Pidevast kolimisest oli ka kasu. Vähemalt niipalju, et selle aasta jooksul õnnestus mul end Berliini eri piirkondade siseeluga täielikult kurssi viia. Sest Berliini linnaosad on vägagi erinevad. Samuti paiknevad nad hajali, piirkondade vahel on tihtilugu hulgaliselt tühja maad, mis on täidetud roheluse või endiste tehasehoonetega. Piirkondade eklektilise paiknemise põhjuseks on kunagine lõhenemine Nõukogude Liidu kontrollitud Idaks ning USA–Prantsusmaa–Suurbritannia mõju all olnud Lääneks.
Ja see, kus piirkonnas keegi siin suurlinnas elab, määrab ootamatult palju, moodustades ülisuure osa kohalike isiklikust identiteedist. Vestlus võõrastega algab sageli küsimusega: „Ja kus linnaosas sina elad?” Ühesõnaline vastus paigutab sind vestluspartneri silmis kiiresti kindlasse lahtrisse. Berliinlastel on linnaosad kinnisideeks, vastavalt sellele, mis on parasjagu cool. Nii oligi Kreuzberg uus Prenzlauer Berg. Neukölln oli uus Kreuzberg. Ja Wedding oli uus Neukölln.
Pärast Prenzlauer Bergis elamist ja enne kanna kinnitamist Kreuzbergis jõudsin mõnda aega elada ka Mittes14, mis, nagu nimigi reedab, asub täpselt Berliini südames. Mitte moodustab midagi kesklinna taolist – seal on rohkem liiklust, poode ja restorane. Mittes asub ka tuntud Alexanderplatz, selle keskel kõrgub teletorn. Viimane muudab linnas äraeksimise peaaegu võimatuks. Minu hea sõber Tobias jäi kord väsinuna peolt koju tulles metroos magama ning ärkas alles kusagil äärelinnas. Tobias vaatas uniselt ringi, taipamata, kus ta on. Kuni silmas teletorni, mis oli tolleks hetkeks muutunud imelikult väikeseks. Siis oli selge, kuhu suund võtta.
ÕNN JA SITAJUNNID
Pictoplasma festivalil käisin ma esimest korda juba aastal 2004. Oli vihmane, kuid soe hilissügis. Endises idaosas Cafe Moskaus toimunud graafilise disaini festival ületas kõik mu ootused. Lisaks sellele, et loengud olid äraütlemata inspireerivad, tundus tegu olevat omamoodi suure perekonnaga, inimesed olid soojad ja sõbralikud. Ka Berliini laiad tänavad ja rahulik rütm jätsid mõnusa mulje.
Tallinnas tagasi, ei olnud juttudel Berliinist ja Pictoplasmast enam lõppu. Vatrasin ennastunustavalt character design’ist, mis oli festivali peateema, kuid jäin tihtilugu hätta selgitamisega, millega täpselt tegu. Juba sõnasõnaline tõlge – tegelase või karakteri disain – kõlab kohmakalt. Mõni arvas, et käisin konverentsil, kus käsitleti üksipulgi Skype’i ikoonide disaini, osa jällegi seostas asja logodega.
Tegelikkuses on teema märksa laiem. Character’iks võib olla kass, inimlaps või üldse mõni määramatu elukas, pilte ühendab teatav lihtsustatus, kohati on tegu isegi ikoonilaadsete kujutistega. Selle kujutusviisi juured ulatuvad üheksakümnendate lõppu. Kuna internet oli toona aeglane, pidid seal levivad pildid olema visuaalselt ülimalt lihtsad. Sedamööda, kuidas arenesid arvutid, kadusid ka tehnilised piirangud, kuid tegelaskujud jäid sellisteks, nagu nad olid, ning muutusid ülipopulaarseteks. Hea näide sellisestlihtsustatusest on Hello Kitty. Tema silmadeks on vaid kaks täppi ning raske on aru saada, kas ta on kurb või õnnelik. Hello Kitty vastandina tõi Pictoplasma üks asutajatest Peter välja Miki-Hiire, kes pidevalt veiderdab ja grimassitab. „Meid huvitab pigem Hello Kitty ning lood, mida inimesed tema silmadesse i s eprojitseerivad,” selgitas Peter. Nüüdseks on joonistused arenenud keerulisemaks, kuid nende stiil on jätkuvalt julge. Kunstnikud mainivad mõjutustena viiekümnendate animatsioone, naivistlikku kunsti ja jaapani kawaii-, eesti keeli nunnu-esteetikat.
Tegelased ei toimeta tänapäeval enam vaid arvutiekraanil ja raamatutes, neid võib leida ka multifilmides, nukkude või skulptuuridena.
Nii on Pictoplasma iga-aastase festivali kava tihe: kuulata saab loenguid, näha animatsiooniprogrammi, avatakse mitmeid näitusi. Peale festivali korraldamise annab Pictoplasma välja samale teemale pühendatud raamatuid.
