SISSEJUHATUS
Kui jalutan kenal kevadpäeval Stockholmi paraadtänaval Strandvägenil ja vaatan mulle vastu tulevaid rootslasi, mõtlen tihti: kas ma oleksin olnud sama õnnelik, kui oleksin sündinud siin maal, selles linnas? Kui ma oleksin siin koolis käinud, siin oma põlved mänguhoos katki kukkunud, oma esimesed sõbrad leidnud, esimesel kohtamisel oma esimese suudluse kuskil Stockholmi, mitte Kadrioru tänavanurgal saanud? Siis ei teaks ma ju midagi kõri nöörivast igatsusest. Ma ei oleks pidanud lahkuma oma sünnilinnast Tallinnast, teadmata, kas ma sinna enam kunagi tagasi saan. Teadmata, kas kunagi veel oma vanemaid ja sõpru näen.
Vastust ei ole. Tean vaid, et mu elu oleks olnud palju lihtsam – aga ka tohutult vaesem ja igavam.
Kulunud küsimusele, kuidas ma Stockholmi sattusin, tavatsen ma anda sama kulunud vastuse – ikka armastuse pärast. Ja nii see ju ongi, kuigi tuhande nüansiga.
Rootslased on kindlad, et armusin rootsi mehesse. Aga 1988. aastal ei olnud Nõukogude Eestis rootsi mehi väga palju liikumas. Väliseestlased arvavad, et kohtusin väliseestlasega. Raputan mõlema pakkumise peale pead, kuid tavaliselt pikemalt ei seleta. Alguses vältisin seda teemat, aastal 2013 mõjuvad aga väljendid „Nõukogude Liidust väljasaatmine” ja „poliitiline pagulus” juba anakronismina.
Nüüd olen Stockholmis elanud juba 25 aastat. Kohanesin maaga, mis asub geograafiliselt lähedal – aga kultuuriliselt kaugemal, kui arvata oskasin –, läbi mitme faasi. Alguse eufooriast sai hukkamõistmine, siis mõista püüdmine ja lõpuks loodetavasti arusaamine.
Kas oleksin 29aastasena siia sattudes ka oma kõige elavamates fantaasiates osanud ette kujutada, et minust, suurest tuulepeast, saab Europaskolani, Euroopa Kooli üks rajajaid ja et sellest saab suur, hea ning kuulus kool? Et algne õpilaste arv 50 kümnekordistub 14 aastaga ja meie nüüd juba kahe koolimaja juurde kerkivad nagu seened ka lasteaiad. Et elu saadab mu teele palju ootamatuid tutvusi, närvekõditavaid hetki ja õigeid inimesi õigel hetkel.
Ja et minust saab siin vanaema!
Rootsis on tegelikult hea elada. Rahvusvahelises õnnelikkuse edetabelis asub maa seitsmendal kohal, kuid inimesi ei tee õnnelikuks mitte ainult rikkus. Poliitiline vabadus, turvalisus ja korruptsiooni puudumine on tähtsamad kui sissetulek.
LITSO BEZ GRAŽDANSTVA
Seisame tütrega Leningradi lennujaamas. Stockholmi lennuki väljumiseni on kümme minutit. Nii mulle öeldakse. „Kiirustage! Kui maha jääte, olete eikellegimaal – meie ei võta teid tagasi ega keegi teine ka vastu!”
„Teie dokumendid,” kõlab metalne hääl.
Ulatan kolmeks kokkumurtud rohelise A4 paberi. Nagu tänapäevased reklaamvoldikud.
Väljasõiduviisa, seisab sellel.
Nimi: Rita Heinovna Paomees.
Kodakondsus: LBG. See tähendab litso bez graždanstva – otsetõlkes kodakondsuseta nägu, tegelikult muidugi kodakondsuseta isik.
Nädal enne lahkumist kutsuti mind tööl partorgi juurde. See oli selline pea iga asutuse justkui vabatahtlik (nuhi)amet, mille täitja juhtis ka kommunistliku partei rakukest. Meie partorg oli armas vene onu.
„Rituška,” alustas ta familiaarselt. „Mõtle, mõtle hjasti järele, kas sa ikka tahad ära sõita. Siin meie kõik omad. Meie kõik koos. Kui sinna ljähed, seal juksi oled huntide keskel. Juksi.Jah, olin ju ülikoolis teaduslikku kommunismi õppinud ning teadsin kogu tõde imperialistlike kiskjate kohta.
„Teie pagas, tulistab valvas tolliametnik minu pihta sõnadega.
Siin, kohver ja kott. On muutumatuid suurusi – juba siis, 25 aastat tagasi, võis pagas kaaluda kõige rohkem 20 kilo.
„Avage! Kohvris on mõned riided, paar mälestusasja.
„Kott ka teie oma?! Lahti teha! Hakkan spordikoti luku kallal pusima. Saan selle ainult poolenisti lahti, edasi tõrgub lukk avanemast. Aga selgelt on näha, et kotis on mänguasjad. See tundub ametnikule kahtlasena. Lähevad eluks ajaks välismaale ja napp kakskümmend kilo on täidetud lapse mänguasjadega?
