Minu Reykjavík. Kõik on kaasas. Tui Hirv

kasvataja silma all kategooriliselt keelatud vastata, et ega ikka ei või küll, meil on siin omad asjad ajada.

      Lasteaiapäev lõpeb Reykjavíkis vara – meie rühma lastele tullakse järele kella nelja ja viie vahel. Lasteaed on üldse lahti kella viieni ja iga lapse rühmatasu arvutab linn välja selle järgi, mitu tundi laps lasteaias on. Mina viin Eiríku nii hilja kui võimalik – kella üheksaks, sest hommikul oleme aeglased ja tahame oma lapsele ise putru sööta. Koolipäev lõppeb veel varem, aga siis võtab lapsed üle pikapäevarühm, kui vanemad ei saa neile kohe järele tulla.

      Käisin ühe Reykjavíki magala vabaajakodusse, nagu neid kutsutakse, islandi keeles frístundaheimili, tööle kandideerimas. Ma ei osutunud valituks (ma ei olnud eriti kurb), aga ma sain palju targemaks. Mõtlesin, et jutustan teile ka.

      Islandil lähevad lapsed kooli selle aastanumbri sees, kui nad saavad kuueaastaseks. Minu poeg on sündinud detsembris ja läheb augusti lõpus seepärast kooli viieselt. Kool kestab nagu algklassides ikka – lõunani. Aga ega viie-kuueaastast ei lase päris üksi kolama, kuni emme-issi töölt tulevad. Kuidagi peab tema aja kella viieni kellegi valvsa silma all ära sisustama. Pikapäevarühmade tegevus on koondatud kohalike noortekeskuste alla. Nendel on jälle mingi oma katusorganisatsioon. Meie kandis näiteks on jalgpallistaadioni juures noortekeskus, mille nimi on vist Lumehelbeke või midagi sellist, ja mis koordineerib Vesturbæri algkoolide pikapäevarühmi. Need töötavad kas koolimajas või koolimaja õue peal eraldi majakeses. Suur mänguväljak on igatahes ümber, tara ja väravatega, ja akna peal ripuvad niidi otsas laste tehtud nikerdised.

      Lapsed (vanuses 5–9) tulevad koolist kell üks, söövad algatuseks kõhu sooja sööki täis, siis kas nikerdavad midagi toas ja lähevad pärast õue või oli see vastupidi. Kui ma laps oleksin, mulle ilmselt täitsa meeldiks. Ilmselt saab seda hea tahtmise juures, kui liiga nõudlik ei ole, ka huviringiks nimetada. Õhtupoolikul lähed lapsele järele: ta on lõbustatud, väsitatud, söödetud, lohutatud, kuulatud. See on maksuline teenus, aga mitte eriti kallis.

      Mulle tehti tööintervjuul selgeks, et pikapäevarühma töö on ambitsioonikas (nagu Islandil on iga töö) ja seal on kontseptsioon ja tegevuskava. Kasvatajana pead otsustama mõne teema kasuks, mida lastele kuue nädala vältel tutvustada, kirjutama programmi ja laskma juhatajal muretseda töövahendid. Personali on ühe algkooli peale vist oma kolm-neli-viis inimest. Töö on osakoormusega, algab ta ju pärast koolipäeva lõppu. Niimoodi madala koormusega ja madala palga eest töötamine sobib hästi just keskkooli lõpetanud noortele, kes veel ei tea, mida oma eluga pihta hakata, ja pole veel ülikooli läinud, või siis on, või siis on bändimehed, kes tahavad esimese poole päevast magada, keskmise tööl käia ja õhtul ning öösel proovi teha ja esinemas käia. Töö lasteaias on suurepärane elukool ja ettevalmistus ükskõik milliseks edasiseks kutsevalikuks. Seepärast suhtun neisse noormeestesse alati soosivalt ja kerge imetlusega.

      Veel on lasteaedades eripedagoogid, kellest mõned tegelevad rohkem käitumise, teised kõnega ja kolmandad nii ühe kui teisega. Kõnespetsialist ei ole päris seesama mis logopeed. Logopeed tegeleb otseselt kõnehälvetega, või vähemalt peaks tegelema, mitte sellega, kui lapse sõnavara või abstraktse mõtlemise võime on liiga piiratud, et ennast eakohaselt väljendada. Kui temal on kahtlusi, kas laps ikka on sotsiaalselt küllalt arenenud ja milline osa selles arengus on keelel, seda enam, kui lapsel on kodus kaks või kolm keelt nagu meie omal, annab ta vanemale küsimustiku täita. Täidetud küsimustik saadetakse linna arengukeskusse, seda hinnatakse seal ja lasteaeda saadetakse lapse ja tema vanematega kohtuma järgmise tasandi spetsialist. Tema katsub lapsest vestluse käigus välja pinnida vihjeid võimaliku arengupeetuse kohta ja siis koordineerib juba sotsiaaltöötaja lapse edasist käekäiku.

      Spetsialistid on väga agarad, aga kõik, mis nad minu lapse kohta suutsid öelda, oli see, et ta peab natuke kauem omavanuste islandi lastega mängima ja keelt omandama. Selle peale me oleksime isegi tulnud, aga et nad oma ressurssi olid valmis niimoodi meie peale kulutama, oli meelitav. Ma ei taha teada, mis selle vanahärra töötund maksab, kes mu lapsele Gullfossi kose pilti näitas, küsis, mis pildil on, ja sai vastuseks „meri kukub mäest alla“.

      Kui laps vajab spetsialisti hinnangul järeleaitamist, suunatakse ta keeletreeningusse (málþjálfun). See on nagu ravivõimlemine või massaaž või midagi sinnapoole, toimub arengukeskuses ja sinna saab saatekirjaga. Kõik oleks väga peen, kui sinna poleks järjekord aasta aega. Kardetavasti ei ole mul neile aasta pärast sama loomingulise leksikaga last saata.

      Iga nelja-aastane laps käib perearstikeskuses ülevaatusel. Võiks arvata, et seal mõõdetakse ja kaalutakse, aga tegelikult on selle visiidi funktsioon põhimõtteliselt sama, nagu ma natuke eespool kirjeldasin. Tehakse kindlaks, kas laps on eakohaselt arenenud, ja tulemused raporteeritakse lasteaeda. Seal ei ole rõhk niivõrd keelel kui kõikvõimalikel tajuiseärasustel. Mu tuttavad lõõbivad vahel, et ma elan mingis Lindgreni-maailmas. Küll on meil siin Bullerby ja küll on Kassisalu talu Vahtramäe külas… Siin on teile peatükk stiilis „Pipi läheb kooli“.

      Küsib siis kena blond meditsiinitöötaja Eiríkult:

      – Kui vana sa oled?

      – Viieaastane. Mul on tuletõrjeauto ja mereröövlilaev ja…

      – Oo, kas tõesti? Ja kuidas su nimi on?

      – Eiríkur.

      – Nii, ja kas midagi veel?

      – Ei, lihtsalt Eiríkur. Hästi palju Eiríkut.

      – Väga kena. Ja kus sa elad?

      – Majas.

      – Majas küll, aga kus see maja on?

      – Hästi kaugel.

      – Ahah. Mis see on? (Paneb käe lapsele rinna peale.)

      – Pluus.

      – Jah, aga mis pluusi all on?

      – Sinine. (Pluus oli sinine.)