Tolles kloostri väravataguses suitsuses kohvikus, mille melu ulatub vabalt üle müüri nii kloostri külaliste kui ka õdede magamistubadeni, käib ka väravavaht Yousef. Ta lõpetab töö iga päev kell kuus ja suundub alati enne kojuminekut sinna paariks tunniks sõpradega aega veetma. Yousef on põline Õlimäe hunt, kui nii võib öelda. Tema tunneb kõiki ja kõik tunnevad teda, sest ta on siin sündinud ja peaaegu terve elu elanud. Õlimäel teatakse teda hüüdnimega Abu Habeeb, mille pani talle juba väiksena tema vanaisa, nimi tähendab Armastuse Isa. Yousef on tõmmu kiitsakas keskealine mees. Täpset vanust oleks üsna keeruline öelda, sest tema päikesest parkunud näonahal looklevad sügavad kortsuvaod, mis teevad teda ilmselt vanemaks, kui ta tegelikult on. Yousef kuulub Õlimäe suurimasse suguvõssa, millel on rohkem kui 14 000 liiget. Eleoni kloostri loomise algusaegadest peale on olnud traditsioon, et kloostri väravavaht tuleb ühest ja samast kohalike araablaste perest. Nii on olnud juba üle saja aasta. Yousef on oma peres kolmeteistkümnes seda tööd tegev mees. Kõigist oma eelkäijatest erineb ta aga selle poolest, et ta pole mitte moslem, vaid kristlane. Kogu tema perekond – nii vanemad, õed-vennad kui ka oma naine ja lapsed on olnud ja on moslemid. Kuid Yousef sai ühel päeval tugeva nägemuse ja hakkas uskuma Jeesus Kristusesse. Perekond oli sellisest ärapöördumisest suures šokis ja Yousef oli sunnitud aastaid elama üksinda ärapõlatuna Tel Avivis. Kuni pere leebus ja leppis tema valikuga. Õlimäele naasnuna asuski Yousef tööle kloostri juures. Eelmine väravavaht, üks tema paljudest onu- või tädipoegadest, oli jäänud vanaks ja töötas viimased aastad juba pimedana. Vaja oli leida uus väravavaht. Suguvõsa väärikamad mehed tulid kokku ja leidsid, et kuna Yousefil juba see „kristluse kiiks” on, siis võiks töö talle sobida. Kloostri väravavahi töö pole nimelt kaugeltki mitte ainult värava avamine ja inimeste juhatamine, nagu võiks arvata. Kloostrist käib läbi äärmiselt kirju külaliste seltskond ja kohati on väravavahil vaja lausa psühholoogi oskusi, et eri tüüpi inimestega hakkama saada. Kuue aasta jooksul on Yousef ka kõiki õdesid tundma õppinud, teab täpselt nende idiosünkraasiaid ja suudab jääda igas olukorras rahulikuks. See ongi tema peamine töö – olla alati olemas ja maandada pingeid. Kirikus Yousef õdedega koos siiski ei käi. Tema osaleb ühe vabakoguduse töös ja annab ka ise piiblitunde kohas nimega House of Love and Faith11.
Õlimäe klooster on igast küljest ümbritsetud islamiga, aga laiemas plaanis vaadatuna on asukoht kloostrile kasuks tulnud. Klooster kuulub Vene Õigeusu Kirikule Välismaal. Organisatsioon loodi möödunud sajandi kahekümnendatel aastatel ühendamaks neid vene õigeusu kiriku osi, mis poliitiliste sündmuste tõttu tegutsesid väljaspool Nõukogude Liitu. 1948. aastal algas Palestiina aladel Araabia-Iisraeli sõda, mis lõppes Jeruusalemma ja Palestiina jagamisega kahe äsja loodud riigi, Iisraeli ja Jordaania kuningriigi vahel. Üks esimesi riike, kes juudiriiki tunnustas, oli Nõukogude Liit. Iisraeli peaminister David Ben-Gurion oli Nõukogude Liidule tänulik toetuse eest Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis ja relvastuse eest, millega Nõukogude Liit juute sõja ajal varustas. Iisrael kuulutas kogu nende territooriumile jäänud Vene omandi „hüljatuks” ja andis hooned ning maad, mis enne kuulusid vene kiriku esindusele, üle Nõukogude Liidu sotsialistlikule valitsusele. Õlimäe ja Ketsemani klooster aga paigutusid Jordaania kuningriigi alale ja neid polnud võimalik Moskva patriarhaadi alluvusse anda. Pärast 1967. aasta Kuuepäevast sõda jäi Õlimäe territoorium Iisraeli poolt okupeeritud aladele ja seetõttu ikkagi edasi väliskiriku hallata. See on tugevalt mõjutanud kloostri meelsust – kommunistliku Nõukogude Liidu kodanikud polnud siia kaua aega oodatud. Ja oma araablastest naabritega on klooster alati paremini läbi saanud kui juudiriigiga.
