„Kauaks te sinna sõita plaanite? Ja millal siis?” sekkub vestlusesse mu noorem ja oluliselt alalhoidlikuma iseloomuga vend.
„Võib-olla aastaks? Ahh, ei tea me veel kindlalt midagi, see on kõigest idee. Enne peab laps ära sündima ja siis alles vaatame, mis saama hakkab.”
Sellega esimene vestlus Vietnami-reisist minu pereringis lõppebki. Mu tasakaalukas ja vähese jutuga isa kas ei kuule meie arutelu või ei soovi selles osaleda, temalt ei tule õhtul – ja tegelikult isegi kuni meie lahkumiseni Vietnamisse – sel teemal ühtegi kommentaari.
Hiljem voodisse heites tunnen tõelist kergendust. Nüüd on siis kivi südamelt maha veeretatud ja sellega on Vietnamisse sõit ka tõenäolisemaks muutunud – kui vanematele on juba öeldud, et läheme Vietnamisse, siis ilmselt tulebki minna.
Ma ei tea, kuidas Adriani vanemad selle uudise vastu võtsid, kui ta neid asjaga kurssi viis, kuid arvata võib, et vähemalt sama valuliselt. Igatahes püüab Adriani ema minuga murelikul toonil vestelda, et aru saada, kas ma ka selle plaaniga tõepoolest päri olen. Enam ei looda ta oma poega hullumeelsetest plaanidest eemale keelitada, kõik lootused meid mõistlikkusele kutsuda on minu peal. Ma ei oska kosta midagi muud kui sedasama juttu, mida ma ka ema rahustamiseks rääkisin: Vietnam on turvaline, puhas ja see on üldse hea mõte.
Oma plaanidest sõpradele rääkimine on loomulikult lihtsam, sest neil puudub emotsionaalne side mu veel sündimata lapsega. Suurem osa sõpradest on üllatunud, ilmselt seetõttu, et keegi teine nende tuttavatest ei ole lapsepuhkust sellisel moel veel veetnud. Paljud toetavad igati, mõni kadestab, üksikud peavad meid hullumeelseteks ja üks sõbranna hoiatab murelikult tulevaste raskuste eest.
Muretsev sõbranna Marje, kes viimasel ajal on palju aega veetnud maailmaparandamise projekte nokitsedes, püüab mind ümber veenda, hirmutades riisimässudega. Nimelt on viimase aja uudistest jäänud kõlama toidunappuse hoiatused. Ülerahvastatud Aasia riigid ostavad põhitoiduse riisi kasvatamiseks võidu kokku veel tühjana seisvad vähegi viljakad maalapid, et sel moel katta üha suureneva elanikkonna toiduvajadusi. Riisi aga ikkagi ei jätku ning põlluharijad Indias, Hiinas, Indoneesias ja Filipiinidel on näljas. Ka Vietnamis, maailma riisiekspordi mahtudelt kolmandas riigis, ei jätku kõigile piisavalt riisi. Asi on nõnda tõsine, et Vietnam on olnud sunnitud välja veetavaid riisikoguseid vähendama. Näljas inimene on arusaadavatel põhjustel agressiivne ja selle eest Marje mind hoiatabki.
„Riisi kilohind tõuseb praegu ja on väga võimalik, et vaeste riikide elanikud tunnevad toidulaua kasinamaks muutumist või isegi nälga. Paljud majandusajakirjad ennustavad, et inimesed hakkavad selle vastu mässama.” Marje saadab mulle MSNis jutti mitu viidet ingliskeelsetele hoiatavatele artiklitele.
„Mõelge, mis te siis teete, kui Hanoi tänaval mäss puhkeb? Kuhu te oma titega pagete?” Vaatan oma MSNi aknas neid lauseridu ja mõtlen, et riisimäss on küll viimane asi, mille pärast ma peaksin muretsema. Maailmas, ka „põhjamaiselt igavas” Eestis võib igasugu ootamatuid asju juhtuda. Küsimus on vaid tõenäosuses. Riisimässu ma Hanois eriti tõenäoliseks ei pea.
„Vietnam on kommunistlik riik, seal ei mässa keegi võimu vastu ja kui peakski, siis hoiame sellest mässust eemale,” pakun lahenduse välja.
„Teiesugused valged turistid on kindlasti sobilikud sihtmärgid näljast tigedatele talupoegadele. Teid on kõiges hea süüdistada,” ei jäta Marje asja sinnapaika ja lisab veel mõtlemisainet juurde: „Tead, kui palju maksab inimeste kriisipiirkondadest helikopteriga väljalennutamine? Saatkonnad teevad seda ainult väga tähtsate isikute puhul.”
Tõepoolest, meie vaevalt sellesse VIP-nimekirja kuuluksime, kuigi mine tea, Eesti valitsus on vast nõus oma kodanikke igalt poolt koju tooma, omasid niigi vähe. Diskussioon riisimässu tõenäosuse üle kestab MSNis veel mõnda aega, kuid Marje siiras mure jääb mulle siiski kaugeks. Vietnamisse reisimise plaane see ei kõiguta.
