Ma õpin pähe enamiku Edith Piafi laulude sõnadest, Jacques Préverti luuletustest, Jean de La Fontaine’i valmidest (hei, ma tegin ikkagi valiku, eks ole!). Ma ostan endale – tutvuse kaudu – Joe Dassini plaadi „Le Jardin du Luxembourg“, panen küünlad oma väikeses toas põlema ja kuulan seda, ikka ja jälle, ikka ja jälle. Hing kisub krampi ja süda karjub vangiahelais – siin ma olen ja siia ma, ilmselt, pean ükskord ka surema.
Prantsuse keele tundides avaneb mulle minu maailm. See on ühtaegu nii ilus kui valus. Ilus sellepärast, et lõpuks olen leidnud koha, kus ma end hästi tunnen, ja valus sellepärast, et klassiruumist väljaspool ootab mind hall tegelikkus, maailm, kuhu ma tegelikult ei kuulu.
NIZZA OOTAB
Kui sa oled nõus minu ja minu eluga Nizzas, siis kirjuta mulle.
E-kiri mulle. Milline imetlusväärne otsekohesus.
Aga ma pean ju selle võimaluse enne üle vaatama? Selle mehe, tema kodu. (Vales järjekorras läks – tema kodu, siis selle mehe.)
Ja mõni päev hiljem on mul meilis lennukipiletid.
Ma ei räägi seda mitte kellelegi, sest see tundub mulle endalegi kergelt õudust tekitav. Ma olin vaadanud selle mehe pilti internetis ja mõelnud – nääh, sellele pole üldse mõtetki kirjutada: sümpaatne, Alain Deloni välimusega, ja elab veel Nizzas… Minul, väikesel hallil Eesti hiirekesel pole lootustki talle ligi pääseda.
Ma vaatasin ta pilti mitu ja mitu korda ja ikka selle mõttega, kuidas mul elus ei vea.
Aga mõnikord loob elu sulle otse ootamatuid võimalusi. Minu Alain Delon märkas mind.
Serge on mulle lennuväljale vastu tulnud koos ühe noorema härrasmehe ja väikese lapsega. Tema tütremees ja tütrepoeg, nagu tutvustades selgub. Serge’il on jalas helesinised teksased ja seljas teksajakk. Ja ta on täiesti Alain Deloni nägu, ainult et lühemat kasvu. Ma ei usu oma silmi, et üks inimene võib teisega nii uskumatult sarnane olla. Ma ei tea, miks, aga mulle tuleb kohe meelde film „Kaks meest linnas“, see oli just see film, mille tõttu ma noore plikana Alain Deloni kõrvuni ära armusin. Ja nüüd ta seisab siis siin, otse minu ees. Just samasuguste hingeliste silmadega, millesse vaadates näed ainult hingevaeva ja mittemõistmist, valu ja käesirutust halastava taeva poole. Ja sa tead, et isegi kui sa talle käe vastu sirutad, jääb sellest väheks, see ei jõua temani, sest silmakirjalik maailm on seal vahel, väites üht, ent tegutsedes ometi teiste kriteeriumite järgi.
Aprilli lõpp on Nizzas soe ja päikesepaisteline. Ma näen palme. Ma näen türkiissinist merd. Palju värvilisi lilli ja rohelust. Me sõidame mööda Promenade des Anglais’d.
„See promenaad saab Nizza sadama juurest alguse ja läheb tegelikult Antibes’ini välja,“ seletab Serge.
Ma tean, ma olen siin ennegi olnud, see on mu lemmikkoht maailmas, mõtlen ma, aga ei ütle midagi. Imestan: „Ah tõesti?“
„Promenaad sai oma nime sellest, et talveks siia sõitnud inglased siin muudkui edasi-tagasi promeneerisid, rikkamad sõitsid tõldadega Antibes’ini ja tagasi.“
Inimesed promeneerivad nüüdki. Vanapaarid üksteisel käe alt kinni hoides, daamid koerakestega, noored jalgratastel ja rulluiskudel. Paremat kätt türkiissinine Vahemeri ja vasakut kätt Alpid. Ma ei näe midagi muud kui ainult Ilu ja Päikest.
Serge elab lennuväljalt viieteist minuti autosõidu kaugusel mägede poole.
„Olemegi kohal,“ teatab Serge korraga. Romain – Serge’i tütremees – aeglustab kiirust, et vasakule väiksemasse kõrvaltänavasse keerata.
Ma panen tähele, et otse üle tee tema kodutänava juures on väike armas katoliku kirik. Siin me siis hakkame pühapäeva hommikuti käima, mõtlen ma. Ja mõtle, kui lähedal on minna kesköömissale jõulu- ja ülestõusmisööl!
