Pabereid ajades avastasin ka, et kõik on ülimalt odav, välja arvatud ravikindlustus, mis võrdub mu ühe kuu üüritasuga. Minu Eestis sõlmitud reisikindlustus sai läbi, kuid tagasi minna polnud veel tahtmist. Nii juhtuski, et olin vahepeal paar aastat ilma tervisekindlustuseta, ajades oma vanemad sel ajal murest peaaegu hauda. Mitte et see mulle endalegi lihtne oleks olnud. Haigeks jäädes pidin hakkama looma pikki ja segaseid skeeme.
„Psst-psst, saad sa mulle neid antibiootikume hankida?” tüütasin arstiks õppivat tuttavat. Sel perioodil kehastusin tihti ka ise diplomeeritud internetidoktoriks. Kuna minu sümptomid näisid alati klappivat maailma kõigi fataalsete haigustega, kaldusin palju muretsema. Vahetevahel veensin end, et mul on vähk, isegi igasuguste sümptomite puudumisel. Kui lõpuks arstile pääsesin ja too vastupidist väitis, tükkisin temaga vaidlema. Helistasin iga paari kuu tagant koju õdedele teatega, et hakkan arvatavasti surema.
Enne kui korter sai minu omaks, pidin näitama, et olen vääriline seda lagunevat kremplit üle võtma. Tuli tõestada, et mul on püsiv töökoht ülihea sissetulekuga, et olen eelnevalt olnud imeline üüriline ja palju muud. Häda oli aga selles, et kõik mu senised paarikuused üürimised olid toimunud lepinguid sõlmimata. Ka olin juba aasta olnud uhkelt vabakutselinening mu sissetulek oli kõike muud kui regulaarne. Pidin laskma fantaasial lennata. Panin enda kohta kirja kauni loo, millele üks hea sõber nõustus alla kirjutama. Enda sissetuleku asemel demonstreerisin ema oma.
Näis, et korteriomanik ei vaadanud neid pabereid kuigi hoolikalt. Arvatasti oleks ta muidu imestanud, miks on mu nimi äkitselt Inge, mitte Jaana. Võimalik, et tegu oligi vaid formaalsusega. Ning oli vägagi reaalne, et sellises olukorras korterit poleks peale minu tahtnud nagunii keegi üürida. Igal juhul sain nädala pärast võtmed kätte ning sissekolimine võis alata.
Esimene öö uues korteris möödus õndsas vines. Voodina kasutasin oma talvejopet. Sõber Tobias oli lubanud tuua madratsi, kuid läks vahepeal selle madratsiga kuhugi kaduma.
Tobias on üks mu vanemaid sõpru Berliinis, kellega tutvusin siinoleku esimestel kuudel. Suure südame ja avatud mõtlemisega vaba hing Tobias pidas nagu hunt Kriimsilm mitut ametit – töötas filmi- ja helirežissöörina, vastas kõnekeskuses telefonikõnedele või korjas vahel õlle jaoks lihtsalt pudeleid. Tobias ei solvunud kunagi, armukadedus oli talle võõras. Talle ei kuulunud miski, samas kuulus talle kõik. Elu lihtsalt juhtus Tobiasega. „Ma sain just isaks,” ütles ta mulle nagu muuseas ühel õhtul baaris istudes. „Mis?!” ei suutnud ma oma kõrvu uskuda. „Jah, mu laps elab Münchenis, ema kahjuks minuga hetkel ei räägi.” Varsti ei pannud sellised lood mind enam imestama.
Ühel hetkel sai minu asemel Tobiase lemmikuks hoopis eesti Tiina. Jaana, Tiina – ju ta meid nimede järgi valis. Kui tundsin huvi, kuidas Tiinaga läheb, arvas Tobias, et läheb hästi, kuigi Tiina ei ütle kunagi midagi, pobiseb vaid vahel „mhmh”. „Aga ma ju tunnen sind! Tean, et te, eestlased, rohkem ei räägigi,” lisas Tobias rõõmsalt, nagu oleks ta eestlaste hingeelu spetsialist. „Emotsioonitu hälvik – ah et niimoodi siis näebki Tobias mind,” mõtlesin imestusega. Poolarmeenlasena pidasin end vägagi ekspressiivseks.
Niisiis ei häirinud mind, et Tobias madratsiga kaotsi läks. Mul oli oma kodu! Laotasin oma asjad põrandale laiali. „Viimaks nagu päris täisväärtuslik inimene,” rõõmustasin. Isegi eelseisev remont ei morjendanud mind. Loomulikult kuni selle hetkeni, mil remont päriselt pihta hakkas. Kõik osutus kõvasti aeganõudvamaks, kui arvasin. Olin remondile plaaninud nädala, võib-olla kaks. Selle ajaga ei olnud ma isegi tapeeti seinalt maha saanud. Sest kihte oli umbes kümme. Lillede alt tulid välja teised lilled, nende alt triibud, triipude alt vanad ajalehed ja nii edasi. Läbi udu meenus, et olen selle olukorra varemgi läbi teinud ning toona endale pühaliku vande andnud, et see on viimane kord. Võimalik, et pärast igat remonti tabab inimest mingi amneesia, mis paneb traumaatilist kogemust kuni järgmise korrani unustama. Mõned mu sõbrannad teavad rääkida, et sünnitamisega on samamoodi.