KOHAL
Valge minibuss sõidab jõnksutades Hanoi ummistunud liikluses. Motikad ja jalgratturid pressivad signaali andes mööda. Buss on liiga suur ja kobakas, justnagu ämblik, kes on sipelgapessa toppama jäänud: liikuda saab vaid väikeste vonksatustega oma suure massiga endale teed tehes.
Bussiaknast paistab teeäärt palistav tihe majade rivi, millele ei näi lõppu tulevatki – pood poekese kõrval, mõni söögikoht või äri vahele pikitud. Tolmustel majaesistel askeldavad inimesed: müüjad, ostjad, tänavakoristajad, möödakäijad. Kes laadib kaupa, kes sööb plasttoolil istudes suppi, kes ajab juttu või jälgib niisama sagimist. Kõikjal-kõikjal on inimesed. On õhtune aeg, päikeseloojanguni on jäänud vaid napp tunnike, kuid Hanoi – see suur sipelgapesa – ei näita maharahunemise märke. Ummistunud, palav, ruumi ei ole. Kuumav asfalt, liiklusest tõusvad suits ja tolm muudavad olemise veelgi palavamaks.
Ka bussis ei ole ruumi: inimesed ja pagas on risti-rästi üksteise peal. Pole ühtegi vaba kohta, kuhu istuda või astuda. Õhk on inimkehadest kiirgavast soojusest paks, tolm kleepub higistele kehadele.
Kaks aastat on möödunud sellest, kui Adrianiga viimati Hanois peatusime. Seekord on meil reisiseltskonnas üks väike inimolevus lisaks. Plaanide tegemisest reaalse kohalejõudmiseni on läinud ligi aasta. Lapsuke on nüüd juba kaheksa kuud vana.
Vaatan tolmusest bussiaknast välja, pead väsimusest vastu klaasi toetades. Adrian istub mu kõrval vaikides, ka tema ilme reedab kurnatust. Päeva alustasime Hiinas mitme rongiga piirini sõites ja nüüd oleme piirilinnast Lạng Sơnist olnud teel Hanoisse juba ligi kolm tundi. Mu jõud on otsakorral ja teosammul edasi kulgev liiklus kasvatab väsimusest tekkinud pinget. Aknast paistev sagin, mis kahe aasta eest minus elevust tekitas ja kaasa kutsus, tundub praegu hirmutav. Hellitan vaikselt lootust jõuda veel enne pimeda saabumist üle silla, mis seob Hồng Hà (Punase jõe) mõlemal kaldal asuva linna üheks.
Laps magab mu süles sügavalt, ta nägu õhetab palavusest, suu on lahti vajunud. Lutt, see rikkama maailma leiutatud imevidin, mis mõni hetk tagasi kaasreisijates suurt elevust tekitas, on suust välja kukkunud. Tunnen, kuidas mu käsivars lapse pea hoidmisest valutab, jalad on kitsasse toolide vahesse pressitud, põlved kanged. Muutun üha kannatamatumaks, kuna tean, et hotell koos sooja vee ja puhaste linadega on siinsamas, kilomeetri jagu eemal.
Kuid buss seisab juba pikemat aega keset silda ühe koha peal. Kõrval kaardub üle jõe veel teinegi sild – legendaarne Long Biên, mille konstrueeris Gustave Eiffel, seesama kuulus Eiffel, kes on püsti pannud ka omanimelise torni Pariisis. Long Biên, kunagine linna uhkus ja Prantsuse koloniaalvõimu sümbol, on tänase Hanoi liiklustihedusega jänni jäänud ning teenindab lisaks rongidele veel vaid jalakäijaid ja mootorrattaid. Bussidele ja autodele on ehitatud kohe kõrvale uus sild, mille keskel me ummikus seisamegi.
Mussoonvihma-hooaeg on läbi ja Punane jõgi on taandunud, rahulik, justkui jõust tühjaks voolanud. Näen aknast, et Long Biêni silla alla, jõe taanduvatele kallastele on laudadest ujukitele omale kodu loonud ligi nelikümmend linna vaeseimat perekonda, peavarjuks üksnes prügikottidest ehitatud katusealused. Musta-sinisekirju prügikotilinnaku elanikke ei näi nende ümber sagiv ning aasta-aastalt üha tihedamaks muutuv liiklus häirivat. Seal, korrus allpool, ei mürise mootorrattad ega suitse vanad Suzukid, Toyotad ja Kiad. Seal praksuvad lõkketuled ja podisevad potid õhtusöögiga.
Long Biêni sillaaluste asukate olemasolust ei tea suurt midagi linna aasta jooksul külastavad kolm miljonit turisti, sest nende kilekotimajakesed jäävad turistide radadelt kõrvale. Nende olemasolust ei taha midagi teada ka Hanoi linnavõim, kelle arvamuse kohaselt peaksid sillaalused otsekohe minema tagasi oma küladesse, kust nad vaesuse ja nälja eest pagesid.
Jõuan mõelda, et mitte ükski väevõim ei suuda sundida inimest nälga taluma, kui tunnen, kuidas buss hakkab jõnksatades taas liikuma. Edasiliikumine, isegi nii vaevaline, kui see praegu on, teeb tuju heaks ja juba ma unustangi Long Biêni kurvad kujud. Jõudnud teisele poole jõge, teeb buss