Nädal aega hiljem põrnitsesin ma oma Pelgulinna kodu WCs kahte triipu ja mõtlesin, kuidas küll ema Ksenia nägi ja tundis minus tärkavat elu enne kui mina ise?
Ma vannutan teid, Jeruusalemma tütred,
gasellide või aasa hirvede juures:
ärge eksitage ega äratage armastust,
enne kui see ise tahab! 5
Nüüd olen ma tagasi Õlimäel ja saan aru, miks ma varem selle filmi tegemiseks valmis ei olnud. Ma nägin kloostrielus ainult pindmist kihti. Pidin sellest sügavuti läbi kasvama. Mind pandi ootele.
Ka minu sõprus ema Kseniaga pidi kasvama. Olime kirjavahetuses, saatsime üksteisele päris kirju, paberil ja postiga. Viimane tehnikauuendus, millega ema Ksenia kaasa läks, oli krediitkaart. Tal ei ole mobiiltelefoni ja ta ei tea, mis on internet. Nii kummaline on kirjutada neid päris kirju – saadad oma emotsiooni välja ja siis tuleb tükk aega oodata, enne kui saabub vastus.
Ühel päeval, kui Miina oli saanud aastaseks, mõistsin, et aeg on täis saanud. Panin kõik oma filmimõtted ausalt kirja ja saatsin ema Kseniale ära. Ta ei olnud üllatunud ega mitte ka eriliselt vaimustunud. Ma aimasin tema dilemmasid. Kas ta tahab oma minevikku lahti kaevata? Kas ta tahab mind endale nii lähedale lasta? Kas ta on liialt edev, kui laseb end filmida?
Ema Ksenia otsustas, et ta ise ei otsusta midagi. Esmalt rääkis ta preestriga. Preester kuulas ta ära… ja arvas, üllatuslikult, et see film võiks olla hea mõte. Ema Ksenia on liikumas vaikuse poole. Ta on oma endise elu täielikult hüljanud. Samas on ehk olnud asju, mida ta on liiga kergekäeliselt ära visanud ja pole neist päriselt lahti saanud, arutles preester. Olles nüüd küpsem ja tundnud teistsugust elu, võiks ema Ksenia need asjad veel kord läbi mõelda ja jutustada, et siis oma minevikuga tõesti rahuliku südamega hüvasti jätta. Saanud preestrilt julgustust, läks ema Ksenia iguumenja juurde. Kõik, mis kloostris toimub, on iguumenja kätes. Tema õnnistus avab uksed. Ema Ksenia luges iguumenjale minu kirja ette. Iguumenja kuulas ära… ja leidis samuti, et ema Kseniast kui väga erilisest nunnast nende kloostris peaks jääma jälg sellise filmina. Headel inglitel olid sel päeval käed-jalad tööd täis!
Minu postkasti saabus taas kiri Õlimäelt:
„Siin olles ei teinud Sa dokfilmi asjas otsest ettepanekut, aga vihjed olid küllalt tugevad, nii et olen ise selle asja üle mõtelnud ja mul on ka mõned ideed (mis võib-olla Sinu omadega ei ühti). Mul on mõned tingimused. Näiteks mu CVs on lüngad, osad on „välja lõigatud”, ja nii see peaks jääma. Ma ei ole Sulle selget nõusolekut andnud, kuid ei ole ka keeldumist kinnitanud. Matuška Iguumenja on Sinuga ühel nõul, tema õnnistus on täies ulatuses. Meil oli üks üsna sügav-südamlik vestlus ja tema on veendunud sellise filmi vajaduses. Mina vist ei ole veel veendunud, kuid ma kuuletun.”
Ema Ksenia oli hakanud mind sinatama. Sild oli valmis saamas.
NUMBER 1
10. august 2010
Me ei ole filmimist alustanud, sest oleme oodanud kohtumist iguumenjaga. Enne temalt õnnistuse saamist ei tohi kloostris omal käel ühtegi tegevust ette võtta. Alluvussuhted ja hierarhia on siin rangelt paigas. Iguumenja esindab kloostris absoluutset võimu. Tema on A ja O, algus ja ots. Ainult tema saab öelda, mida ja kui palju meil on lubatud filmida. Ta muidugi teab, et oleme saabunud. Käisime juba eile audientsi küsimas, kuid siis saadeti meid viisakalt tagasi. Iguumenja maja asub kloostrikompleksi keskel, otse peakiriku kõrval, ja kuigi maja ukse ees on sõbralik jalamatt kirjaga Welcome!6, pole tema juurde pääsemine üldse nii lihtne. Tal on kaks abilist, araablannad õde Mastridia ja ema Anastassia, kes avavad ukse ja teevad esimese valiku, kas üldse teavitada iguumenjat külalisest või mitte. Palju oleneb sellest, kas on õige hetk. Kui iguumenja puhkab või sööb või ei tunne end hästi, siis pole lootustki. Ka täna on iguumenjal parajasti lõuna pooleli, aga kuna meiega on kaasas ema Ksenia, kellel on peanunnaga lähedane läbisaamine, ei saadeta meid ära, vaid palutakse oodata. Ema Ksenia kasutab seda hetke, et meile õpetada, kuidas peanunnalt õnnistust küsida. Käed tuleb panna, peopesad ülespidi, kokku, sirutada iguumenja poole ja öelda: „Blagoslovite!”7 Tema paneb oma käe nende peale ja siis tuleb kätt suudelda. See on mõlemapoolne austusavaldus. Ei midagi keerulist, õed ja palverändurid teevad seda kogu aeg, aga ei mina ega Astrida pole varem kellegi kätt nõnda suudelnud. Mis siis, kui teeme kogemata midagi piinlikult valesti?
