Vahisõduri ühtlased sammud äratasid Ballimari mõtisklustest ning noor Kimbrung silmitses oma teraval pilgul ruumi, kuhu avanesid kongide võreuksed. Sammud kostsid ülaltpoolt, rõdult, lambid aga valgustasid üksnes allapoole, konge, mis tuletas Ballimarile ebamugavalt meelde, et see oli nõnda vaid selleks, et uksi paremini silmas pidada. Ent ei sobinud ju kahe orja pärast, kes niikuinii kindlalt riivistatud korgastes istusid, vahimeest rõdule kõndima panna! Samas mõistis Ballimar, et nad polnud ainsad, kogu see rida urkaid pidanuks täis olema vange või orje, ent kus need olid? Või kavatseti teda tõepoolest siinsetele jumalustele urjaks tuua?! Säherduste imetegude eest, mis jumalad olid roomlastele osaks lasknud langeda, nõudsid nad kindlasti suurt ohvrit ja endast paremat urja poleks Ballimar Kimbrung osanud otsida.
Pime ning morn kong mõjus rusuvalt ja Ballimar istus liikumatult õlekool, kuulates oma teravate kõrvadega öiseid hääli, ent peale kauge linnakära, kuskil tilkuva vee, pragiseva lambitahi ja sõduri aeglaste sammude ei ulatanud kimbri kõrvu midagi; koguni Bortorich kuskil naaberkongis püsis vaikselt. Suitseva lambi valgus joonistas läbi uksevõre kongiseintele häguse mustri ning looklev tahmajuga jättis kivimüüridele siuglevad varjud. Ballimar adus palju surma peituvat selles kivikantsis, palju meeleheidet ning piina ja noormehe metsikud meeled pinguldusid tundmatu ohu ootuses. See ei olnud hea koht! Vürstpreestri poeg pomises kaitsvaid loitse ja tema rohelised kassisilmad piilusid pimeduses valvsalt ringi. Õnneks ei olnud selles korkas midagi pistmist sortsimise ja manaväega ning see rahustas Ballimari – tal polnud mingit tahtmist mõne vaenuliku lachner’i11, preestri või nõiaga selles kongis vastamisi sattuda. Noor ruunirahva poeg oli berserkiraevus12 märatsedes palju salajõudu kaotanud ja see oli kahandanud ta väge. Ja kuigi retk mööda rahulikku jõge oli kimbrit kosutanud, ei tahtnud Ballimar sirutada kätt salateadmiste poole, sest juba liigagi palju oli sealt abi ammutanud ning targa preestrina teadis ta, et kõik võlad tuli maksta. Mil moel see toimuma pidi, sellest ei tahtnud Beanstani poeg mõelda, veel mitte… Ta polnud saanud tuua vajalikke lepitusohvreid ning see võis kunagi valusalt kätte maksta ja loitsijana hoidus Ballimar manavägede poole pöördumast – mitte enne, kui oli hädasti tarvis. Kimber meenutas mornilt kõiki sündmusi, mis olid eelnenud tema roomlastele müümisele, ning mõlgutas süngelt mõtteid Celdwa ja Wulfgari vahel lausutud sõnadest, Freydise hoiatavast nägemusest ning oma nõiatembust. Jah, ta oli läinud liiale, ületanud raja, millest ei surelikud ega aasirid tohtinud üle astuda, ning teadis, et oli liig tormakas olnud – nõidus polnud muud kui mõtteta neim, mis maksnuks peaaegu kogu ta kättemaksu koos Odani, tolle Isatu Kaunisjuuksega. Taas oli Ballimar õppinud – ta pidi, p i d i olema kannatlik, sest mitte taplus, raev ja ihuramm polnud need, mille järgi tunti mehe tõelisi tegusid, vaid tema raudne tahe, vankumatu meelekindlus. Aga kimber oli oma raevus haaranud koguni berserkiloitsu järele… Tal oli läinud hästi, et üldse elule pääses pärast kurjade seente söömist ning salanõidust, ja sisimas oli Kimbrung tänulik nornidele ja aasiritele oma pääsemise eest, sest igaüks ei pöördunud hullusest tagasi isegi siis, kui oli teadmamees. Ja Ballimar oli kannatlik nagu madu kevadel. Vaid ootamine, salalikkus, vaikimine ja teadmahimu aitasid siin veel; karuhamelise kombel otse turmates ei oleks ta saavutanud midagi peale sirge surma.
