SAATEKS
Ammuaega tagasi, noore neiuna vaatasin käsipõsakil igavledes Nõukogude Eesti ühe depressiivse väikelinna kooli inglise keele tunnis õpikust pilti Londoni punastest double-decker’itest ehk Londoni kahekordsetest bussidest Big Beni taustal. Kuigi mu isa püüdis mind veenda vastupidises, tundus inglise keele õppimine nii mõttetu! See keel kuulus võõrastele inimestele, kes pealegi elasid „piiri taga”. Mis on minul nende keele õppimisega asja! Iialgi poleks ma julgenud arvata, et kunagi sõidan ma ka ise double-decker’ite ülakorrusel, juuksed tuules lehvimas. Toona oli London ju kättesaamatult kaugel! Vietnamit ei olnud mu Nõukogude Eesti aegses maailmas olemaski.
Õnneks on puberteedi ja täiskasvanuks saamise vahele jäänud paarikümne aasta jooksul maailm imeväikeseks muutunud. Enam ei ole olemas „piiri taga” asuvaid maid. On vaid maad, kus ma olen käinud, ja maad, kus ma ei ole käinud. Euroopa on täna minu koduks ja välismaa on kõik see, mis sealt väljapoole jääb. Et jagan pereelu kahe riigi – Eesti ja Poola – vahel, pean nüüd Varssavisse lendamist sama tavaliseks kui omal ajal Tallinnas sugulaste külastamist.
Just sellepärast võib seda raamatut võtta ka kui oodi globaliseerumisele. Kui poleks langenud Berliini müür ja lagunenud Nõukogude Liit, kui Vietnam poleks oma väravaid maailmale avanud ning kui kõigele sellele poleks järgnenud interneti- ja odavlennufirmade ajastut, poleks sündinud ka seda raamatut. Loomulikult tean ma üleilmastumise varjukülgedest: suurenevast ebavõrdsusest vaeste ja rikaste riikide vahel, loodusvarade hävituslikust kasutusest, keelelise ja kultuurilise amerikaniseerumise pealetungist, kultuurikonfliktidest. Riigiteadusi tudeerides sain hea (teoreetilise) põhja ja Vietnamis veedetud aeg kinnitas kõikide nende probleemide olemasolu. Ka varjukülgedest on raamatus natukene juttu.
Kuid möödunud sajandi lõpus valla pääsenud globaliseerumisel on ka teine, positiivsem külg – üksikisiku (praegusel juhul siis minu) tasand. Globaliseerumine on ära uhanud külma sõja rajatud poliitilised vallid ja hõrendanud piire, mis eri kultuure üksteisest eemale hoidsid. Inimene on muutunud vabamaks – ma võin tänapäeval minna kuhu iganes (peaaegu)! Ka siinkohal annan ma endale aru, et seda vabadust naudib vaid käputäis inimesi, valdavalt rikaste riikide kõrgelt haritud ja kõrgelt tasustatud tegelased. Kuid ka keskmine vietnamlane, kes puhtalt oma tahtmise peale igale poole üle maailma ei pääse, on üleilmastumises võitjate poolel: maailm on talle osaliselt koju tulnud ja ta teadlikumaks, haritumaks ning ka rikkamaks teinud.
Esimest korda külastasin Vietnamit 2006. aastal. Toona oli see pika nimekirja üks riik, mida ma ligi aastase maailmareisi ajal väisasin. Vietnam jättis mulje noorest, kiirest, värskusest pakatavast ühiskonnast, mis võis külastajat oma energiaga rikastada, kuid ka väsitada. Tookord ei õppinud ma teda tundma, mind kannustas tagant elamustejanu – vaja oli näha nii palju kui võimalik.
Minu Vietnami teine lugu algab 2008. aasta sügisel, kui naasen sinna koos väikese pisipoja ja elukaaslasega. Seekordne reis on aga hoopis teistsugune. Kuigi lähen Vietnamisse taas midagi uut kogema, ei köida mu meeli seekord mäetippude vallutamine ja iidsete templite otsimine pimedates koobastes. Pigem huvitab mind vietnamlaste argielu, nende katsumused ja unistused.
LAPSEPUHKUS
Kui ma mitmendat kuud lapseootel olles selgitan elukaaslasele, et Eesti riigi vanemahüvitise süsteem garanteerib sissetuleku ka teatud ajaks pärast lapse sündi, läheb Adriani nägu naerule ja ta silmi tekib sära. Istume meie väikese üürikorteri köögis söögilaua taga, minul on arvuti nina ees lahti ja ma tõlgin talle vanemahüvitise saamise tingimusi inglise keelde.
„Suurepärane! Siis me saame reisida! Sõidame kuhugi. Näiteks Iraani!”
