Suurim viga, mida nii meie kui teised turistid näivad tegevat, on uitmõtte ajel seismajäämine, selleks et püüda kaoses selgust saada. Ei tohi seisma jääda, peab kogu aeg liikuma! Kui jääda seisma, siis muutub liiklusvool müüriks, millest on raske läbi murda. Peab voolama vaikselt ning samal ajal kõikides suundades silmad lahti hoidma, et tabada moment, kui ees tekib mõni tühi koht, kuhu tuleb kohe söösta. Selliste kiirendustega ja ainult sel moel saab Hanois edasi liikuda.
Olen tõsiselt pinges ja ehmunud. Kuidas ma ometi ei mäletanud, milline kaos Hanois valitseb? Kuidas ma ometi otsustasin oma lapse siia hullumajja tuua? Siin ei ole ju isegi kõnniteid!
Järsku kajab üle kogu liiklussumina muusikaheli. Postide külge, elektrijuhtmete pundarde vahele paigaldatud ragisevatest valjuhäälditest kostab vietnamikeelne lööklaul, misjärel haugatab meeshääl käskivas toonis mingit sõnumit. Paariminutilise teavituse lõpetavad taas energiliselt laulvad naishääled. Mul on tunne, nagu ma osaleks mõnes 1950ndate nõukogude propagandafilmis, ainult et ümberringi ei marsi sirpide ja vikatitega töölised ja talupojad, naerusui nägudel säramas kommunistliku tuleviku lootus – hanoilased ei pööra valjuhäälditele mingit tähelepanu, keegi töötamist ei lõpeta, poode ei suleta ja müügilettidelt kaupa kokku ei korjata.
Meil on vaja leida hotell. Tegelikult pole hotelli kui sellise leidmine raske, sest iga teine maja vanalinnas kujutab endast mingit sorti majutuskohta, kuid iga voodikoht meile siiski ei sobi. Kui me kaks aastat tagasi kahekesi seljakotiga ümber maailma reisisime, siis me tõepoolest ei hoolinud sellest, kus väsimust välja puhata. Seekord on meid aga kolm ja me kolmas reisija esitab öömajale teatud nõudeid, nagu näiteks soe vesi, soovitavalt konditsioneer ja piisavalt suur tuba, et saaks põrandal ringi roomata.
Tiirutame vanalinnas ligi tunni, astudes ühest hotellist teise, piiludes kitsastesse umbsetesse tubadesse, kaubeldes hinna üle. Lõpuks pakime kotid lahti keskpärases hotellis, mis maksab 15 eurot öö eest. Tuba on küll väike ning tumedat massiivset puidust mööblit täis topitud, kuid nähtud variantidest siiski kõige ruumikam ja puhtam, lisaks konditsioneeri ja sooja veega. Avastan, et lapsega reisimine on kulukas: kaks aastat tagasi oleks meie majutuseelarve ülempiir olnud täpselt poole madalamal.
Aken avaneb tänava poole, mis erinevalt hoovi avanevatest akendest toob tuppa küll valgust, kuid samal ajal tähendab ka seda, et tärkav liiklusmüra ja valjuhääldid kindlustavad varahommikuse äratuse. Puhaste linade vahel lamades lasen enne unnevajumist päeva emotsioonidel endast veel kord läbi käia. Väsimus, tolm, palavus, liikluskaos. Hanoi on ju hullumeelne koht lapsega elamiseks, mõtlen. Kuidas ma küll nii valesti mäletasin? Või on asi hoopis valedes ootustes?
Saan aru, et langesin Hanoisse elama kolimise otsuse tegemisel suhtelisuse lõksu: kaks aastat tagasi saabusin Vietnamisse Indiast, kus olin veetnud neli pikka kuud. Toona tundus Hanoisse jõudmine kui tsivilisatsiooni tagasitulek. Rämpsu paistis vähem, kesklinnas laiusid rohelised korrastatud pargid, inimesed ei kogunenud karjadena me ümber ega jälginud ilma igasuguse häbelikkuseta kõiki me tegemisi… Taksod olid kaasaegsed, hotellid puhtad ja mugavustega. Miks siis nüüd paistab Hanoi mulle ülerahvastatud, tolmust ja prügist ummistunud, hullumeelse liiklusega väljakannatamatult lärmaka linnana, kus palavus, heitgaaside pilved ja tolm teevad olemise raskeks? Sest… seekord istusin ma lennukisse Euroopas, kus erinevalt Indiast on roheline loodus, korrapärane liiklus ja puhtaks roogitud tänavad. Sõltub, millega võrrelda, kas pole?