Bussi lõpp-peatus on samuti just sealsamas.
„Siit on lihtne linna sõita,“ seletab Serge. „Istud siit lõpp-peatusest bussi peale, kümme minutit ja oledki kesklinnas. Ja tagasi tulles pole vaja karta äraeksimist – lihtsalt sõidad kuni lõpp-peatuseni!“
Bussipeatuses seisab mitu pikkadesse hõlstidesse mähitud naist. Otse bussipeatuse taga on suur staadion. Millegipärast jääb mu pilk sellele pikemalt pidama.
„Seda staadioni siis siin polnud, kui ma selle korteri ostsin,“ teatab Serge. „Oleks see juba siis siin olnud, poleks ma siia korterit ostnud.“
Staadioni on hõivanud kümned ja kümned värvilised noored. Staadioni aia taga tänaval, just selles kohas, kus me Serge’i kodutänavasse keerame, seisab punt araabia noori. Ma ei küsi ega ütle midagi, mõtlen vaid selle lause peale, mis Lauri Leesi kunagi – nii 30 aastat tagasi – oma prantsuse keele tunnis meile ütles: prantslased räägivad, et prantsuse kultuur on hädaohus.
Kuna on ülestõusmispühade aeg, siis on Serge mulle lauale valmis pannud hiigelsuure šokolaadist kana. (Hiljem poodides käies panen ma tähele, et Prantsusmaal armastatakse üldse hiigelsuuri šokolaadist lihavõttefiguure, mõned jänesed on lausa poole meetri kõrgused. Kes suudab ära süüa sellises koguses šokolaadi? Ja mitu päeva see aega võtaks?) Ma küsin, kas me läheme kesköömissale ka, ja Serge naeratab ebamääraselt.
Hiljem saan ma oma kurvastuseks teada, et Serge üldse kirikus ei käigi. Katoliiklane küll ja läbi-lõhki kristlaseks peab ta ennast samuti, aga kirikus käib ainult laulatustel, ristimistel ja matustel.
Noh, pole midagi, kirik on just siinsamas üle tee, ma võin seal ka üksi käia.
Serge’i korter on väike, aga ääretult puhas ja korras. Seal on pisike magamistuba, elutuba ja rõdu, millelt avaneb uhke vaade mägedele ja kaugusest paistvale kiirteele, mis Itaaliasse viib. Korter on sisustatud odava mööbliga, mida näeb tavaliselt haiglates, vanadekodudes, koolides. Ma lootsin eest leida uhket antiiki, umbes nii, et see on Louis XIV ajast pärit, selle mööblitüki ajalugu ulatub aga hugenottide ajastusse, see väike kapike on pärit sellest perioodist, mil me kuningal pea maha võtsime. Aga ei midagi niisugust.
See mööbel tuleb kõik välja vahetada, käib mul kiire mõte peast läbi. Sellise mööbli keskel mina küll elada ei suuda.
Hiljem saan ma teada, et sellist antiiki oli tal siis, kui ta veel Toulonis elas, aga ta müüs selle kõik Nizzasse kolides maha.
„Aga miks?“ ei saa ma kuidagi aru, miks peaks keegi tahtma antiiki maha müüa.
„Aga kuhu ma selle siin oleksin pannud?“ kehitab Serge õlgu.
Toulonis oli tal suur maja, kuhu see mööbel sobis. Siia korterisse poleks see mitte kuidagi mahtunud ega ka sobinud. Ja pealegi –tema ju ei tea, millise naisega elu teda kokku viib, ja parem on muretseda koos mööbel, mis mõlemale meeldib. See odav kontorimööbel siin on vaid ajutine, seda pole kahju ära visata, kui korraliku mööbli soetamiseks läheb.
Serge’il autot pole. Ta müüs selle maha, kui Toulonist Nizzasse kolis.
„Mul on siin kõik käe-jala juures – minu arst, minu hambaarst, mu kardioloog, bussipeatus on siinsamas – milleks mulle autot vaja ja ennast vaevata parkimiskoha leidmisega linnas?!“
Aga mina tahaks üles mägedesse sõita.
„No vaatame, ma küsin mõnel päeval oma tütre autot ning sõidame natuke ringi,“ ütleb ta.
Ent seda ei juhtu kahjuks. Serge’i tütrega koos sõidame küll ühel päeval Èze’i ja Monacosse. Minu jaoks liiga tuttavad kohad, ma olen neid paiku korduvalt külastanud, kui lastega Lõuna-Prantsusmaal puhkamas käisime. Ma oleksin tahtnud päris kõrgele mägedesse sõita.
Serge’i