VESTURBÆRI IDÜLL
Ma tunnen meie kanti küll, ammu juba, aga ei väsi temast vaimustumast. Kui olime päriselt siia kolinud, vaatasin Vesturbærile järsku hoopis teisiti kui vanasti, suvitajana.
Ühel hommikul ärkasin üles enne poisse, pool kaheksa, täitsa lambist. Mõtlesin, et lähen jalutan natuke. Näiteks pagariärisse. Minu lemmikpagariäri asub Hringbrauti magistraali ääres, suure ümmarguste rõdudega sõjajärgse funktsionalistliku kortermaja esimesel korrusel. Sellist arhitektuuri kohtab vist küll ainult Islandil. Island jäi sõjategevusest kõrvale, siin ei toimunud ideoloogilisi jõudemonstratsioone ega suuremat lammutamist. USA oli Keflavíki ja mitmesse muusse paika sisse seadnud lennuväebaasid. Island oli teise maailmasõja ajal Põhja-Atlandil lennu- ja laevaliikluse sõlmpunkt ning sealt oli hea esmalt Hitleril, pärast sõja lõppu aga Nõukogude Venemaal silma peal hoida. Kui külm sõda lõppes, hakati baase koomale tõmbama, aga lõplikult viidi väed välja alles 2006. aastal. Sõjavägi mõjus Islandil tõelise võõrkehana, aga nende teenindamine lõi väga palju uusi töökohti. Marshalli plaani rahadest ehitati väetisetehaseid ja hüdroelektrijaamu ning kuivendati soid, et võita juurde põllumaad.
Asumiplaneerimine sai pärast sõda jätkuda täiesti uue hooga. Sada aastat tagasi elas suur osa elanikkonnast veel mätaskatusega turbaonnides, või siis laineplekiga kaetud puumajades. Kivimaju oli pealinnas paar kvartalit. Mõnekümne aastaga tuli ehituskunstis läbi teha kiirendatud areng keskajast postmodernismi. Saksa kunstiteadlased, kelle erihuviks on Kesk-Euroopa ideede rakendumine perifeerias, nimetavad sellist arengut vomTorfhaus zum Bauhaus’iks – turbamajast otse Bauhausi. Funktsionalism jõudis Islandile 1930. aastatel, kui esimesed õppinud arhitektid Kesk-Euroopast koju tagasi tulid, ning selles vaimus ehitati prestiižseid elamurajoone kesklinna vahetusse ümbrusse ka kaks kümnendit hiljem. Vahest ei sobinud seda stiili selle aja peale enam funktsionalismiks nimetada, aga just sellisena ta mõjub. Peen, lakooniline, kohalikke eripärasid arvestav, samas šarmantne ja lennukas. Merekarbikrohviga kahe- ja kuuepereelamute harmoonilised kvartalid oma koolitatud, kuid isikupärase esteetikaga kõnetavad mind jätkuvalt väga intensiivselt.
Selles kõnealuses majas, kus pagariäri on, elas kunagi islandlaste armastatud romaanikirjanik Þórbergur Þórðarson. Tema raamatus „Salmurinn um blómið“ („Laulusalm lillest“) on tegelane Väike Helga – naabritüdruk altkorruselt, kes hakkas, niipea kui trepist üles roomama õppis, kirjanikul külas käima. Väike Helga kutsus ennast Lilla Heggaks ja kirjanikku Sobbeggi Afiks (katsu ise öelda Thor-ber-gur, kui juba Helga käib üle jõu!). Me kutsumegi seda pagariäri Sobbeggi Afi (afi tähendab taati) pagariks.
Kui tahta kogeda Islandi elu tema kõige tavalisemast küljest (mida mina alati tahan, kui välismaal olen), tasubki sisse astuda mõnda pagariärisse. Mõningad jahutooted on neil püsinud aastasadu samad. Näiteks armastavad nad süüa tahmast lapikut leiba või ja suitsutatud lambasingiga (flatkökur og hangikjöt). Peab ütlema, et tahm ja või maitsevad koos väga hästi. Kõige tüüpilisem kohvikõrvane on kleina – seakõrvapontšikud kardemoniessentsiga. Ja ärgem unustagem ástarpungar’eid – armastusepungi! Rasvast lirtsuvaid krõbeda koore, rosinate ja veel rohkema kardemoniessentsiga! Neid igast pagariärist ei saagi, nii et ma alati varustan ennast, kui peale satun.
Sobbeggi Afi pagaris on niisiis seina küljes pikad kaldus puust riiulid, leibadest lookas, ning klaasist vitriinis kuhjade viisi magusat ja väga magusat kohvikõrvast. Leivad on neil kõik enam-vähem ühesugused, helepruunid, krõbeda koorega ja jahused.
