Praeguseks ei ole muutunud ainult skvotid, vaid laiemalt kõik Berliini piirkonnad. Näiteks Prenzlauer Bergi anarhistlikku lähiminevikku ei meenuta enam suurt miski. Endised elanikud-radikaalid on vananenud ning paratamatult on mitmed neist läinud tööle, võtnud korterilaenu ja saanud lapsed. Lõuna-Saksamaalt ja mujalt on saabunud palju uusi elanikke. Tubli keskklassi tekkimisest annavad tunnistust Kreuzbergist kallim hinnatase, igasugused öko- ja biopoed ning kõikjal jalutavad noored emad lastega. Kohalikud ütlevad naljaga pooleks, et Prenzlauer Bergi sulandumiseks tuleb endale laps käekõrvale laenutada.
Friedrichshaini linnaosaga on juhtunud sama mis Prenzlauer Bergiga – üks endistest skvottimise keskustest on nüüd turistidega üle ujutatud, näha on palju noorperesid.
Pole siis ime, et trendikeskus ei asu enam Prenzlauer Bergis. Nüüd on väga populaarseks muutunud ka Kreuzbergi kõrval asuv Neukölln, ehkki kuue-seitsme aasta eest ei käinud seal keegi. Kui Felixi sõbranna Ilka Neuköllni kolis, vaatasime teda kõik nagu kuutõbist. Ilka aga ei jätnud jonni. „Neukölln on uus Kreuzberg,” seletas ta meile, ning nüüd, mõni aasta hiljem, on raske leida kedagi, kes ei elaks Neuköllnis.
Berliinil on ka nii-öelda ärikeskus, hiljuti ehitatud Potsdamer Platz oma uute klaasist kontoritornidega. Sinna on üldiselt harva asja, kui just ise ühes neist kontoritest ei tööta.
Berliini kolides teadsin ma raudkindlalt, et tahan elada Kreuzbergis, täpsemalt selle SO 36 osas. Kreuzberg jaguneb endiste postikoodide järgi kaheks: SO 36-ks ja SW 61-ks, millest esimene on tuntud kui odavam ja boheemlikum.
Mu unistuste elupaik Kreuzberg oli päeval unine. Kohati oli linnarütm isegi nii aeglane, et tekkis maakoha tunne, emotsiooni võimendas üleüldine rohelus. Samuti pesitses kohalikus suures Görlitzeri pargis väikeloomade loomaaed, kus kiresid kuked ja määgisid lambad. Säh sulle metropoli! Seevastu õhtuti ärkas Kreuzberg ellu. Ei tea kust, aga tänavatele ilmusid inimmassid. Käis vilgas ööelu, istuti õlledega teepervel, toimusid spontaansed kontserdid ja kunstiüritused. Linnaruum kuulus Berliinis rahvale. Kui käimas oli jalgpallihooaeg, koliti tihtilugu ka päeval koos laudade, toolide, kušettide ja teleritega tänavale. Tõsi, seda kommet harrastas pigem türgi kogukond.
Kreuzberg on ajalooliselt tuntud alternatiivset elustiili viljeleva piirkonnana. Tegu oli Lääne-Berliini saarega keset Ida-Berliini – Kreuzberg oli kolmelt poolt müüriga ära lõigatud. Et linnaosa ei jääks tühjaks, ahvatleti noori sinna vabastusega sõjaväest ning nii saabuski Kreuzbergi karvaseid ja sulelisi üle terve Lääne-Saksamaa. Piirkonnas pesitseb ka suur türgi kogukond. Seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel oli Kreuzberg poliitiliste aktivistide ja skvottijate keskus. Keskmine kreuzberglane oli anarhist, feminist, skvottija, antiimperialist ja muidugi igatpidi eesrindlik vasakpoolne. 1987. aastal Kreuzbergis toimunud esimese mai demonstratsioon kulmineerus suure kaklusega meeleavaldajate ja politsei vahel, kokkupõrked toimuvad seal tänaseni.
Nüüdseks on esimese mai tähistamine muutunud rohkem sümboolseks rituaaliks ning kaotanud palju oma algsest poliitilisusest. Mugandunud on kogu Kreuzberg. Ent põhielanikkonna moodustab siiani mõnus segu immigrantidest ja kohalikest, tudengitest ja kunstnikest, ning just viimastel aastatel on välismaalaste juurdevool veel hoogu juurde saanud.
Kui kaheksa suurriigi juhid 2007. aastal Rostockis kohtusid, olid meeleolud ärevad üle terve Berliini. Sain vanematelt mureliku kirja: „Anka, ära parem täna välja mine, lugesime just lehest, et Kreuzbergis kogunevad mingit sorti radikaalid.” Samal päeval poodi jalutades taipasin, et needsamad vasakpoolsed „radikaalid” olid kogunenud täpselt minu maja ette, jagades seal rahumeelselt lendlehti.