Iguumenja Moisseia on Õlimäe kloostrit juhtinud 12 aastat. Ta on vene juurtega, kuid kasvas üles Belgias. Ja mis kõige huvitavam: tal on lähedased sugulased Petseris ning üks tema vanaemadest oli eestlane. Oma päritolu tõttu valdab iguumenja Moisseia mitut keelt. Enne Eleonile iguumenjaks määramist oli ta Ketsemanis Maarja Magdaleena kloostris 22 aastat nunn ning kloostri laekur ja sekretär. Kui Eleoni eelmine iguumenja lahkus, siis leidsid kirikupead, et Eleoni nunnade hulgas ei ole piisavalt võimekat nunna, kellele kloostri juhtimine usaldada. Seepärast toodi uus peanunn sõsarkloostrist Ketsemanist. Kloostriülem on sisuliselt tegevjuht: ta peab hoolitsema kloostri igapäevase toimimise eest, hoidma majandusasju kontrolli all, juhtima inimesi ja olema esindusisik kõrgete külaliste vastuvõtul ning mitmetes kirikunõukogudes. Ainus asi, mis eristab peanunna ametit tavapärase ettevõtte tegevjuhi ametist, on see, et ta ei pea tegelema turundusega. Kloostrile, mis asub kristlaste jaoks ühes kõige pühamas paigas maailmas, ei pea reklaami tegema. Suurte pühade ajal soovib siin peatuda nii suur hulk palverändureid, et paljudele öeldakse ära.
Iguumenja Moisseia kõige suurem väljakutse on tema personal. Õdesid on Õlimäe kloostris üle neljakümne: venelased, ukrainlased, rumeenlased, sakslased, prantslased, eestlased, kreeklased ja araablased. Pidevalt tuleb ette kultuuride ja mentaliteetide kokkupõrkeid, ka kõige väiksemates asjades. On õdede gruppe, kes hoiavad kokku ja suhtuvad teistesse eelarvamusega. Iga grupp räägib oma keelt, kuigi ühiseks suhtluskeeleks on vene keel. Ideoloogilisi eriarvamusi on ka – näiteks rumeenlased ei pea araablasi „päris” õigeusklikeks. Rumeenlasi ja araablasi ongi kloostris kõige rohkem. Peale rahvuse jagunevad õed gruppidesse veel selle järgi, kui kaugele nad on jõudnud oma kloosterlikul teel. Vanematel ja kõrgemal astmel nunnadel on loomulikult suurem sõnaõigus. Kusjuures vahel võib ka mõni nooremapoolne nunn omada juba sellist staatust, et tal on õigus teistele käsklusi jagada. Ema Ksenia läks kloostrisse alles 60aastaselt ja pidi sellegipoolest alustama kõige madalamalt astmelt.
Kogu selle naisteväe keskel seisab kindlalt iguumenja Moisseia. Temale peavad alluma kõik. Ta on suur ja võimas naine. Oleme iguumenja terava pilgu all kohmetud nagu kaks väikest koolitüdrukut. Õnnistuse küsimine läheb siiski viperusteta ja ta palub meil astuda edasi oma külalistetuppa. Kõrge laega toa seinad on täis vanu maale Vene tsaariperekonnast ja kloostri eelmistest juhtidest. Kõikjalt õhkub endiste aegade hiilgust. 21. sajandi Iisraelist on äkitsi saanud 19. sajandi Tsaari-Venemaa.
Iguumenja rangest olekust hoolimata saame temaga avatult rääkida ja ta lubab meil kloostris filmida peaaegu igal pool. Isegi ikoonitöökojas, mis on olnud pikka aega võõrastele suletud, kuna ikoonide ümber on pühadus, mida ei taheta lõhkuda. Kõige keerulisem on filmimine kirikus, õed on selles osas väga tundlikud. Lepime kokku, et me kaameraga niisama kirikus ei käi, aga võtame osa ühest õhtu- ja ühest hommikuteenistusest. Lähipäevadel on tulemas püha, mil mälestatakse ristipuu väljatoomist. Püha juured ulatuvad Konstantinoopolisse, kuhu Konstantinus Suure ema Helena viis 4. sajandil ühe tüki Kristuse ristipuust, mille ta leidis imeväel palverännakul Jeruusalemma. Kord aastas kanti ristipuu tükki läbi linna tänavate ja pandi Hagia Sophia kiriku altarile austamiseks välja. Õigeusu traditsiooni on jäänud selle meenutuseks püha, mida vana kalendri järgi tähistatakse augusti keskel. Siis oleme ka kirikusse filmima lubatud. Kaameraga me pühakojas liikuda ja kolistada ei tohi. Igal õel on oma väljakujunenud koht, kus ta teenistuse ajal