Aatriumis hõljusid hõrgutavad aurud, mis pikalt reisilt tulnud Aulusel mao näljast krampuma panid. Latiin poleks tarvitsenud isegi silmi avada, üksnes nina järgi suutnuks ta leida toidu kuldliudadelt ja mees suundus otsustavalt triclinium’i49, mille seinu kattis fresko einestavatest etruskidest ning kus kandelaabrid magusalt lõhnates põlesid. Ruum oli valgustatud nii osavalt, et toa nurgad näisid uppuvat pimedusse ja vaid häguselt oli näha lai voodi, mille ümber hõljusid udupeened kardinad, mis vähegi terasemal pilgul enesest kõik läbi lasid paista. Hämaras nurgas istus nooruke neegripoiss, kelle silmad olid tulise noaga pimedaks tehtud ja kes puhus vilepilli, mille meeldivad nukrad helid sulnilt roomlase kõrvu silitasid ja meeled otsekui võluväel leebemaks muutsid. Kuid Amica oli hetäär, haritud naine, ning teadis hästi, mis mehe niuetesse erutust lisas, ja seepärast lebas ta kütkestavas poosis õhukeses idamaises riietuses, paljastades end vaid niipalju, et Aulus Mamiliust ihast sõgedaks ajada. Tema juuksed olid seatud kõrgesse soengusse ega varjanud kauni kaela ja õlgade jumet, nägu oli ilmestatud hinnaliste ilusalvidega ning kaelas sädelesid maitsekad ehted. Aulus lausa jahmus naise ilu hoomates ja kinnitas jällegi enesele, et oli liiga kaua kodust ära olnud… Voodi kõrval seisis malahhiitplaadiga luksuslik lauake, millele oli kuhjatud hõrgutisi – kõikvõimalikest pipstükkidest kuni paljude veinisortideni, mis kõik oma lõhnaga roomlase sõõrmeid kõditasid. Triclinium’is oli mürri ja viiruki hõngu, varjud värelesid kandelaabrite tuleleekide võbisedes, kardinad liikusid õhuvoolude sunnil.
“Kas juba tuled, mu vaarao?” kuulis Aulus Mamilius koptikeelseid sõnu ja muigas. Amica oli tark ja teadis, et kõik egiptusepärane meeldis latiinile ja leevendas tema tuju.
“Kui kuninganna mind ootab,” vastas patriits, lastes toogal kukkuda korratuks puntraks kirjul mosaiikpõrandal, kust orjatar selle üles noppis.
“Ta ootab,” lausus kurtisaan ja tõusis voodil istuma. “Kes naistest ei ootaks sind, kes sa oled suur kui Osiris, ja mina tahan olla sulle Isis…”
“Seda sa oledki,” sõnas Aulus Mamilius, vabanedes egiptuse orjatari abiga sandaalidest ja tuunikast, jäädes ihualasti, keha katmas vaid loodusest antud hõre karvakord. “Tulen, kuninganna…”
“Ootan sind, vaarao…” lausus Amica sulnil sosinal ja sirutas käed tulija poole. Aulus Mamilius ei võtnud küll liialt tõsiselt kurtisaani sõnu, kuid nautis naise oskust muuta armastus kunstiks, mis oli võõras barbaritele ja teistele loomadega ühel tasemel inimestele, mis parata, ka paljudele roomlastele. Dominus’ele meeldis hetääri mahe hääl, mis nii tohutult erines prostibula’de50 labasest naerust ja nilbest räuskamisest, meeldis egiptlanna sire keha ja selle lõhnav puhtus. Jah, eks olnud latiingi olude sunnil lõbutsenud mõnes madalas sadamalõbumajas, ent seda kõrgemalt oskas ta hinnata Amicat. Pimeda neegripoisi vilepillimäng helises suures ruumis, muutes kõik otsekui ebamaiseks, ja Aulus Mamilius astus eesriiete vahelt sisse, üritades haarata hetääri oma käte vahele, ent koptlanna põikas nagu häbenedes kõrvale, erutades nõnda roomlase kasvavat sugukiima veelgi. Amica teeskles siivsust, tõrjus latiini rünnakuid ja lõpuks, mängides lõksujäämist, haaras peene käega laualt veinipeekri ning ulatas selle Aulusele:
“Minu käskija…”
Kuid joonud ahnelt vaid paar lonksu, virutas mees nõu hooga põrandale, kus kuldne ese sai mõlgi külge ja veeres kõlinal vilepillipuhuja ette, kes aga kõigest hoolimata edasi mängis, teades dominus’e julmust laiskade vastu. Aulus Mamiliuse ninasõõrmed läksid puhevile, veenid paisusid ja fallos andis juba ammugi märku, et Amical olnuks aeg vigurdamine lõpetada ja lasta patroonil nautida seda, mis nautimist väärt… Aga kurtisaan puikles, õhutades roomlase kirge, kõndides otsekui kitsal purdel, millest ühele poole jäi mehe raev, teisele kirgastumus naudingust, ja vaid jumalad teadsid, kummale poole Amica kukkuda võis. Amica ent oli naine, teadmine talle ei lugenud, tundmused ütlesid egiptlannale täpsemini kui Delfi oraakel ning seepärast ei eksinud hetäär kunagi hetke valikul, mil andis patriitsile vabaks tee oma paljunäinud üsani.