Minu korterinaabriks sai Saksamaalt pärit Frank, kellega olin tutvunud juba Eestis. Frank töötas Tallinnas elades Skype’is ning eestlastest arvas ta üldiselt hästi. Saksa ja eesti temperament paistsid omavahel klappivat, suuremaid konflikte oli meil harva. Ainus, mis Franki iga kuu tõsiselt üllatas, oli see, et maksta tuleb üüriraha. Kuna mina olin lepingule alla kirjutanud, olin selles osas täpne, tehes üüri maksmisest oma südameasja ning ajades muretu korterikaaslase oma näägutamisega peaaegu hauda. Kolmanda toa üüris mu kauaaegne eesti sõber Gert, kes plaanis Berliinis aega veeta vaid pisteliselt. Minu toonane kodu on endiselt eestlaste käes. Nüüdseks on seal elanud hordide kaupa kaasmaalasi.
Berliinlastel on tore komme oma vanu asju tänavale jätta. Pole midagi kummalist selles, et mõnelt tänavanurgalt vaatab vastu telekas, lamp või voodi, paljud neist asjadest on igati tipp-topp konditsioonis. Linn toimib suure taaskasutuspunktina, kus inimesed oma asju vahetavad. Nii korjasime meiegi oma kodumööbli tänavalt. Toolid leidsin mina meie kodumaja eest, lauaplaadi Frank kõrvaltänavast. Felix tõi oma vana pesumasina, külmkappi märkas Gert ühe baari juures. Eklektiline sisekujundus moodustas üllatavalt mõnusa terviku.
Ainus, mis võttis terve igaviku, oli internetilepingu sõlmimine. Nädalaid varastasime naabrite internetti. Kuna see levis ainult vetsus, istusin tööülesandeid täites päevi potil.
Meie maja meenutas segasummasuvilat. Minu kõrval elas nüüd matšoliku välimusega, kuid tegelikkuses leebe ja heasüdamlik kreeklane Petros, kes astus tihti läbi, et teed juua ja maailma asju arutada. Vastaskorteris resideerus Münchenist pärit blond ümara näoga Mia, kes punastas alati, kui jutuks tuli Petros. Viimane ei teinud asja muidugi lihtsamaks, käies tihtilugu ringi ilma särgita ja paljastades nii oma üllatavalt lihaselise tätoveeritud ülakeha. Eestis olin tätoveeringuid näinud põhiliselt jõmmidel ja kriminaalidel ja tegin sellest vastavad järeldused. Ükskord, kui end kogemata oma korterist välja lukustasin, läksin Petrost paluma, et ta minu poole sisse murraks. Muidu alati nii abivalmis Petros vangutas hukkamõistvalt pead ning soovitas kutsuda lukuabi.
Paar korrust allpool elav kuue-seitsmekümnendates hallipäine Maria oli alati kergelt ülemeelikus tujus. Üldjuhul viis tädi tee meie majast kolme minuti kaugusel asuvasse Multi-Kulti poodi õlle järele ja tagasi. Sealt sai piirkonna kõige odavamat õlut ning poe ees käis ööpäev ringi rahvusvaheline sotsialiseerumine.
Kogu see „multikulti” laienes majaesisesse parki, kus tihti aega veedeti. Segunes erinevat rahvast: noori, punkareid, türgi peresid. Pargis käis ka suuremat sorti kanepilaat. „Hello, lady,” sahisesid põõsad alati, kui pargist läbi jalutasin. „You, sexy Britney Spears, want to smoke?”20 See paralleel ajas mind muidugi hämmingusse – olen pärinud isa tumemustad juuksed. Diilerid paistsid pargis lausa elavat, neid võis seal näha iga ilma ja kellaga. Hilja öösel koju tulles oli see ainult hea. Diilerid polnud sugugi huvitatud politsei külaskäikudest, nii valvasid nad mingil määral ise korra järele. Samuti võtsid nad osa meie kodupiirkonna tegemistest. Kui kohalik rahvas kevaditi pargis korrastustöödeks kokku tuli, olid ka kõigil diileritel kenasti rehad peos. Vahetevahel oli pargis jällegi pidusem meeleolu – kui kellelgi oli kaasa võetud makk ja kiskus tantsuks.
Diilereid oli teadaolevalt kaks kampa, mustanahaliste ja türklaste oma, ning omavahel olid need kaks tihti pahuksis. Felix eelistas kanepit osta üldiselt mustanahaliste käest, need olid ladnamad ja kutsusid teda alati sõbralikult bro’ks. Kambad üritasid aga üksteist tihti üle trumbata ning ühelt ostes võis teisega riidu minna.
Kord