Aga kuidas ma lapsega siinses hulluses ikkagi hakkama saan? Kuidas laps ise suudab hakkama saada? Ta ei oska ju veel mulle oma hirmudest rääkida. Kas ma tunnen õigel ajal ära, kui talle ei meeldi siin olla? Mul oli tung tulla siia maailma avastama ja parandama, kogema ja õppima, kuid kas ma mitte ei aseta enda vajadusi lapse omadest kõrgemale? Iga lapsevanema dilemma…
Enne muremõtete lõpuni mõtlemist helistan kiirelt emale, kellele kinnitan lühidalt, et meiega on kõik korras, ning kohe vajutab rampväsimus mu silmalaud jõuliselt kinni ja ma liigun unedemaailma, kus heiastub vana, tuttav ja turvaline Euroopa.
UPUTAB
Nädal pärast Hanoisse saabumist ärkan öösel tugeva vihmasaju peale üles. Vaatan unesegaselt kolmanda korruse hotellitoa kitsukesest aknast välja – vett sajab taevast nagu oavarrest. Õues on pime, tänavalaterna tuhmkollane tuli paistab häguselt läbi vihmaseina. Vanalinn hingab veel öövaikuses.
Jään uuesti magama, kuid juba paari tunni pärast äratab laps mind taas. Päike on nüüd juba tõusnud, kuigi teda vihmapilvede vahelt ei paista, ja nüüd hakkab ka Hanoi vaikselt tegutsema. Esimesed varajased ärganud põristavad juba kaupa täis laaditud mootorratastega mööda kitsaid tänavaid ning söögikohtade omanikud tulevad teeäärsete rentslite juurde nõusid pesema. Varahommikusel tunnil on tänaval veel võimalik eristada inimeste omavahelist juttu, sest veel pole liiklusmüra kõike endasse sulatanud.
Vaatan kella – alles pool kuus. Laps on juba ajavahest üle saanud3 ja ärkab koos kohaliku päikesetõusuga. Püüan lapse enda seljas ukerdamist ignoreerida ja uuesti magama jääda. Ta on täna enne valjuhääldeid ärganud. Need lasevad oma lööklaulu valla täpselt kell kuus hommikul ja ilmselt nii mõnigi õrnema unega turist pahandab koos minuga ja keerab torisedes külge. Pean seda igapäevast ruuporitundi kommunistlikuks propagandateavituseks. (Mõned kuud hiljem kummutab kolleeg Bình mu valearusaama, selgitades, et tegemist on kõigest teadete edastamise viisiga: millises piirkonnas on Punane jõgi üle kallaste tulnud, kui mitu ohvrit on tänane päev toonud koolerapuhangule, ja miks tuleb enne söömist käsi pesta. Aga mille jumala pärast peab neid teateid kell kuus hommikul kogu ilmale kuulutama? Seda Bình selgitada ei oska.) Adriani ei ärata ei valjuhääldid, lapse kisa ega ka seljas ronimine. Magamisest ei tule siiski enam midagi välja, sest hommikuselt ergas laps ajab mu vastu tahtmist voodist välja.
Kas vihm on järele jäänud? Tuppa kostab nüüd juba vali liiklusmürin, inimeste jutud on sulandunud vaid üheks suureks võimsaks häältemereks. Kuid vihma sajab ikka veel. Hanoilased ei lase vihmast end häirida: nad on vihmakeebid endale kaitseks peale tõmmanud ja laotanud need ka müüdava kauba peale. Mina aga vaatan tänavale tekkinud veejuga juba murelikult.
„Mida me selle vihmaga küll nüüd pihta hakkame? Välja minna ei saa, seal uputab,” jagan muret Adrianiga, kes aga magab õndsat und edasi. Laps käperdab hotellitoa põrandal ja otsib endale tegevust. Järsku tunnen, et aknalauale asetatud käelaba all on märg, ning märkan ka põrandal väikest loiku – aknaraamide vahelt on vihm tuppa sisse sadanud. Õnneks on loiguke pisike. Võtan vannitoast rätiku ja kuivatan põranda ja aknalaua ära.
See, et praegusel aastaajal Hanois sajab, on minule halb üllatus. Oleme siia saabumise planeerinud just mussoonvihmadejärgsesse perioodi, oktoobrikuusse. Iseenesest meeldivad mulle need merelt puhuva tuulega kaasnevad paduvihmad – Vietnamit viimati külastades viibisime siin just märjal aastaajal. Erinevalt laialt levinud arvamusest ei saja juunist septembrini kestval mussoonperioodil päevad läbi lihtsalt katkematult. Keskpäeva paiku käib üle taeva üks umbes tunnipikkune vihmahoog, mille järel piilub taas päike pilvede tagant välja ja kraadiklaas näitab 32 soojakraadi. Mussoonvihm on jõuline, kuid samas soe ja pehme, nagu Eestimaa augustivihm. Kuid erinevalt Eesti suvest on riiete kuivatamine mussoonperioodil siiski aeganõudev, sest hoolimata soojusest ja päikesest on niiskust õhus palju. Just niiskus, mida veelgi suurendab Lõuna-Hiina mere lähedus, on see, mis teeb Vietnami troopilise kliima paljudele