Saabudes Saksamaale poliitilise aktiivsuse poolest tollal veel üsna loiust Eestist, oli kohalike valmidus oma elu korraldamises kaasa lüüa mulle sümpaatne. Kui Kreuzbergis hakati avama McDonald’si filiaali, läks lahti suurem allkirjade kogumine. Räägiti palju türgi döner-restoranide kaitsmisest ja McDonald’si menüü kahjulikkusest. Leidus ka neid, kes arvasid, et kui McDonald’s isegi ehitatakse, ei pea see Berliinis kaua vastu. Rahvasuu teadis rääkida, et üks McDonald’si filiaal ollagi Neuköllnis juba maha põletatud. McDonald’s aga tuli ja jäi. Saatuse irooniana paistavad seal põhiliselt käivat türgi noored.
KALAD JA JALGRATTAD
Berliini kolides arvasin optimistlikult, et küll see saksa keel mulle külge hakkab. Ma ei osanud arvestada sellega, et saabun tõelisse rahvaste sulatuskatlasse, linna, kus saksa keelt ei kõnele isegi sakslased.
Minu kodulinnaosast Kreuzbergist oli võimalik läbi jalutada sõnakestki saksa keelt kuulmata ning kõik minu püüdlused harjutada saksa keelt katkestas perfektne ingliskeelne vastus. Imelik oli jätkata viieaastase tasemel, kui vestluspartner nii pikalt ja vaimukalt kõneleb.
Vahel üritasin siiski saksa keelt purssida. „Kann ich bitte einen Wein haben?”22 ütlesin ma baarileti ääres. Ettekandja vaatas mind arusaamatuses näoga. „Kann ich bitte einen Wein haben?”kordasin ennast. Ettekandja näis asja üle pingsalt järele mõtlevat. „Kann ich bitte einen Wein haben?” ütlesin mina nii selgelt, et iga logopeed oleks rõõmustanud. „Aaa! Du willst einen Wein haben!”23 hüüdis ettekandja kergendatult ja jätkas inglise keeles: „Miks sa kohe ei öelnud?”
Keeleõppimiseks korjasin tänavalt üles ka vana televiisori. Praktikatöö kõrvalt oli telerit aega vaadata muidugi vähe ning suureks abiks polnud see niikunii. Päevast päeva tuli sealt ainult „Deutschland sucht den Superstar”24, kus igas osas joriseti mingit džässilikku ja keeleõppeks täiesti sobimatut laulukest.
„Miks sa seda jama vahid?” naersid minu üle saksa sõbrad ning soovitasid vaadata hoopis kohalikku hittpolitseisarja „Tatort”. Erinevates Saksa linnades filmitud „Tatort” oli sakslaste seas nii populaarne, et selle ajal ei käidud isegi vetsus. Sari käsitles põhiliselt sotsiaalpoliitilisi teemasid ning üldine toon oli kergelt moraliseeriv. „Laias laastus on pooled lood nii, et keegi tapeti ära ja siis kõik arvavad, et mõrvar on türklane või mõni muu immigrant, aga tuleb välja, et on hoopis neonats,” võttis kreeklane Petros ühel õhtul sarja tüüpsüžee tabavalt kokku. Sakslaste harimine jätkus.
Nooremale rahvale läks hästi peale ka Saksa–Türgi integratsiooniprojektina mõjuv „Türkisch für Anfänger” („Türgi keel algajatele”). Kui sari oli peaaegu et mittevaadatav, siis sarja põhjal vändatud film oli omamoodi naljakas. Üksikule saarele maanduvad kaks vastandlikku teismelist, macho’lik türgi noormees ja kõrk haritud saksa neiu. Pärast hulgalisi nalju stereotüüpide üle lõpetavad noored sarja lõpus muidugi teineteise embuses.
Minu ponnistusi nähes üritasid sõbrad aidata nii, kuidas oskasid. Suur mangafänn Tobias tõi mulle murelikult kõik oma saksa keelde tõlgitud jaapani „Akira” koomiksi neli osa. Saksakeelse tekstiga pildid pidavat kinnistama sõnavara, teadis ta rääkida. Võimalik, et Tobiase jutul oli tõepõhi all. Paari kuuga oskasin mitmeid uusi sõnu nagu näiteks kaklus, lahing ja surm. Teadsin, kuidas kirjutada saksa keeles „pauh” ja „bäng”, sõna „relv” oskasin öelda üldse nelja erinevat moodi. Tavaelus oma uut leksikoni käiku lastes oleksin arvavasti kõik sõnatuks võtnud.
Ainuke, kes tahtis minuga saksa keelt rääkida, oli meie tänava türgi kaupmees. Mehmet hüüdis mind nähes juba eemalt: „Merhaba, alls gud? Familie undso? Isch auch, isch gud.”25 Varsti märkasin ehmatusega, kuidas tavalise saksa keele ich’i asemel hakkabki külge jääma türgi isch. Saksa keel türgi aktsendiga, inglise keel saksa aktsendiga, eesti keel inglise aktsendiga… Tundus, et muutun tasapisi erinevate aktsentide meistriks.
Kui sõbranna mainis, et hakkab käima saksa keele