„Elu on ikka ilus,“ õhkan Ruthile, kui viimase ampsu suhu pistan. „Jah? Miks sa seda ütled?“ küsib Ruth kavalalt. Päike paistab. Jaanuari keskmine temperatuur on 13 soojakraadi. Ülikoolis ei ole palju õppida. Söök on hea. Istume rahulikult ja kuskile kiiret ei ole. Mis ma veel tahta oskan? Ruth vaatab ümberringi sagivaid fotokaameratega turiste ja muigab: „Või pole kiiret? Mina sinu asemel küll võtaksin vähe kiiremad tuurid üles. Vaene Albert on kaua ootama pidanud.“ – „Mis asja?“ tõmban üllatusest võileiva endale kurku ja mind tabanud suur köhahoog ei jäta võimalust kuigi sujuvalt teemat vahetada. Selleks ajaks kui midagi vastata jõuan, on mu nägu kenasti punaseks värvunud: „Kes sulle Albertist rääkis?“ Ruth ainult itsitab kurjakuulutavalt ja ei vasta midagi. Õnneks on Park Güell elav nagu sipelgapesa ja piinlikku vaikust maskeerib üldine jutukõmin. Minu punane nägu lõpetab täna kindlasti nii mõneski perekonna reisialbumis.
„Räägi parem sellest õpilasassamblee tüübist. Guillem või mis ta nimi nüüd oligi?“ Viin jutu teisale, kuid Ruth vibutab sõrme: „Kui sa mulle Alberti kohta midagi ei räägi, ei kavatse ma sulle oma peikade kohta ka midagi rääkida. Need lood jäävad minu toa suletud uste taha.“ – „Siin pole lihtsalt midagi öelda. Albert on väga lahke ja vaimukas, lool lõpp,“ kaitsen ennast närviliselt. „Ei, kullake, see on alles asja algus! Võta vabalt, mis siin ikka viltu saab minna? Viie kuu pärast lähed sa koju ja adiós, Albert! Mu isa oleks muidugi nii õnnelik, kui sul katalaanist peiks tekiks, siis sa äkki jääksid siiagi,“ arutleb Ruth rõõmsalt. „Ja sa võid ju madratsi nari pealt alla põrandale tõsta, ju ta mingit pidi ikka ära mahub. Ja kui mina Celràs olen, võid minu voodit kasutada. Claudia oma vast mitte, aga Aitor kindlasti lubaks. Ta oli nii löödud sellest, et sa lasid mingil tennisistil end autoga koju sõidutada ja siis ta pika ninaga jätsid,“ korraldab ta juba minu elu. „Eh, see tüüp ise pakkus, et viib mu koju, mina seda ei palunud. Metroo ei käinud ja kell oli palju, selles pole midagi kriminaalset,“ õigustan võõrale tennisistile osaks saanud ülekohut.
Nähtavasti oli see Júlia või Marina, kes rääkis Claudiale, kes siis omakorda Ruthile ette kandis, arutlen endamisi, kui linnavaadetega hüvasti jätame ja esplanaadilt alla läheme. Olin unustanud, et klatšiveskid jahvatavad igas maailma otsas samasuguse kiirusega. Ilmselgelt olen aga mina oma eraelu koha pealt suurem salatseja kui vabameelsed hispaanlased. Pärast ühte põgusat küsimustevooru tunnen ennast nagu Güelli pargi salamander, keda kõik näpivad ja pildistavad. Ruth on isegi natuke pettunud, et tal Alberti kohta midagi rohkem välja pinnida ei õnnestunud. Õnneks unustab ta selle niipea, kui me Pórtico de la Lavandera sammaste vahelt välja saame. Pesunaise kujuga, kes kuulsale sammaskäigule nime on andnud, tahab ka tema pilti teha. Jah, ma tunnen ennast nagu Güelli pargi pesunaine, keda kõik pildistavad ja kelle pea kohal lasub kogu sammaskäigu raskus. Mu väike pea on tegemata otsustest ja lõpuni mõtlemata mõtetest paks mis paks.
BÚNQUERS DEL CARMEL. PALJU ROMANTIKAT JA VÄHE TEGUSID
Barcelona on väga romantiline linn. Igalühel meist on siin oma nurgake, kus päikeseloojangut vaadata või ööpimeduses paljutähenduslikke pilke vahetada. Siinkõneleja kahjuks mõne eriliselt originaalse salapaigaga hiilata ei oska. Carmeli linnaosa punkrid on tänu suurepärasele panoraamile kujunenud paljude paarikeste ja seltskondade lemmikvaateplatvormiks.
