Kui käruga koju tagasi jalutasin, tuli mulle vastu asjalik linalakk tüdruk punase vana kooli nukuvankriga. Naeratasime teineteisele kollegiaalselt ja vaatasime üle õla tagasi teineteise vankrite sisse.
Vahel tundub mulle, et tegelikult kuulub Reykjavík oma lõputute tagahoovide, aknalaudade, sohvapatjade ja kalarannaga üldse kassidele. Hästi toidetud, tiheda karvaga kassidele, kellel on linnuhirmutamise kuljused kaelas.
Suðurgata paremal käel, linnapoolses otsas, avaneb hunnitu vaade üle tiigi, mida kutsutaksegi lihtsalt tiigiks – Tjörn –, Þingholti nõlvakule. Pärast surnuaeda tulevad vasakut kätt värvilisest laineplekist majad, millest üks on punane ja pikem ja oli kunagi koolimaja. Seal ees on pikk lipuvarras ja teinekord lehvib sinine plagu punase ristiga. Et Suðurgata merepoolses otsas on Reykjavíki lennuväli, lendavad väikesed põrisevad maaliinilennukid alailma madalalt üle pea. Kui Suðurgata lõppeb, algabki varsti meie uus kant, Gamli Vesturbær. Kesklinnast eraldab seda Kiviküla, Grjótaþorp, muinsuskaitsealune kvartal, mis külgneb otse peaväljakuga. See on Reykjavíki vanemaid linnaosi, kuhu esimesed majad ehitati 18. sajandi keskel. Grjótaþorp on natuke künklik ja munakivitänavatega ning tihedalt täis ehitatud pisikesi laudvoodri või laineplekiga kaetud kirevates värvitoonides majakesi. Kvartali servas asub mänguväljak, nii tilluke, et sinna ei mahu eriti mingeid atraktsioone – üks mängumaja, kus saab poodi mängida, ja kaks kiike. Heki ääres kõrgub mälestustahvel helilooja Sigvaldi Kaldalónsile (1881–1946) ja mänguväljaku tänavapoolses veeres seisab dirigendi noodipuldi moodi stend, kus on kujutatud Kaldalónsi kodu, mis oli asunud samal krundil.
Mõni nädal pärast kolimist viisin Eiríku sinna mängima. Olime seal külalisena ennegi käinud, aga nüüd oli sellest saanud meie kodule lähim mänguplats. Eiríkur avastas kohe selle puldi, millest ma just rääkisin, ja tahtis sellega midagi ette võtta. Ma siis seisin selle taha põõsa äärde, käskisin tal seista puldi ette ja juhatada ja laulsin tema siputamise järgi „Tuljakut“, tavalisest kaks korda kiiremini. Eiríku meelest oli see hästi naljakas. Üks mamma tuli sinna oma kolme tütrega, kaksikud ja nende noorem õde, sirgelt lõigatud lühikeste blondide juustega kõik kolm, ja hästi kärtsudes toonides kudumites. Reykjavíki mood õpetatakse lastele varakult selgeks. See on ekstravagantne, aga kindlasti ei saa selle kohta öelda maitsetu. Tüdrukud kiikusid natuke, meie vaatasime pealt, ja siis läksid nad minema.
Mänguväljakust mõnikümmend meetrit alla on roheline maja, kus varem elas minu ristiema, rokilegend Ragga Gísla. Ja loomulikult, nii kui ma ta peale mõtlesin, oli ta sealsamas, oma vana maja ees, kaameramehe ja muude asjapulkadega, täismundris, mis tema puhul tähendab ronkmusta tüllist seelikuga disainerkleiti, pakse musti kulme ja sama mustade kunstkiharatega tihendatud kunstpusserdist peas. Olime teineteist üle pika aja nähes pisarateni liigutatud, aga jätsin ta tööle.
Ragga oli üks esimesi, keda Palli mulle tutvustas. Nad õppisid Islandi kunstiakadeemias samal kursusel heliloomingut. Mõlemad olid selleks ajaks juba õige kaua rokkmuusikud olnud ja vajasid uusi impulsse. Ragga meelest on asjaolu, et Palli tuli Eestisse õppima, väga intrigeeriv, aga ega ta hästi ette ei kujuta, mis koht see Eesti on. Kui Ragga meil esimest korda Ránargatal külas käis, mängisime talle Rahmaninovi „Koguöise jumalateenistuse“ plaati Eesti filharmoonia kammerkoori esituses Paul Hillieri juhatusel, näitasime pilte Setumaast ja uurali keelte puud ning tegime Anni Arro raamatust ühte seente ja suvikõrvitsaga pläusti. Et ta saaks natuke aimu.
Nüüd te olete segaduses. Ristiema? Kohe seletan.
Eiríkur oli pooleaastane ja ta tuli ristida nagu peaaegu kõik teised islandi lapsed. Mind ja Eiríkuri ristiti Islandi luterlikus riigikirikus. Eiríkur küll, aga miks mina, küsite te nüüd. Mina sündisin 1984. aastal, sügaval nõukogude ajal, kõige hullemal stagnaajal üldse, nagu mulle on räägitud. Minu side kirikuga oli senini üsna kesine, kui loendamatud kontserdid pühakodades välja arvata.