PINGUL PÜHAPÄEV
15. august 2010
Ärkame vara, pisut pärast kella nelja, et filmida päikesetõusu. Seejärel otsustame minna kirikusse hommikust teenistust pildile püüdma. Meil on ju iguumenja luba filmida ühte hommikust teenistust ja miks mitte teha seda nüüd, kui oleme juba nõnda reipalt üleval ja töövalmis. Paar päeva tagasi, kui meil oli võimalus filmida pidulikku õhtuteenistust, olime kokkulepitult kirikus õdede poolel ema Ksenia läheduses ja kuna iguumenja ise oli ka kohal, läks kõik hästi. Ainult õde Marina tõusis meie kõrvalt turtsudes püsti, ohkas demonstratiivselt ja kõndis minema.
Vaatan, et ema Ksenia pole veel kirikusse jõudnud ja seetõttu sätime end kaameraga palverändurite poolele. Õed kogunevad vaikselt ja teenistus hakkab pihta. Mõne aja pärast märkan, et kaks väikest vana nunna käivad rahutult mööda kirikut ringi ja lähevad vahepeal saabunud ema Ksenia juurde. Nad on pahurad ja vehivad kätega. Ema Ksenia püüab neile midagi vastata, aga teda ei võeta kuulda. Lõpuks tuleb ta meie juurde ja sosistab:
„Nüüd on suur pahandus lahti. Te seisate vales kohas. Kaks õde on lubanud minna iguumenjale kaebama, et te segate neid. Pealegi on käimas paast – sel ajal ei tohi kedagi pildistada ega filmida.”
„Aga meil on ju iguumenja luba,” püüan teda rahustada.
„Ma ei tea… need on väga mõjuvõimsad nunnad. Mul on halb tunne kogu selle asja pärast,” on ema Ksenia endast väljas.
„Loomulikult ma ei taha, et te meie pärast kellegagi konflikti satuksite, nii et me läheme parem ära,” teen kiirelt otsuse.
Kirikust väljudes saadavad meid mitmed tusased pilgud.
Pärast teenistust suundume trapeza’sse, et filmida ühist hommikusööki. Jätan Astrida esialgu kaameraga üksi toimetama, et meie filmigrupp võimalikult vähe tähelepanu ärataks, ja istun ise palverändurite lauda. Astrida muutub närviliseks ega julge õdedele lähedale minna.
„Mis viga?” lähen uurima.
„Sul on tõesti mugav ise eemalduda ja jätta mind niimoodi üksi nende keskele. Meid ju põhimõtteliselt visati äsja kirikust välja! Ma ei taha siin praegu filmida,” plahvatab Astrida.
Varahommikune intsident on ta verest välja löönud. Sellistes olukordades on tavaliselt minu jaoks just kaamera see, mis mind kaitseb. Ma poen kaamera taha ja teen näo, et ei märka, mis minu ümber toimub. Tegelikult muidugi jälgin kõike teraselt läbi objektiivi, aga minu ja filmitavate vahel on puhver, mis hoiab kokkupõrke ära. Samas vastutan ise kaamerat hoides ka täiel määral olukorra eest. Nüüd on aga minu kõrval teine inimene, operaator, kes tunneb, et režissöör saadab ta lõvikoopasse ja jääb siis ise rahulikult kõrvalt vaatama, kas ta pistetakse nahka või ei. See on õppetund mullegi. Meenuvad ka Sulev Keeduse sõnad naiste emotsioonidest võtteplatsil. Tunnen, et mul oleks siin lihtsam filmida ikkagi üksinda.
Pärast hommikusööki lähevad need nunnad, kes meie peale tahtsid kaevata, ema Kseniast külmalt ja tervitamata mööda. On märgata, kuidas õige mitmele õele ei meeldi, et me kloostris filmime ja vaikselt hakkab see vimm kanduma ka ema Ksenia peale. Ma saan neist muidugi aru – nad on tulnud kloostrisse, et elada eraklikku elu ja filmikaamera on viimane asi, mida nad soovivad näha. Lugesin isa Sakarias Leppiku kloostripäevikust „Purpur paradiisioru veerul”, kuidas paljudel on eelarvamus, et kloostrisse lähevad elust muserdatud nõrgad inimesed ja et sinna põgenetakse eluraskuste või suhteprobleemide eest. Isa Sakarias on veendunud, et kloostrisse jäävad vaid need, kellel on kloostrikutsumus. Võib-olla on munkadega valdavalt tõesti nii, et nad lähevad kloostrisse vaid usulistel põhjustel, kuid enamik Õlimäe õdesid on siia sattunud hoopis muudel asjaoludel. Õigemini on elu neid siia kandnud. On isiklikke põhjuseid: luhtunud perekonnaelu või õnnetused lähedastega, vastuseta jäänud armastus, vanemate käsk. On naisi, kes on tulnud nunnaks, sest neil pole kunagi olnud huvi vastassoo vastu. Vahel on sattunud kloostrisse ka neid, kes on põgenenud kohustuste eest ja ei taha tööd teha. Nemad tavaliselt kaua kloostris ei püsi.
Ema Ksenia on Õlimäel üks väheseid, kelle kohta võib öelda, et ta läks kloostrisse sel hetkel oma elus, kui oli end juba leidnud ja tõesti veendunud, et suudab usule täiel määral pühenduda. See paistab silma kõiges, mida ta teeb – täielik allumine