„Guillem on ideaalne! Ta on lihtsalt üle kõige!“ hõikab Ruth koju jõudes üle korteri. Mina ja Claudia vahetame küsivaid pilke. Mis nüüd on juhtunud? Ruthi õpilasassamblee silmarõõm kutsus ta romantilisele õhtusöögile? Reisile? Ta töötab loomade varjupaigas? Oh ei! Mängus on midagi palju romantilisemat – jalgpall. „Te ei kujuta ette, mis ma just teada sain! Guillel on hooajapiletid kõigile FC Barcelona koduväljaku mängudele! See on jackpot! Mul on maailma kõige ägedam peiks!“ seletab Ruth meile hingeldades. Ta nägu särab nagu päike ja mitte miski siin maailmas ei saa täna tema õnne varjutada.
Enne Barcelonasse kolimist piirdus minu jalgpallihuvi Euroopa meistrivõistluste ja maailmameistrivõistlustega. Hea suvine meelelahutus, kus kuu ajaga on võitja teada! Jalgpalli klubihooajale kaasaelajat ei saanud minust juba pelgalt sellepärast, et jälgida oleks tulnud liiga paljusid eri liigasid ja meeskondi, mis mulle mitte midagi ei öelnud. Ruthi seltskonnas on aga võimatu mitte rääkida klubijalgpallist. Barcelona kuulus jalgpalliklubi, mida hellitavalt Barçaks kutsutakse, on peaaegu igas siinses majapidamises au sees. Baarid soetavad endale suured lameekraantelerid tavaliselt just selleks, et mängupäevadel head kassat teha. Isegi kõikides pisikestes poodides, mille pidajateks on Lähis-Ida päritolu vanamehed, möirgavad raadiod matši otseülekannetega. FC Barcelona deviis „Més que un Club“12 ei ole juhuslik ja jalgpall pole katalaanidele lihtsalt jalgpall. See on üks mooduseid Barcelona maailmakaardile saada. Sellest, et jalgpalli ei tasu poliitilise tööriistana alahinnata, sain Kataloonias elades kähku aru. Seda, kui suur potentsiaal on tal romantika tööriistana, hakkan alles praegu aimama. Peab mainima, et lühendit Barça kasutavad kohalikud ainult jalgpalliklubi kohta. Barcelona lühendina on levinud Barna. Olen sattunud pealt kuulama mitut vestlust, kus kauge külaline kiidab Barçat ja kohalikele ei tule pähegi, et ta linnast võiks rääkida.
Ruthi uudishimu Alberti tagasihoidliku persooni vastu saab rahuldatud Sitgese karnevalil. Samal ajal kui meil tähistatakse vastlapäeva, tuksub Hispaanias kõik karnevalipeo rütmis. Teadjamad mäletavad, et need pidustused ööl vastu tuhkapäeva on viimane hetk, mil endale enne suurt paastu midagi head ja paremat lubada. Karnevalile mõeldes tulevad minule esimesena pähe Veneetsia uhked maskid ja Rio de Janeiro bravuurikad sulerüüs sambatantsijad. Kataloonia carnaval’i traditsioonid on jälle natuke omamoodi ning selleks, et neid omal nahal kogeda, tasub minna Sitgesesse. Kui Hispaania tuntuimad on glamuurne Santa Cruz de Tenerife ja satiirivõtmes Cádizi karneval, siis Sitgese pidustustel leidub natuke mõlemat. Kindlasti on see üks armastatumaid ja tähtsamaid sündmusi kohalike kalendris. Tavaliselt hakatakse juba jaanuaris arutama, kellena karnevalile minna. Sõbrad lepivad enne omavahel teema kokku ja valmistavad koos ka kostüümid. Nendele ettevalmistustele kuluv aur seletab ka seda, miks halloween siin kuidagi juuri alla ei aja: suurem ja uhkem pidustus on ju omast käest võtta. Ning kostüüm võib Ruthi sõnul olla ükskõik mis ooperist, seni kuni endal on mugav ja teistel lõbus.
Individualistliku eestlasena ei osale ma Ruthi sõprade kostüümiprojektis. Ostan ehituspoest traati, otsin välja oma kõige värvilisemad riided ja laenan Freddielt pikad põlvikud. Punaste juuste kiituseks pean