Iraani? See asub ju kurjuse teljel! kõmiseb peas, kuid ühtegi sõna mul suust ei tule. Tõstan pilgu arvutiekraanilt ja vaatan talle ehmunult otsa. Ma ei oska selle ettepaneku peale midagi mõistlikku kosta, sest see ei ole ju lihtsalt mõistlik ettepanek! Vaatan talle kahtlustavalt otsa. Äkki teeb ta nalja?
Samas pean tunnistama, et iseenesest ei ole ma Adriani ideest üllatunud. Tunnen teda juba piisavalt kaua, et olla valmis säärasteks ootamatuteks ja hullumeelseteks plaanideks. Õnneks viitsib ta neist siiski vaid üksikud ellu viia.
„Mõtle ise. Vabadus teha, mida heaks arvad, ja keegi maksab selle eest veel raha ka!” Tundub, et nali see siiski pole.
„Ei lähe ma kuskile Iraani, hull oled või?” suudan ma end lõpuks kogudes vihasel toonil välja pursata ja pean sellega vestluse lõppenuks. Ma olen napilt pool aastat tagasi naasnud Eestisse pikalt ümbermaailmareisilt, seljakoti armsas ja hubases üürikorteris alles äsja lahti pakkinud, üle pika aja jälle rutiinset elu elama hakanud, töösse sukeldunud, hing on tasakaalus ja elu hea. Ei lähe ma kuskile! Tõusen laua tagant ja asun seljaga Adriani poole nõusid pesema. Minu jaoks on jutt lõppenud.
„Miks mitte?” esitab Adrian ühe oma lemmikküsimustest. Paistab, et nii ta seda siiski ei jäta.
„Miks-miks? Sest ma ei sõida vastsündinuga Iraani! See ei ole turvaline!” Aus vastus, sest just hirm tundmatuse ees ongi minu vastuseisu põhjus. Iraanist ei tea ma tegelikult aga mitte midagi peale stampide, mida ingliskeelne massimeedia meile ette söödab. Mind ei ole see riik kunagi suurt huvitanud, erinevalt Adrianist, keda ikka ja alati araablaste ja pärslaste maadele kisub.
„Mis mõttes ei ole turvaline! See on üks turvalisimaid kohti, kus ma käinud olen! Oluliselt turvalisem kui Poola. Ometigi sinna sa ju oled nõus lapsega minema?”
Poolas on meie pere teine kodu, sealt on Adrian pärit ja seal elavad tema vanemad. Mõte sellest, et Iraan on turvalisem kui Poola, paneb mu kulme kergitama. No mis jutt see veel on, tahaks ma vastata, kuid saan viimasel hetkel sõnasabast kinni. Ma tõepoolest ei tunne Iraani üldse.
„Iraan on ju muhamedlik riik! Ma ei tunne seda riiki ja kultuuri. Ma näiteks ei tea, kas ja kuidas ma tohin selles hullus islamiriigis last avalikus kohas rinnaga toita.” Ma olen tige, sest Adrian ei paista mu hirme aktsepteerivat.
„Miks sa pead Iraani hulluks islamiriigiks? Need on eelarvamused. Iraan on väga sõbralik,” solvub Adrian omakorda.
Tunnen, et pean selle vestluse lõpetama. Iraani teemal oleme varemgi palju vaielnud. Mina pole seal käinud, kuid pinnapealse info põhjal olen naisena selle riigi suhtes pigem negatiivselt meelestatud. Kui Adrian kaks aastat tagasi autoga Londonist Indiasse sõitu plaanis, keeldusin ma temaga seda otsa kaasa tegemast, kuna ei soovinud Iraanist läbi sõita. Lendasin otse Indiasse ja ootasin teda seal. Hiljem olen tema ja ka teiste reisijate muljeid kuulates seda otsust kahetsenud ja Iraan on mulle nende juttude kaudu väikese sammu võrra lähemale tulnud, kuid siiski tunnen jätkuvalt, et sinna riiki sõitmine nõuab minult suuremat sorti emotsionaalset valmisolekut. Üksi, seljakott seljas, oleksin ma ehk sinna nüüd juba seiklema läinud, kuid rinnalapsega minek tundub siiski ebamõistlik ettepanek.
Iraani-teema jääb õhku rippuma. Adrian räägib oma reisiplaanist kõikidele tuttavatele. Mina kuulan alati vaikides, lootes, et kui ma seda lihtsalt ignoreerin, siis läheb tal tuhin üle.
Aga tuhin ei lähegi üle. Mida aeg edasi, seda sagedamini tuleb lapsepuhkuse reisileminek jutuks. Hirmudest hoolimata hakkan ajapikku selle mõttega harjuma ning mingi aja pärast see isegi juba meeldib mulle. Olen alati reisida armastanud ja sisimas vaikselt lootnud, et emaks saamine ei muuda mu võimalusi mööda maailma ringi konnata. Kuid sellise lootuse hellitamine