nõgusa pesaga asja tuvastanud. Seal on palju kive. Kuna keegi hooldanud pole, siis on tegemist tiheda võsaga kõrgete puude all. Isa poisipõlves olid puud poolkõrged, võsa polnud ja Kivijumal oli hea omaette olemise paik.