Toona asetses Pictoplasma kontor Brunnenstrassel, nüüdseks elitaarses Mitte linnaosas, kuhu ma iga päev oma jalgrattal kohale väntasin. Kontorist paremat kätt jäi suur pornopood, mille esiaknal vahetati regulaarselt dildosid, vasakule aga suur skvott15. Kohalikud punkarid olid seal avanud omapärase kontseptsiooniga poe, kus kogu kaup oli tasuta. Pood nägi tihti välja nagu kellegi sassis elutuba. Pakkumisel oli kõikvõimalikku kraami ning selle sättimisega palju vaeva ei nähtud – ruumi kattis tihe vanadest riietest ja raamatutest koosnev kiht, mille vahele oli tavaliselt eksinud mõni üksik mänguasi, kohvitass või DVD.
Mina ei suutnud uskuda oma õnne, et töötan tõesti Pictoplasmas. Võtsin vahel välja kontorivõtmed, et kontrollida, ega ma und näe. Mind ei häirinud isegi Berliini laastav kuumalaine ja toona veel räpakas Brunnenstrasse. Berliinlased armastasid koeri, kuid ei armastanud nende järelt koristada. Nii hõljusingi ma igal hommikul õndsalt 35-kraadises kuumuses tööle, laveerides kümnete sitajunnide vahel ja ilmselt naeratades igale vastutulijale üsna arulagedalt.
Muide, see kõik muutus vaid kolme-nelja aastaga. Pornopoest sai hotell, mille kõrvale ehitati veel kaks hotelli. Skvotitud maja seisab tühjana pärast seda, kui kõik punkarid sealt 2009. aastal välja tõsteti. Ja meie kontori all avati pärlipood, kus hakkas talitama kõrgetel kontsadel liikuv vanemat sorti Barbie.
Pictoplasmal on kaks eestvedajat, Peter ja Lars. Neist esimene pani aastal 1999 Pictole aluse, jagades toona kapisuurust ruumi Gob Squadi nimelise kunstniketrupiga Brunnenstrasse lähistel Torstrassel. Peter hakkas internetis levivaid tegelaskujusid koguma ning moodustas neist Pictoplasma veebilehele arhiivi. Just sellest materjalist sündisid ka esimesed Pictoplasma raamatud. Paariruutmeetrises ruumis alguse saanud tegevus levis neti vahendusel kiirelt ning varsti oli Pictoplasmal lai rahvusvaheline fänkond. Seepeale saatsid paljud disainerid ja kunstnikud juba ise oma character’id Pictoplasmale. Peter oli erakordselt väleda taibuga, ühtlasi oli ta muljetavaldavalt hea inimestetundja. Ta võis su paari sõnaga kõrgustesse lennutada või siis sekundiga põrmustada. Jäin Peterit alati pisut pelgama, samal ajal teistega tema tähelepanu pärast kembeldes.
Minu teine ülemus Lars oli Peteri vastand, tõeline päikesepoiss, kes suhtles inimestega alati ülimalt kenalt ja viisakalt. Ei olnud vahet, kas meil oli kontoris kuulus kunstnik või torumees, Lars uuris tema elu kohta ühesuguse soojuse ja tähelepanelikkusega. Larsi mõte liikus tihti kiiremini kui suu, millest tekkisid vahel arusaamatused kommunikatsioonis, sest mina – ja suur kamp koos minuga – polnud lihtsalt võimeline tema kiirkõnest aru saama. Vahel suutsime hiljem hulgakesi kokku panna, mida Lars oli öelnud.
Meie rahvusvahelisse töörühma kuulusid veel Laure Prantsusmaalt, Danielle Tšiilist ja Moritz Saksamaalt. Meeskond tuli kokku paariks kuuks vahetult enne festivali ning pärast üritust kadusid kõik jälle omi asju ajama.
Laure oli blond ja temast õhkus midagi lolitalikku. Seda kõike kroonis seksikas prantsuse aktsent. Laure oli ise oma aktsendi mõjust teadlik. „Ma võin rääkida ükskõik millist jura, aga see kõlab ikka seksikalt,” pihtis ta mulle ükspäev.
Lühemat kasvu heledapäine Danielle oli soojus ise ning tükkis tihti kallistama. Mind kui eestlast tegi see alul ettevaatlikuks. „Mida ta sellega mõtleb?” juurdlesin tihtilugu. „Mis on selle tagamõte? Miks ta ütles, et talle meeldib mu kleit? Oli see sarkasm?” olin nõutu. Varsti sain aru, et pean lihtsalt ülemõtlemise lõpetama.
Festivali ajaks liitus meiega ka Anna, kes juhatas kõigi Pictoplasma festivalide arutelusid. Anna oli kergelt poisilik ja lahe ning tundus, et ta ei jää hätta üheski situatsioonis. Ja seda kõike ka laval, sadade vaatajate ees.
Tuli välja, et kõik need lugematud, kes olid mind hoiatanud töökaaslasega deitimise eest, olid rääkinud tõtt. Käisin produktsiooni eest vastutava Moritziga kahel kohtingul. Moritz ei olnud isegi otseselt minu maitse, aga pärast kiskus olukord kontoris siiski puiseks ja piinlikuks. Vahel avastasin end keset koosolekut Moritzi poole vaatamas ja mõtlemas: „Jube imelik oleks nüüd punastada”, ning tundsin siis õudusega, kuidas hakkan tulipunaseks värvuma. „Ei-ei,” ei