Siin, Islandil, on lood teised. Luteri kirik on siin riiklik – ristib, leeritab, laulatab ja matab ja annab kõige selle kohta välja ka juriidilise kaaluga dokumente. Peaaegu kõik lapsed ristitakse, enamik leeritatakse (vana kombe kohaselt 13aastaselt, põhiline motivatsioon on lumelaud ja muud sarnased leeriskäimisega kaasnevad kingitused) ning ka kiriklikust laulatusest loobumine linnavalitsuses registreerimise kasuks peab olema väga põhimõtteline otsus.
Mulle tundus, et kui minu ülejäänud pere on Islandi riigikirikus, siis mul peaks olema väga mõjuv põhjus välja jääda, ja seda mul kaugeltki polnud. Pigem tahtsin ma omaks võtta, mis sellele rahvale on nii omane, et on neile endilegi aru andmata kujundanud sellisel määral ühiskonda, mis on mulle nii sümpaatne. Nende liturgia meieisapalve, usutunnistuse ja armulauaga polnud mulle kaugeltki võõras. Eesti evangeelse luterliku kirikuga võrreldes lauldakse Islandil jumalateenistuse käigus pikemaid retsitatsioone, mille juured on selgelt gregoriaani koraalis, aga islandikeelse tekstiga.
Niisiis saatsime Reykjavíki toomkiriku pastorile Hjálmar Jónssonile kevadel kirja palvega, et ta võtaks ristida pooleaastase eesti-islandi poisi ja tema ema. Hjálmar oli enne vaimulikuks saamist Islandi kongressi Alþingi liige. Tal oli asjast selge ülevaade ja erinevalt paljudest kaasmaalastest ei olnud minu ristimata olek talle üllatuseks. Meie pere ühine pöördumine liigutas teda ja ta võttis meie talitust väga tõsiselt.
Tihtipeale ristitakse lapsi kodus. Siin kodus veel eriti, sest Palli vanavanaisa oli olnud pastor, rännanud hobusega mööda ümberkaudseid kihelkondi ja muuhulgas ristinud ka lapsi. Palli vanemate kodus puhvetkapi otsas seisab sada aastat vana ristimisvaagen. Ristimiskleit, milles Briemide lapsi on ligi kakssada aastat ristitud, on Palli tädi Valgerðuri hoole all. Selle sai Eiríkur endale selga. Hjalmarile tuli pähe, et võiks seekord ristida hoopis kirikus, pühapäevase jumalateenistuse ajal. Mina leidsin muidugi, et ma võiksin siis juba seal laulda ka, kuidas siis muidu, ja see mõte meeldis neile samuti. Arutasime organistiga, mis lugu meil vähese prooviajaga hästi välja tuleks, ja leidsime, et Schuberti „Ave Maria“ oleks küllalt kohane.
Terve eelneva nädala plaanisime mammaga, mida süüa teha. Vaaritati ahjuvorme ja kooke ja rosoljet, mida siin tuntakse nime all Vene salat – Rússnesk salat. Sugulased olid kutsutud pärast ristimistalitust koosviibimisele meie koju: Palli õed ja vennad, onud ja tädid lastega, ja ristivanemad ehk tunnistajad, kes tohivad olla valitud ka oma pere seest. Eiríku ristivanemad on Palli vanem õde Þóra Margrét oma mehe Tryggviga. Ristimistalitus leidis aset peaväljaku ääres toomkirikus, mis on umbes nii suur nagu meie Püha Vaimu kirik. Meie Tallinna suurte lubjakivist gooti kirikutega ei anna Islandi pisikesi pühakodasid võrreldagi. Esimesed mastaapsed basaltkivist kirikud ehitati linnadesse alles 20. sajandi keskel.
Þóra oli riietunud suurte nööpidega beeži kostüümi, mida Palli ristsetel oli kandnud nende vanaema Valgerður. Mõtlesin, et mul võiks ka midagi valget seljas olla, nii et Hjalmar oli mulle kapist leidnud ühe leerilaste ürbi. Minu ristimise tunnistajateks olid Palli ja Ragga Gísla. Oli enam kui kohane, et minuvanuse ristiema peaks olema keegi minust mõnevõrra vanem muusikainimene.
Meie ristsetel pidas jutluse õpetaja Anna Sigríður, Hjálmar teenis altari ääres. Meile Eiríkuga tehti ristimärgid otsaette ja pandi pähe kolm peotäit pühitsetud vett, mille käigus Eiríkur pidas kohaseks võtta Hjalmaril näpust kinni ja natuke sikutada. Kui ma selle õnnistatud lapse siis sülle võtsin, oli ta nii ilus ja süütu – juuksed natuke märjad ja valge kleit seljas –, et ma pole elus midagi nii kaunist näinud.
Meist said Hjálmariga head tuttavad. Õige varsti tuli välja, et pööningul, kus koor harjutab, on veel alles toomkiriku esimene orel, mille tõi sinna 1840. aastal (häbematult hilja) Kopenhaagenist Palli esiisa kantor Pétur Guðjohnsen. Häält ta ei tee, aga tore on vaadata. Palli kirjutas esiisa 200. sünniaastapäeva puhul teose toomkiriku koorile ja uuele orelile –