Maria ütleb, et ma olen ise selles süüdi; et ma olen olnud halb ema ja sellepärast ta ei tahagi minuga kaasa tulla.
Lepin sellega. Tõenäoliselt on tal õigus.
Istume Kadrioru kohvikus, mina ja Maria isa.
„Palun luba mulle, et Maria saab omale korraliku kodu. Palun luba mulle, et sa ei jäta teda üksinda saarde, et sa võtad ta enda juurde, et…“
„Jaa-jaa, ma arvan, et ta on esimese veerandi lõpuni saare koolis, nii kaua ma otsin meile siin korteri ja siis ta tuleb Tallinna.“
„Ja sa ei jäta teda sinna korterisse üksinda? Sa ei tee nii, nagu sa tegid Mélaniega?“
„No ei tee!“
„Sa hakkad ise ka seal korteris elama? Sa lood Mariale kodu?“
„No jaa-jaa,“ teatab Maria isa veel kord tüdinult.
Miks ma teda ei usu? Miks ma näen omas mõttes, et ta teeb täpselt sedasama, mis ta tegi Mélaniega?
Sõidan pärast Maria isaga kohtumist veel ema juurest läbi. Mõttetu vestlus Maria isaga on mind üles kütnud. Ma olen vihane, õnnetu, löödud, kättemaksuhimuline. Ma ei saa aru, kuidas on see võimalik, et ainult mina näen, kuidas asjad tegelikult kulgema hakkavad.
„Oled nüüd õnnelik?“ käratan ma emale uksest sisse astudes. Ma ei vaevugi oma viha varjama. „Said nüüd, mis tahtsid?“
„Riina, usu, nii on parem!“
„Mis asi on parem? Parem sulle või Mariale?“
„Nii on parem Mariale, usu mind, Riina. Tead, kui õnnelik Maria oli, et ta saab veel saare kooli jääda, sa oleksid pidanud nägema, kui õnnelik ta oli…“
„Muidugi oli ta õnnelik, sest ta pääseb ju igasuguse järelevalve alt ära!“
„Usu mind, Riina, nii on parem. Ära muretse, me hoolitseme Maria eest hästi!“
„Kes „me“?“
„Meie kõik, ära muretse, me kõik hoolitseme Maria eest hästi.“
Ma ei usu oma kõrvu. Ma tahaks emale seletada, kuidas asi tegelikult hakkab minema. Et tegelikult ei jäta Maria isa teda saare kooli mitte ainult esimese veerandi lõpuni, vaid kauemaks; et tegelikult pole Maria isal plaaniski Mariale kodu luua, et ta üürib lihtsalt ühe korteri, kuhu ta Maria üksinda elama paneb ja kuhu ta hakkab talle aeg-ajalt süüa viima; et tegelikult ei näe mu emagi varsti enam Mariat kuigi tihti.
Ma tahaksin küsida ema käest, mida ta selle hoolitsemise all mõtleb. Kas ta mõtleb seda, et ennekõike on hoolitsemine see, kui me anname lapse soovidele järele ja laseme tal teha, mida ta tahab? Või on hoolitsemine see, et me ostame talle riided selga ja toidu lauale? Mida ta sellega mõtleb? Sest minu meelest on lapse eest hoolitsemine midagi palju enamat. See on midagi, mida ei saa ei rahas ega asjades ega lubadustes mõõta. See on midagi, mis annab talle õiged väärtushinnangud elu kohta, mis kujundab temast inimese.
Ma ei ütle midagi.
Ma löön ukse pauguga enda taga kinni ja sõidan minema. Aga kogu tee Leppneemest Tallinna ma nutan ja palun. Ma palun, et juhtuks avarii, kust ma enam eluga välja ei tule.
Ent viis tundi hiljem olen ma ometi laevaga Rootsi poole teel. Nii lõhki ja puruksrebitud, et kui ma oleksin mingi asi, siis visataks mind lihtsalt prügikasti, sest selle parandamine tunduks mõttetu ajaraiskamisena.
Ma helistan veel emale ja teatan läbi nutu: ma siis lähen nüüd…
Aga ema paneb telefoni ära.
Ma helistan Helile ja ütlen sedasama.
„Ära nuta!“ lohutab Heli. „Me tuleme sulle sinna varsti külla! Kõik läheb hästi!“
Kõik läheb hästi.
