Minu Vietnam. Maailmakodanik, seljakott ja beebi.. Kristina Kallas

lehvitades minema. Ta on end kirja pannud Hanoi ülikooli vietnami keele kursustele, kuhu ta nüüd üle päeva suundubki. Miks mina temaga ei liitu? Ma ei ole suutnud ennast (veel) kuidagi motiveerida vietnami keelt õppima. Ma tean väga hästi, et keel on võti kohalike südametesse, kuid enne, kui ma asun teistega integreeruma, on mul vaja kõigepealt ennast leida siin uues kodus – kes ma olen ja mida ma siin teen?

      Kas ma olen turist, lihtsalt ajutine seikleja või siiski püsivamalt sisserännanu? Ma ei tea. Me kumbki Adrianiga ju tegelikult ei tea, kauaks me siia tulime. Vietnami keele õppimine tundub mulle väga suur hüpe sügavusse ja seda on minu meelest veel vara teha. Lisaks olen ma keelte õppimisel alati väga laisk olnud. Erinevalt Adrianist, kes võtab iga uue keele põhjalikult ette – kaevub grammatikasse ja kuhjab sõnaraamatud lauale, olen mina „keelekümbleja tüüpi” õppija – rääkima hakkan kuulates ja järele hääldades, sellistes olukordades, kus mul enam muud väljapääsu ei ole.

      Miss Hạnh on neljakümnele lähenev, pikakasvuline, kõhn, alati T-särki ja teksapükstesse riietatud, pikad mustad juuksed kuklale patsikummiga kinni seotud. Erinevalt teistest lapsehoidjatest ei räägi miss Hạnh inglise keelt, kuid selgub, et eriti palju suhtlemist ei tulegi ette. Miss Hạnh lihtsalt teab väga hästi, mida ja kuidas lapsehoidja tegema peab, ning mul polegi vaja selgitusi jagada. Ta on põhjalik ja korrektne. Mitte kunagi ei unusta ta midagi tegemata. Ta teab, millal ja mida peaks laps sööma, millal on tal paras aeg lõunauinak teha ja kuidas ta magama saada. Ta ei räägi peaaegu üldse, on äärmiselt tasase ja malbe olekuga, teeb kõike vaikselt ja rahulikult, ja tema samm on nii kerge, et tundub, justkui ta ei puudutakski maad. Kui ta koristab, siis ei sega see kedagi teist majas, sest teda on vaevu kuulda ja näha. Ta on tavapäraste, tänaval silma jäävate lärmakate ja kiirelt ringi siblivate vietnami turunaiste ja tänavakauplejate täielik vastand. Ka lapsega ta ei suhtle, võtab vaid õrnalt vaikides sülle ja ulatab supilusika suu juurde. Last ei paista vaikimine sugugi häirivat, ta ei jonni kunagi ja talle väga meeldib miss Hạnhi seltskond.

      Ma ei jõua pikkades e-kirjades oma Eesti-sõpradele miss Hạnhi ära kiita. Saan muuseas hiljem teada, et nimi Hạnh tähendab vietnami keeles „korralik” ja „hea käitumine”9. Oma lapsehoidjaid kiidavad taevani ka kõik teised Hanoi-tuttavad ja ma teen sellest järelduse, et vietnamlannad kuuluvad kindlasti maailma parimate lapsehoidjate hulka.

      Miss Hạnhi tunnihind on lapsehoidjate turul niinimetatud keskmine. Kuigi ta on juba oma karjääri algusest peale töötanud vaid välismaalaste peredes, ei saa ta küsida sama hinda, mida tema kolleegid, kelle tasu on 100–120 eurot kuus. Põhjuseks ikka inglise keele puudumine. Minule ei kujune see mingiks probleemiks. Ma ei ole võõraste inimestega suuremat sorti lobiseja tüüp ja mulle väga meeldib, et need neli tundi, mis miss Hạnh meie juures iga päev veedab, mööduvad pigem vaikuses tegutsedes ja mitte lobisedes.

      Keelehuvilise Adriani arvates on vastastikune umbkeelsus aga lausa kasulik, sest see sunnib vietnami keelt harjutama. Adrian ostab suure musta kriiditahvli ja riputab selle elutoa seinale. Sinna hakkavad joonistuma vietnamikeelsed sõnad – kõigepealt numbrid ühest kümneni, siis pöördumised erinevate isikute poole. Viimane on vietnami keele õppimisel kusjuures a ja o. Teise isiku poole pöördutakse alati erinevate viisakusvormidega, sõltuvalt sellest, millises sugulusastmes üksteise suhtes ollakse ning kui suur on vanusevahe.

      Miss Hạnhist saab Adriani jaoks chị Hạnh. Chị tähendab vietnami keeles vanemat õde ja seda viisakusvormi kasutatakse siis, kui pöördutakse endast vanema naise poole. Kui naine on oluliselt vanem (ja üle 50 aasta vana), siis pöördutakse tema poole hoopis bà’ga. Üle 50aastaste meeste puhul kasutatakse vormi ông, ja väga vanade inimeste puhul chú. Omavanuseid inimesi kutsutakse õdedeks (chị em) ja vendadeks (anh em), lastele öeldakse con ja oma nooremaid õdesid-vendasid kutsutakse em. See on tegelikult lihtsustatud variant Vietnami sugulus- ja vanuseastmete süsteemist ning reaalses kasutuses on oluliselt nüansirikkam hierarhia. Nii on näiteks iga sugulase kohta eraldi pöördumine kuni kolm põlve ülespoole, sõltuvalt sellest, millises vanusesuhtes ollakse ja kas tegemist on veresugulase või abielu kaudu saadud sugulussidemega.

      Sellised lugupidamisavaldused panevad paika inimeste omavahelise hierarhia (kes on kõige tähtsam) ning see on vietnami kultuurile üsna omane. Hierarhiast kinnipidamine ilmneb kõikides inimestevahelistes suhetes alates perekonnast ja lõpetades kolleegidega tööl ning inimestega tänaval. Kommunistlik võrdsuse jutlustamine ei ole suutnud neid konfutsianistlikke tähtsuspügalaid välja juurida ning nõukogulik seltsimehetamine või eestlastele üha omasemaks kujunev sinatav eesnimepidi pöördumine võib vietnamlastele tunduda üsna ebaviisakas.