Minu Barcelona. Mäe ja mere embuses. Mirjam Johannes

ning nüüd näeb ta oma musta paruka ja punase lipsukesega üsna Argentina koomiksikangelase Mafalda moodi välja. Guille kehastub filmi „Kellavärgiga apelsin“ antikangelaseks Alex DeLarge’iks. „Minu arust võiks Guille minna ikka printsina valgel hobusel, kui ta nii ideaalne on,“ naljatan, kui me kambakesi vannitoas näomaalinguid teeme. „Psäh, printsid on pehmodele! Kujuta ette, sotsiaalkriitika etalon ja naisõiguslane Mafalda läheb karnevalile printsiga! Ei, see ei kõlba kuhugi,“ pahandab Ruth. „Njah, aga printsil oleks DeLarge’i jalutuskepi asemel valge hobune ja täpilise puudusel sobib see Pipile küll,“ õigustan oma huvi kuningliku perekonna liikmete vastu. „Jäta teiste peikad rahule! Öelnud ise Albertile, et tulgu valge hobusena,“ parastab Ruth. „Albert ei ole mu peika! Ma isegi mainisin talle, et ta võiks hobusena tulla. Aga ta tuleb valge seana, see on lähim, mis tal hobusekostüümile kodus leidus,“ kurdan sõbrannadele oma kurba saatust.

      Sitges jääb Barcelonast umbes tunnise rongisõidu kaugusele. Seda idüllilist rannikulinna teatakse eelkõige sügisese fantaasiafilmide festivali ja suurejooneliste karnevalipidustuste poolest. Samas on ta ristitud ka Hispaania geipealinnaks ning suviti ei valmista siinne peo- ja rannaelu kellelegi pettumust. Autoga saab Sitgesesse nii mööda kiirteed kui ka kurvilist rannikuserpentiini. Kuna kiirtee on tasuline, tiirutame oma tund aega autokolonnis mägede vahel. Linna sisse sõites kulub teist sama palju aega selleks, et parkimiskohta leida. Peale selle tuleb olla valvas, et mitte ajada alla mõnd üle tee silkavat banaani või piraati. Karnevali rongkäik läbib kogu Sitgese kesklinna ja lõputute piduliste ohjeldamiseks on paljudel tänavatel tara ees. Kuigi leidub ka neid, kes kodust väljudes käepärase maski või aastavahetuse üle elanud klouninina kaasa on haaranud, jäävad enamusse siiski uhkelt ette valmistatud kostüümid. Omal kohal on superkangelased, muinasjutuprintsessid ja niisama seksikad kuradikesed. Pikal rannapromenaadil on nii palju rahvast, et raskustega leiame endale rongkäigu jälgimiseks koha. Pealtvaatajad on parema positsiooni nimel vallutanud kõik prügikastid ja elektrikapid. Kõik tantsivad mööduva muusika rütmis.

      Samasuguse pühendumuse ja põhjalikkusega, millega Gràcia seltsid-ühingud kaunistavad pidustuste aegu oma tänavaid, ehitakse Sitgeses liikuvaid karnevaliplatvorme. Rongkäigust võtab osa üle kahe tuhande inimese ja platvorme on umbes viiekümne ringis. Igal peovankril on suured kõlarid ja minibaar, kus leidub kanistrite kaupa valmissegatud kokteile. Veebruar on nappides litritega trikoodes neidudele-noormeestele jahe ja arvestades seda, et nad peavad promeneerima nii viis tundi, kulub kütus ja tuisutops marjaks ära. Ratastel platvorme ja sulelisi-karvaseid möödub meist igasuguseid: on gladiaatoreid, viikingeid, Smurfe, piraate, tiigrikutsusid, beduiine ja lihtsalt ilusaid ning musklis osalejaid. Enamikul neist on ettevalmistatud tantsukava, mida publikule iga natukese aja tagant ette kanda. Aga on ka neid, kes kargavad ringi ja teevad niisama pulli. Minu lemmikuteks on seltskond Kübarseppi ja Ärtuemandaid raamatu „Alice imedemaal“ filmiversioonist ning vanker ajaloo tuntuimate kurikaeltega. Batmani Jokker, Darth Vader, Freddy Krueger, Lord Voldemort, Cruella de Vil ja teised sulid on kõik Sitgesesse peole veerenud.