Ballimar vaatas kahvatut lampi seina küljes ning hakkas ümisema mingit laulu, sõnadeta loitsu, mis süngel pominal aina valjemaks muutus ja kasvaval jõrinal kongivõrede vahelt välja imbus, kõndides otsekui hiiliv hingeloom kivisel põrandal varjust varju, sukeldudes pimedusse ja mörisedes kehatult sammaste vahel. Loits kasvas üha ning juba laususid Ballimari huuled kähinal manasõnu, mis tõusid valjul sosinal kõrge lae poole ja liikusid kahisedes õhus. Beanstani poeg laulis oma iidses keeles ning õõtsutas keha koos iga tugevama hüüdega, lausudes seda, mida polekski osanud öelda sakside keeles või seletada lahti neile, kes polnud Wilmeidi järglased. See polnud nõidus, see oli vaid lepitus, kaitsmaks end kurja eest, mis ei nõudnud ohvriande. Ballimar joonistas sõrmedega õhku pühi ruunimärke, tema silmad kiindusid kahvatusse lambitulle ja noormees laulis üha. Polnud teada, mida Bortorich sellest arvas, ent sõduri sammud olid vaikinud ning mees kuulas hämmingus veidrat jorinat alt kongist. Bucellarius oli juba kuulnud kurje sõnumeid uuest orjast ja ebausklikuna nagu kõik sõdurid ei armastanud ta nõidu. Kare vandesõna kraaksatas kajavalt suures ruumis ja vana savipott lendas pimedusest vastu kongiust, purunedes kildudeks. Kimber vaikis ning tema vihavaenust tulvil pilk uitas seni pimeduses, kuni leidis vardja tumeda varju, ja noormees needis kähinal kogu roomlaste sugu. Kuid ta oli ori, puuris kinni ning võimetu midagi tegema; Ballimar vaikis tusaselt, kuulates sõduri ühtlasi samme kuskil ülalpool.
Korraga kajas kaugusest ulung, ivakese aja pärast järgnesid sellele veel kaks ulgu ja Ballimar nõksatas sirgu. See kõlas nagu loomahääl, kuid barbar tajus selles inimkõri. Millisel inimesel aga olnuks tarvis sedasi ulguda? Kuulda oli sõdurite lärmi ja kära, koerte haukumist ning Ballimar adus, et dominus’e kantsis oli midagi lahti, koguni vahimehe sammud muutusid vilkamaks; kostis kirumist. Äkitselt adus kimber aga mingit varju, nimeta õõva, mis näis tõusvat tumedate kombitsatena dominus’e koja kohale, ning Beanstani poeg tundis selgesti, et siin oli peidus midagi kahtlast, kahtlast ja salaväelist.
“Mis nüüd siis veel lahti on?” mõtles Ballimar pimedas korkas ja toetas laia turja vastu niisket kiviseina. Jahe öötuul sahises kuskilt lahtisest uksepilust või aknaavast sisse ning pani õhu kongides liikuma, lamp kustus ja suur kivikants mattus varjudesse. Läbi kitsaste aknapilude igritses nõrka tähekuma ning kuulda oli valvuri hoolsaid samme.
Kaheksa hiiglaslikku nuubialasest orja asetasid lectica13 sulgpehmelt villa urbana14 ees marmorplaatidele; servus’ed15 olid tugevad ja vilunud, et isegi veega lahjendatud vein patriitsi16 peekris ei liikunud. Suurtest neegritest kantud tooli taga käinud ori tõmbas hõbevõrude randmel helisedes rasked eesriided eest ning Aulus Mamilius Africanus Dives astus suursuguse aeglusega lectica’st välja; kandetooli ümbritsesid aupaklikus kauguses terve ring rasketes relvades bucellarius’i, kelle lorica squamata’delt17, hasta’delt18 ning muult varustuselt peegeldus kahvatuid kuukiiri.
Aulus Mamilius tõmbas naudinguga sõõrmetesse jahedat ja lõhnadest tulvil ööõhku ning latiin19 sulges mõnutundes silmad. Taas Arelates, taas kodus! Patriits uskus kinnisilmigi nägevat seda jumalikku pilti, mis talle ikka öödel oli avanenud – tõeliste ehitusmeistrite loodud villa urbana, tuhmilt ja soojalt kumav marmor, tume ning tähtedest kirjatud taevakumm, valgekslubjatud müürid, kohal kahardumas palmide uhked võrad; omal ajal oli latiin isiklikult lasknud need puud Aafrikast tuua, et viimased meenutaksid talle sooja Aegyptust, kust oli pärit suur osa roomlase mälestusi… Aroomidki olid endised, vaevutajutav suitsuving, pagaritöökodade maguärritav hõng, sadamas roiskuvate kaupade lehk… Aulus naeratas ja avas silmad – tõepoolest, kõik oli endine, orjad polnud laiselnud ja villat oli hoitud heas korras, Scribonius oli tubli mees – tarvis oli talle ergutuseks isanda heldust tunda anda. Jah, Arelate oli endine, kodune, lähedane ta südamele, mida olid muserdanud kurjad kired ning meelelisus, ent millest siiski ei puudunud õilsad tunded ja kus oli ruumi headuselegi. Roomlase südant pehmendasid koguni ööhääled, mis tavaliselt kõiki häirisid, need joobnud karjed all-linnast, kehvikute linnaosast, proletaaride20 mässamine, kakluste kära, cohortes vigilum’i21 ühtlased sammud, mõne kerjusest muusiku üksildane pillimäng. Ah, Arelate, Arelate! Gallia Narbomensise pealinn kõigi selles elunevate lurjuste, omakasupüüdlike ametnike, pugejalike, lömitavate klientide, räbaldunud proletaaride, paksukõhuliste pudukaupmeeste, tavernipidajate, kupeldajate ning teiste kaabakatega, kuhu ometigi ka mõned auväärsed