Kummalisel kombel ma polegi närvis. Ma ütlesin enne seda Serge’ile, et kui ma seda tööd ei saa, siis kolime küll Eestisse tagasi. Ilmselt süstib see teadmine minusse jõudu ja enesekindlust.
Millised hakkavad siis olema minu tööülesanded? Ma pean olema sotsiaaltöötaja, tõlk (sest on mõningaid, kellel on vaja ametiasutustes asju ajada, aga nad ei saa prantsuse keelega hakkama), organiseerija, kokk, koristaja, jutuvestja, ajaveetja, sõber. Ma pean ise otsustama, mida teha, ja selle järgi käituma. Miinimumpalk. Aga miinimumpalk on kaks korda suurem sellest, mis ma Eestis sain. Ja töötunde on vähem. Kas ma olen valmis kohe järgmisel päeval alustama?
Muidugi!
Nii saan ma tuttavaks proua ja härra Fighieraga, proua Miniére’iga, härra Gervais’ga, proua Zgieraga, proua ja härra Boccioliga, proua de Vandeville’i ja tema tütrega. Ma astun sisse inimeste ellu, ajalukku, minevikku, olevikku. Härra ja proua Fighierast ning proua Miniére’ist saavad mu parimad sõbrad. Ma saan kurta neile oma muresid ja mõnikord ka peatäie nende õla najal nutta.
Proua Miniére’il on kümme last. Ja ta on nad kõik ise üles kasvatanud. Ta põgenes Tuneesiast koos kümne lapsega oma vägivaldse mehe eest.
Aga miks üldse abielluda vägivaldse mehega? Ja siis veel temaga lapsi soetada?
„Oo, aga see vägivaldsus lõi temas alles hiljem välja! Ja alguses ikka vaid väheke, ma andsin kogu aeg andeks…“
See on, nagu Serge ütles: sa võid elada inimesega kümme, kakskümmend aastat koos ja ikka lõpuks tõdeda, et sa ju ei tunnegi teda.
Kui ma vaatan proua Miniére’i pulmapilte, siis saan ma aru küll, miks sel mehel õnnestus ta ära võluda. Tumedapäine, pikk, tõmmu, äärmiselt mehelik mees. Ja tema kõrval õbluke, nooruke Solange – proua Miniére.
„Ma olen sel pildil 17aastane, ja tema – tema on 28.“
Mees oli tegelikult juba abielus ja beebi isa, aga kui ta naine teada sai, et see noore tüdrukuga ringi mehkeldab, siis lahutas ta kiiresti ja andis beebi mehele. Nii alustasid noor Solange ja Ben oma kooselu.
Ma ei ütle midagi. Aga mõtlen vaikselt, et need on ikkagi naised, kes kõik ära rikuvad.
Nad kolisid Tuneesiasse ja Solange tõi ilmale üheksa last. Tema esiklapse ja teise naise beebi vanusevahe oli pool aastat. Nii oli 17aastasel Solange’il korraga kaks beebit kasvatada.
Proua Miniére näitab mulle pilte oma noorusajast, mil ta veel balletiga tegeles.
„Tegelikult ennustati mulle balletitantsijana suurt tulevikku,“ lausub ta. Piltide seas on ka balletilavastuste kavasid, kus Solange Miniére’i nimi on välja toodud kui esitantsija oma.
„Aga kas te ei kahetse, et kõik selle sinnapaika jätsite?“
Proua kehitab õlgu: oli kuidas oli.
„Aga mis vanemad ütlesid?“
„Oh, ema ja isa olid kategooriliselt selle vastu! Nad ei sallinud Beni silmaotsaski, sellepärast me Tuneesiasse kolisi-megi.“
Ma ei ütle taas midagi, aga vaikselt mõtlen, et jah, kui me ometi kord õpiksime oma vanemaid kuulda võtma.
Alguses oli elu ilus, ent mõni aasta hiljem hakkas mees kogu teenitud raha hasartmängudele ja alkoholile kulutama. Siis lakkas üldse tööl käimast. Solange kasvatas lapsi, käis tööl, teenis raha ja andis kogu raha oma mehele. Ja kui polnud piisavalt raha anda, siis sai karistada. Karistused muutusid aina julmemaks ja valusamaks. Lõpuks hakkas mees karistama ka lapsi.
Et Tuneesiast koos lastega tulema saada, pidi kasutama kavalust ja pettust. Solange’i ema organiseeris talle ja lastele passid ning saatis raha. Tuli oodata hetke, mil mees jälle mõneks päevaks baari „kadus“, ning siis põgeneda.
Nizzasse tagasi jõudes anti neile kuuetoaline sotsiaalkorter (mis minu silmis näeb piltide peal välja otsekui palee, suurte tubade ja kahe terrassiga), Solange asus hotellikoristajana tööle ja kasvatas üksinda kümme last üles. Neist on kõigist tublid inimesed kasvanud. Ma käin ühe tema tütre juures juuksuris ja teise tütre lapsele inglise keelt õpetamas.