      Istume Albertiga surnuaia ees pingil. Karnevali kese jääb meist lahekääru ja paari tänava kaugusele. All pimeduses uhuvad lained Sitgese valgele rannale ja viivad endaga piduliste okse ning uriini. Ruth ja Guille sõitsid umbes tund aega tagasi Barcelonasse, et homme koolivalmis olla. Claudia ja teised taksod olid juba ammu mööda ilma laiali põrutanud. „Mul korraldajatele muid etteheiteid ei ole, aga see vetsupuudus on küll kurjast! Kõik tänavad ja kangialused haisevad nagu ma ei tea mis,“ ütlen, et maad võtnud vaikusest lahti saada. Albert noogutab: „Ma arvan, et nad säästavad raha, aga tänavate puhastamiseks kuluvat vett ja seepi arvestades on see puhas illusioon.“ Mööda kakerdab üks lõbusate noormeeste seltskond kahe Robin Hoodi juhatusel. Nad üritavad huigetega meie kõrvalpingil puhkavate flamenkokleitides neidude tähelepanu võita. Karnevaliöö salapära ja ojadena voolav alkohol annavad sebimisveskitele hoogu juurde. Kuigi riskeeritakse sellega, et maski või meigikorra alt võib hommikul ei tea kes vastu vaadata, saavad terasemad vaatlejad ehk hoopis kostüümikandja hingeelu kohta midagi teada. Lõpuks on ju kõik hoolikalt valinud, kelle või millena karnevalile tulla. Nii leiab seksikas kuradike endale ämblikmehe, samas kui Frida Kahlo lahkub suurema tõenäosusega Salvador Dalí käevangus.

      Pipi ja valge põrsa kohta see eelnev muidugi ei käi, nemad istuvad taas vaikides ja silmitsevad valgustatud kirikut teisel pool rannariba. „Ja see on siis teie pere surnuaed?“ viipan pöidlaga meie taha jäävale kõrgele müürile. „Emapoolsete sugulaste oma küll. Mu vanaisa on siia maetud ja tema vanemad. Isapoolne perekond on Barcelonast, nii et nemad on seal. Aga ma tahan, et mind ka kunagi siia maetaks. Merekohin ja päikesepaiste on kõik, mida rahus kõdunemiseks vaja,“ naljatleb Albert. „Vau, veits drastiline, sa oled mõelnud, kuhu sind maetakse! Kohe näha, et sünnipäev ukse ees,“ ei suuda ma üllatust varjata. „Oi, ära räägi! 24 kohe kukub! Kuule, kui me mu sünnipäevast juba rääkima hakkasime, mis sa arvad, kui läheks sel puhul punkritesse? Väike piknik?“ vaatab ta mulle lootusrikkalt otsa. „Jah, võime küll minna, mulle on punkrites alati meeldinud,“ vastan ebalevalt, nagu ei käikski jutt ühest minu lemmikpaigast Barcelonas. „Aga läheks nüüd äkki öörongi peale? Jõuaks nii viieks koju.“ On viimane aeg sellest piinlikust olukorrast jalga lasta. Triviaalsest ja süngepoolsest jututeemade valikust hoolimata on olukord endiselt karjuvalt romantiline. Lainemüha ja kuuvalgus küll kellelgi rahus kõduneda ei luba.

      Búnquers del Carmel ehk Carmeli linnaosa punkrid on, kuigi nimi seda kuidagi ei luba, minu silmis kõige romantilisem koht Barcelonas. Tegemist pole mingi maa-aluse uberikuga, vaid vana kodusõjaaegse õhutõrjebaasiga, mis kõrgel mäe otsas Barcelona üle valvab. Kui täkitud tsementvaremed ja grafiti loovad pigem punkromantilise atmosfääri, siis vaated linnale on klassikalised nagu piltpostkaardil. Carmeli linnaosal pole just parim kuulsus, nii et veel paar aastat tagasi käisid siin üksnes tervisesportlased, kellele Park Güelli jooksurajad lühikeseks jäid. Infotahvlite sõnul, mis mõne betoonseina kõrval paiga ajaloolist funktsiooni meelde tuletavad, jõudis „tsivilisatsioon“ prügiveo ja kanalisatsioonina sellesse linnaossa alles kaheksakümnendatel. Sisserännanute slummi kuulsus pole aga Carmeli siiani päriselt hüljanud. Ju olid siis pärast kodusõda teistest Hispaania piirkondadest saabunud „immigrandid“ nii värvikad, et neid juba ei unustata.