„Lahti teha! Kohe!!! Ja ta sirutab oma mehise abistava käe. Krrr! käriseb lukk katki. Ikka ainult mänguasjad.
Olgu, lapse jätame rahule, aga sinuga tegeleme veel.
„Siia tulla!” antakse mulle järgmine korraldus.
Metalliotsija libiseb üle mu keha. Rinna kohal hakkab masin ärevalt piiksuma ja punast tuld vilgutama.
Kümme minutit… tuleb mulle meelde. Lennuki väljumiseni oli ju kümme minutit!
Ilmub naismilitsionäär või – tollitöötaja ja osutab läbiotsimisruumile. Maretil kästakse jääda meie sumadani ja koti kõrvale. Ta püüab vaikselt oma katkirebitud mänguasjakoti lukku kinni tirida.
„Lahti riietuda! saan järgmise käskluse.
Seltsimees saadab mulle pilgu, mis ütleb: „Me teame küll, et sa oled tegelikult salajaste dokumentidega mikrofilmi alla neelanud, aga me saame selle kätte. Plaks! sikutab ta juba kummikindaid kätte. Mina mõtlen ainult kümnele minutile.
Hakkan lahti riietuma. Jõuan pesuni.
„Stopp,” leebub naisametnik ootamatult ja annab mulle veel ühe võimaluse. Uuesti libiseb metalliotsija üle mu poolpalja keha. Piiks! Piiks! Piiks! röögib masin meeleheitlikult mu rindade kohal.
Issand, kas need on tõesti mu südamelöögid, mis masina endast nii välja viivad! Kuidas ma ka ei püüa, ei õnnestu mul oma südant vaigistada.
Tädi suunab pilgu mu tuttuuele, raskustega muretsetud, Saksa Demokraatlikus Vabariigis valmistatud rinnahoidjale, mille keskel ripub süütult väike võltskalliskivi. Raksti! rebitakse see sealt ära. Uus katse – ja masin vaikib. Ennäe, teine sotsialistlik riik oli valvas – sattudes minusuguse riigireeturi peale, püüdis tubli rinnahoidjagi häirekella lüües oma panuse anda.
Pooled nööbid lahti, torman kardinate tagant välja, haaran lennult lapse ja pagasi ning meil kästakse joosta platsil seisvale Aerofloti lennukile. Lisades hooletult: „Kui jõuate…”
Kui jõuame?! Peame ju jõudma! Kotid kaenlas, tormame lennukitrepist üles. Uks suletakse kohe meie taga. Pikad kümme minutit on veninud pooleks tunniks.
See on minu elus ainuke kord, kui lennuk mind ootab, „huntide” juures ei ole minu pärast enam kunagi ühegi lennuki mootorid seisnud.
Leningradi lennuk maandub Stockholmi Arlanda lennuväljal 29. aprillil 1988. aastal. Mina ja minu äsja kaheksa-aastaseks saanud tütar Maret vaatame Aerofloti ümmargusest aknast lagedat halli asfalteeritud lennuvälja ja klaasist kandilist maja, millel on suurte tähtedega ARLANDA. Väljas on sooja ligi 20 kraadi ja mina, ema kootud villases kampsunis ja seelikus ning soojades saabastes, higistan kõvasti. Samuti Maret, kellel on seljas Soomest hangitud tepitud mantel ja jalas karupüksid. Kõik selleks, et pagas vähem kaaluks. Mine tea, kuidas elu välismaal läheb ja kas järgmisel talvel on raha sooje riideid osta.
Minu abikaasa Heiki ja tema ema saabusid juba märtsi alguses ning ootavad meid nüüd ärevalt koos väliseestluse aktiivsete esindajatega. Kallistused, lilled. Autosse istudes, Maret süles, higi selga mööda alla voolamas, piilun kellegi antud kilekotti. Oo, banaanid ja veel midagi, sellised väikesed ja karvased. Löön hambad uljalt sellesse pruunikarvalisse, ovaalsesse, tundmatusse vilja, silmates peeglist juhi kergelt üllatunud näoilmet. See on minu esimene kohtumine kiiviga.
Linna jõudes tunnen end nagu Astrid Lindgreni maailmas. Kuna üks minu lemmikraamatutest on „Karlsson katuselt”, siis tundub Vaasalinna saabudes, et siin oleksin ma nagu juba olnud. Sirged tänavad, nelja- kuni viiekorruselised heledad kivimajad, igaüks natukene omamoodi kaunistustega, mustad katused ja suured mustad korstnad. Nendest ühe taga on kindlasti peidus maailma parima kukemaalija väike õdus majake. Meie aga siseneme ilusasse juugendmajja – oma esimesse korterisse Stockholmis. See kuulub kellelegi väliseestlasele, kes ise elab juba aastaid pealinnast umbes 200 kilomeetri