Proua Miniére pole ühtegi minu last näinud – ainult piltidel –, ometi küsib ta iga kord, kuidas neil läheb. Ta muretseb Maria pärast, ta ei saa aru, kuidas sai juhtuda nii, et Maria üksinda Eestisse jäi. Ma ei saa ise ka sellest aru, ma räägin talle kogu loo, ta vangutab peab ja üritab mind lohutada.
Hommikuti sõidan ma alati esimeseks proua Miniére’i juurde. Päike paistab, paremat kätt on helesinine Vahemeri, ees paistavad lumised mäetipud. Ma ei sõida otsemat teed pidi, kust kogu seda ilu näha pole, vaid ringiga mere äärest, ma toidan oma hinge ja südant. Üritan sel moel ellu jääda.
Proua Miniére’i juures teen ma enam-vähem kõike: käin koeraga jalutamas, puhastan linnupuuri, teen süüa, koristan. Ja siis me käime prouaga ka vahel jalutamas. Ma lükkan teda ratastoolis tema tütre juurde juuksurisalongi, me käime loteriipileteid ostmas, ja linnupoes. Ma ei ole kogenud ratastoolilükkaja, seetõttu juhtub nii mõnigi kord, et põrutan hooga vastu mõne poe treppi või trotuaariäärt, nii et proua Miniére peab ratastooli käepidemest vasaku käega kinni haarama, et mitte toolist välja lennata.
„Kas sa tahad mind ära tappa või?!“ karjatab ta.
„Kuhu kurat sa vahid?“
„Mida kuradit sa teed, lolliks oled läinud või?!“
Ta on otsekoheselt sõnakas. Aga ma tean, et ta on väga sooja südamega inimene, seepärast ei võta ma tema sõimu südamesse.
Ja ma mõtlen taas omaette – et mõni võib su nii põhjalikult läbi sõimata, aga see ei alanda sind, ja teine ei ütle võib-olla sõnagi, saadab ainult ühe pilgu ja juba sa tunned, et lämbud, et tahad kaduda, või küsida kelleltki: kust tulevad sellised inimesed, kes võtavad endale õiguse teisi sel moel põrmustada?
Proua ostab järjekindlalt loteriipileteid. Ja kui ta ei taha ise välja minna, siis saadab ta mind neid ostma.
Ükskord ta võidab 100 eurot ja annab mulle sealt 20.
„Kui ma peaks kord miljoni võitma, siis ma annan sulle sealt 50 000.“
Proua on minusse ka võiduhimu süstinud ja nii ostan minagi nüüd järjepanu loteriipileteid.
Ja mõnikord ei osta ka. Sest see oleneb sellest, milline müüja loteriipiletite müügileti taga parajasti on. Enamasti jagab seda kohta kaks äärmiselt sümpaatset meest, mõlemad kiilasusele kalduvad, üks lühike ja paksuke, teine pikk ja sale. Ja siis on seal vahel veel üks müüja.
Ma korjan kõik oma ühe-, kahe- ja viiesendised kokku. Neid on kahe euro jagu ja ma saan (ma saaks) osta endale täpselt selle pileti, millega Sabine – üks proua Miniére’i tütardest – hiljuti 700 eurot võitis. Ma ise nägin seda piletit – 700 eurot oli välja kraabitud! Mida kõike ma selle rahaga teeksin… Kõigepealt ostaksin oma tüdrukutele midagi ilusat. Ma käin kullapoodides ja valin neile kaelakette välja. Vaatan erinevaid kuloneid. Ent siis otsustan, et ei, ma saadaks neile raha ja laseks neil endil valida, mida selle rahaga teha. Ja siis saadaks emale ka raha. Sellest 700 eurost, mis ma võidan, ei kuluta ma enda peale mitte üht penni. Ma ostan Serge’ile ka midagi, sest tema on ikkagi lõpuks see, kes mind hädaorust päästis. Serge armastab šokolaadi, ma ostan talle kümme tahvlit pähklitega šokolaadi.
Ma lasen rahakotist kõigil oma sentidel välja valguda, näol õnnis võiduootuse tunne.
„Mais qu’est-ce que c’est que ca?“ karjatab tigeda näoga naisterahvas mulle leti tagant. „Mis asi see veel on?“
Ta lükkab põlglikult hooga kõik mu sendid mu juurde tagasi ja ilma minu poole vaatamata puhistab vihaselt: „Kuulge, proua, see pole siin mingi boulangerie, nende sentidega võite te boulangerie’sse minna“, ja juba ta pöördub järgmise kliendi poole.
Ja mida teen mina? Ma korjan