Aga mitte kunagi enam ei ütle ma Mariale „head ööd“, mitte kunagi enam ei loe me koos õhtupalveid, mitte kunagi enam ei riidle ma temaga, kui ta tahab hakata endale kell kümme õhtul kartuleid praadima, mitte kunagi enam ei kiirusta ma teda hommikuti kooli. Mitte kunagi enam ei õpeta ma teda mitte mõtlema sellele, mida ta saab, vaid sellele, mida ta saaks veel anda. Mitte kunagi enam ei ütle ma Mariale, et hinge ei tohi sülitada ja kividega ei tohi loopida.
Mitte kunagi enam.
HULLUMEELNE UHAMINE
Alice Munro kirjutab ühes oma raamatus: selleks, et kurbusvalust üle saada, tuleb valu tekitavast paigast kindlasti lahkuda auto või bussi või jalgrattaga, sest samasugust, tõelist eemaldumise emotsiooni ei saavuta kunagi lennukiga lennates.
Stockholmist algab tõeline uhamine. Me kihutame vahetpidamata, peatudes vaid selleks, et WCs käia.
Mul on nutt kogu aeg kurgus, aga ma üritan vaprat nägu teha, et Serge seda jumala pärast ei näeks, et Serge jumala pärast ei arvaks, nagu ei tahaks ma temaga Prantsusmaale sõita, nagu ei hooliks ma ei temast ega tema pakutud Côte d’Azuri elust.
Stockholmist Malmösse, Malmöst Taani, Taanist Saksamaale, Saksamaalt Šveitsi, siis Itaalia ja Prantsusmaa.
Sõidame kordamööda, magame kordamööda, sööme kordamööda. Ja tõesti, iga kilomeetri, iga meetriga, mis ma Eestist kaugenen, tunnen ma seda tõelisteemaldumist, millest kirjutas Alice Munro.
Ühes väikeses Saksamaa kiirtee peatuspunktis, kus kõik ümberringi vaid saksa keelt räägivad, kus on saksakeelsed sildid ja asjadki kiirtee-äärses baaris on saksalikud, saan ma korraga aru, mida Alice Munro selle mõttega tahtis öelda, sest kõik on täpselt nii, nagu ta oma raamatus kirjutanud on. See lajatab nagu raske raudkolakas vastu mu pead. Nüüd olen ma tõesti lõpuks kaugel, kõigist ja kõigest kaugel. Ma vaatan tualettruumis peeglisse ja sõnan iseendale: nüüd on see siis tehtud. Nagu oleks sinnamaani võimalik olnud veel tagasi pöörduda. Ma mõtlen Rootsi hallile ilmale ja Taani tumedatele vihmapilvedele ja needki tunduvad korraga nii lõputult kaugel olevat. Liiga kaugel, et meelt muuta. Kõik selles Saksamaa kiirtee peatuspunktis annab mulle mõista, kui tagasipöördumatult eemale olen ma jõudnud. Kohvitassid kilistavad baariletil: sa oled Saksamaal, see siin on Saksamaa, kaugel-kaugel Eestist… Mõned kohvitassid hingavad rahulikult, ükskõikselt, neile ei lähe korda ühe õnnetu rännakud, teised tassid nilbitsevad oma valges kehas mõnitavalt, parastavalt; kohvimasin undab võidurõõmsalt: tagasiteed ei ole!; puhas WC-põrand ei hooli mu jalgade värinast. Kõik selles kiirtee-äärses baaris on justkui mulle haiget tegemiseks loodud.
Šveitsis näeb jälle üle hulga aja päikest.
Itaalias on suvi.
„Kui Ventimiglia silt tuleb, siis keera sealt ära,“ teatab Serge mulle.
„Ventimiglia? Mis asi on Ventimiglia? Kuhupoole ma pean keerama?“
„Ventimiglia poole! Sa pead keerama Ventimiglia poole!“
„Aga mis asi see Ventimiglia on?“
„See on Ventimiglia! Kuidas sa aru ei saa? Kui tuleb Ventimiglia silt, siis sealt keera ära!“
Mul pole õrna aimugi, millest Serge räägib. Kuidas see Ventimiglia silt välja näeb? Mismoodi seda sõna – Venti-miglia – kirjutatakse?
Korraga hüüatab Serge: „Keera paremale!“
Kuhu? Mis? Mida?
„Keera paremale!“
Ma olen kiirtee kõige vasakpoolsemas reas ja sõidan saja seitsmekümnese tunnikiirusega.
„Ma ei saa ju!“
„Keera paremale!“ hüüab ta taas ning mõni hetk hiljem: „Aaah, nüüd on see möödas. Sa sõitsid Ventimigliast mööda! Seda ma arvasin. Ma ei tea, kuhu me nüüd välja