Amica ahhetas kas ehmunult või suures igatsuses, kui Aulus haaras tal randmetest, leebelt, ent kindlalt seljast rebis õhukese riide ning isanda rahuliku, kuid vastuvaidlemist mittesalliva liigutusega silitas naise rindu, kõhtu, tuharaid ja reisi. Keskealise patriitsi nägu oli läbitungimatu ja rahulik, nagu ei oleks roomlasel naiseihust sooja ega külma, kuid ainus pilk dominus’e niuetele andis kinnitust vastupidises. Aulus Mamilius ei olnud mees, kelle üle oleks võinud valitseda mõni naine, ja ta ei pannud mikski Amica teeseldud vastupanu, surudes kurtisaani selili ning suudeldes naise punaseid huuli oskuse ja jõuga, mida vähesed naised oodanuksid keskealiselt mehelt. Alistunud mehe tugevale haardele, pilkusid Amica suured tumedad silmad eelseisva mõnutunde ootuses, käed ei puigelnud enam vastu, vaid haarasid patriitsist, libisesid üle dominus’e kõhna, ent sitke keha, silitasid otsekui pooljuhuslikult mehe suguriista. Aulus Mamilius joobus kaunist naisekehast, mis maona väänles ta ihu vastas, piitsutades meeli aina metsikumale himurusele. Latiin nautis Amica oskust iha aegamööda kõikepõletavaks leegiks õhutada, nautis naise pehmeid saledaid liikmeid, rindade prinkust, kõrgesse soengusse seatud juustega pea ilusat kuju. See oli kui Elysium, kui kristlaste paradiis pärast põrgupiinu või harpüiade vangistust! Dominus mõistis ilmselgelt, kui vähe olid kurtisaaniga võrreldes väärt kõik need naised, kellega lõbutsenud oli oma pikal äraolekul – neegritarid, barbarite naised, lupanaride meretrix’id51, tõmmud lõunamaalannad, kollanahksed mandlisilmadega naised päikesetõusumaalt… Roomlase meelest maksis nüüd vaid õppinud ning targa naise lembus. Eelseisva joovastuse ootus tõstis dominus’e meeled lausa pilvile; oli, kui puudunuks tal maine keha ning jumalanna oli see, kelle üsk ootas teda. Iga osakesega oma ihust nautides toimingute aeglust, laskus patriits pikkamööda hetäärile ja liibus naise vastu; Amica niutsatas ja keegi poleks osanud öelda, oli see ihast, meelepahast, naudingust või vastikusest…
Korraga kajas läbi villa kauge, nukravõitu ulung, mis, palistatud lühikeste haugatustega, kaikus pika ja üksildase hüüdena maja luksuslikes ruumides ning hoone pikkades koridorides. Patriitsi moloss hakkas kõrvulukustavalt haukuma ja kuulda oli, kuidas buktsellaaride valvepenid raevukalt lõugasid. Dominus tõukas Amica tugeva liigutusega eemale ning tõusis põlvile, kuulatades teraselt; neegripoisist vilepuhujat tabas latiini täpsest käest visatud joogikarikas ja mõistnud isanda käsku, poiss vaikis.
“Mis asi see olgu, Isise nimel!” siunas Amica. “Lärm suursuguse patriitsi villas! Ime, et proletaarid siin oma kiriku palvuseid ei pea…” Hetäär vakatas, kuna Aulus surus kämbla talle suule, nõudes vaikust. Kahtlane ulg oli vaikinud, lärmasid ja lõrisesid üksnes koerad. Roomlane tõusis päris püsti ning kõndinud ukseni, kuulatas taas, sest see oli olnud šaakali, Anubise hüüe pimedas öös. Ent mida tegi šaakal siin, Arelates?! Ulg manas Aulusele vaimusilma ette ammused ööd Aegyptuses, kuumad luited, valevad lootosesambad ning salamüsteeriumid süngetes templites ja labürintides. See ei olnud lihtsalt šaakali ulg, see oli märguanne asjassepühendatutele, kelle kõrv oli harjunud tabama muutust pealtkuulda lihtsas loomahäälitsuses…
“Mu arm,” lausus Amica raugel kutsuval häälel, “unusta see koerte lärm ning tule minu juurde, järgime Epikurose õpetusi, mu isand, ja las suure kreeklase vaim laotub meie üle, süvendades õnne ja naudinguid…”
Taas kõlas kurblik šaakaliulg;