Sel kellaajal seisid leti taga noor praktikandineiu ja vanamemm, ilmselt omanik. Proua küsis, mida ma soovin. Osutasin kõige tumedamale pätsile ja ütlesin, et tahan sellest pool. Tädi võttis pätsi, lõikas pooleks, saagis masinas viiludeks ja pani kotti. Maksin, tänasin ja jätsin hüvasti. Läksin üle tee surnuaia juurde.
Siin on maailma kõige ilusam vana kirikaed (kirkjugarður) kõverike puude ja sammaldunud hauasammastega, tihe ja hämar, raudväravatega kiviaed ümber. Selle veeres kulgeb mäest alla minu kaks lemmiktänavat: Suðurgata ja selle paralleel Tjarnargata. Esimene neist on Lõuna tänav nagu Nõmmel, teine Tiigi tänav nagu Tartus, aga jeerum, kuidas need tänavad oma nimekaimudega ei sarnle! (Loen Stanislavski „Minu elu kunstis“ 1947. aasta tõlget ja seal öeldakse „sarnlema“ ja „hilistuma“.)
Otse surnuaia müüri taga on rida valgest marmorist püstjaid sambaid, Briemi-nimelisi. Iga nime alla on kirjutatud, mis ametit puhkaja eluajal kandis: kapten või pankur või näitleja või… Naised on tavaliselt húsmóðir, mis tähendab perenaine. Briem on Palli isapoolse vanaema, kunstnikust pastoritütre perekonnanimi ja need Briemid seal tema kauged sugulased. Üks neist on Eiríkur. Kui meil oli lapsele juba nimi pandud, ütles papa, et Briemide suguvõsas oli Eiríkur olnud levinud nimi. Sellest oli meil hea meel.
Möödunud sajandi algupoolel, samal ajal kui meil Eestis nimesid eestistati, loobusid perekonnanimedest paljud islandlased, kellel see juhtus olema, pidades seda kodanlikuks Taani igandiks, ja hakkasid ennast nimetama vana kombe kohaselt isanime järgi. Perekondlikku järjepidevust hoiti eesnimede abil – need korduvad põlvest põlve ja nende järgi tuntakse nüüdki ära, kelle soost keegi on. Palli noorema venna Bjarni poja nimi on Óðinn. Óðinni teine nimi on Páll, Palli nimi on Páll ja nende isa nimi on ka Páll. Nende vanaisa nimi oli Bergur ja Palli vanema venna nimi on ka Bergur. Palli õe Þóra poja nimi on Þór Valgarð. Mõnest nimest on olemas nii mees- kui naissoo vorm. Vanaema nimi oli Valgerður, Palli tädi nimi on samuti Valgerður ja õetütar on ristitud Lara Valgerðuriks. Ísafoldi teine nimi on Ingibjörg, sest nii on ka Bjarni naise Sigrúni ema nimi, kellele Ísafold on esimene lapselaps. Berguri vanema tütre nimi on Ingunn Lilja – seal on mõlema vanaema nimed kokku pandud. Berguri naise nimi on Sigurlaug, Bjarni naise nimi on Sigrún – need on ilmselgelt teise suguvõsa nimed. Ka Berguri poeg Steinn ja noorem tütar Tinna Björk kannavad „uusi“ nimesid – taaskasutusel on ometi piirid.
Suðurgata lõppeb Ægisíða-nimelise promenaadiga, kus käime sageli jalutamas. Mulle on see rannaniit hästi tähtis, ta meenutab mulle Läänemaad. Tuuline, kivine, külm ja rohtukasvanud, mõni isetekkeline lauter ja võrgukuur. Nagu isa luuletuses, mis algab nii:
kus vanad lautrid kasvand unerohtu
kus merilehmad unelevad juues
munk astub maale mustas ülekuues
vaskkelli – pikki küünlaid – unerohtu 1
Ei läinud kaua, kuni Palli sellele luuletusele loo kirjutas. Sopranile ja keelpilliorkestrile. Esitasime seda Tallinna kammerorkestriga Tartu Jaani kirikus 2013. aasta suvel, kuu aega enne kolimist. Selles loos said Tartu ja Reykjavíki meelsused kokku, ja peab tunnistama, et nad sobivad omavahel pagana hästi.
Kuigi avalikud laste mänguväljakud on Reykjavíkis viimase peal, on kolmeaastasele siiski kõige parem atraktsioon kärutada plastist ekskavaatoriga mõõna ajal adru vahel musta vulkaanilist päritolu merepõhjaliiva ringiratast ja sonkida siniseid ja lillasid merikarbitükke üles, kui päike paistab, tuult ei ole, paksud vatid on seljas ja kaugel mäe otsas on esimesi päevi lumekirmetis, nii et nõlv on süldivormi moodi säbruline. Mere ääres on siin must peenike