See päev oli Ballimari jaoks tulvil uusi avastusi, ta ei näidanud välja oma üllatust, kuid pani hoolega kõik kõrva taha. Noor kimber õppis ära, mida tähendasid mirmillo ja secutor, retaarius, teadis juba, kuidas järelevaataja-takkasundija käsutas ja mida soovis, kuidas tervitati ladina keeles… Kimber vihkas alateadlikult roomlasi, ent ta õppis neilt ometi, sest ta teadis hästi, et vaenlast tuli lüüa tema enese relvaga. Seepärast surus vürstpreestri poeg alla oma haavatud uhkuse ja üritas mällu talletada kõik, mida nägi. Ta ei teinud väljagi, kui järelevaataja piits teda tema taipamatuse pärast nuhtles, ning pidi tunnustusega mõtlema, et sel takkasundijal oli raske käsi ja valus löök. Ballimar soovis üha paremaks taplejaks saada ning selleks tuli harjutada, harjutada, harjutada… Ja harjutada ta sai, tõepoolest, lausa sellisel moel, et uskus enesest viimasegi tilga higi välja higistanud olevat. Ballimar tundis, kuidas päike armutult nahka kõrvetas, ja aimas, et õhtuks on nahk ribadena ta ihult koorunud. Kuid see pidi nii soojal maal varem või hiljem sündima ja Ballimar ei nurisenud isegi mõttes mitte. Wotani nimel, ta pidi olema kannatlik nagu nälginud rästik, nagu varitsuspaigas ootav ilves, nagu… Ning ta üritas alla suruda oma neimaiha Wulfgarile ja roomlastele, oma igatsust Freydise keha lembuse järele ning Odani vendlust seljatagust julgestamas, sest ta pidi hakkama saama ilma kõige selleta, millega oli harjunud. Ja ruunirahva poeg ei kurtnud, sest see polnud tavaks ühelgi mehel, kes enesest vähegi pidas.
Ballimar vaatas tuttavat nägu otsides ringi – harjutusse oli siginenud vahe – ja leidis Bortorichi pisut eemal seismas, vihased gladiaatorid ümber käratsemas. Frank naeratas leebelt ja seletas miskit kõige lähemal seisvale ning kõige pikemale turskele mehele, kelle habetunud näost peegeldus viha. Ilmselt oli see mees harjutuse ajal saanud saalilt valusaid vermeid ja nüüd kees viha üle serva. Huga oli rahulik nagu alati ja seletas naeratades tagasihoidlikul moel, ent gladiaator pidas seda nähtavasti mõnitamiseks, sest ta röögatas vihaga ja virutas Bortorichile pooltühja savikausiga vastu pead, nii et huga vaarus ning nõu mitmeks killuks lendas. Kohe tabas franki vihane jalahoop kõhtu ja noormees kukkus maha, kus talle ülejäänud gladiaatorid kallale tormasid, pekstes, röökides ja tagudes. Järelevaataja röökis vandesõnu ja nüpeldas mehi piitsaga, kes aga ei pannud seda mikski; orjatarid kiljusid õõvunult, paks neegrimutt, kes suure paja juures toitu jagas, kriiskas vihaga, raputades käes tohutut puuvarrega kulpi. Ballimar heitis vaid põgusa pilgu toimuvale ning mõistis, et nii frangi kui ka tema enese lõimed juba Portus Itiusest alates nornide poolt ühte olid põimitud, haaras kellegi käest pudrukausi ja tahtis seda juba üle laua kaklejate sekka virutada, kui seesama lihaseline mirmillo tal käest haaras ja rusikaga otse näkku virutas. Hoop oli sedavõrd tugev, et kimber käkaskaela üle laua lendas, tõmmates kaasa pudrukausse ja söövaid retiaariusi, keda toimuv nähtavasti ei huvitanud ja kes seepeale talle kallale kargasid. Ent võrguhoidjad olid saledad sihvakad mehed, kes kaalusid kimbrist hoopis vähem, ja Ballimari välkkiired tugevad rusikahoobid paiskasid nad laiali; sellega võitis Kimbrung aega, et pugeda laua alt läbi ja lükata see pealetungivate vastaste poole kummuli. Pika hüppega oli kimber neegrimoori juures ning kui see talle kulbiga äiata tahtis, rebis tal kulbi käest ja lajatas tagantkätt kämblaga keset nägu nii, et vanamoor oma rasvasele tagumikule prantsatas. Söögisaalis oli kohutav lärm, järelevaataja püüdis tagajärjetult korda jalule seada, kuni talle millegi raskega kuklasse virutati ja ta hoopis uimasena laua kõrval maas vedeles, jalad temast üle trampimas.
Ballimar teadis, et Bortorich tuli kuidagi jalule saada, sest üksi polnud tal lootust nendele mitmekümnele vihasele gladiaatorile vastu saada. Kimber haaras aurava pudrukatla sangast ja lükkas selle vaenajate suunas, kes ärevate hüüetega kõrvale kargasid, et jalgu kõrvetamisest päästa, ja see säästis Ballimari väärtuslikku aega. Toonud kuuldavale metsiku sõjahüüde, ründas kimber raevukalt franki klohmivaid gladiaatoreid, pikk raske kulp hoobiks pea kohale tõstetud. Esimene hoop pühkis teelt lüheldase jässaka heledapäise mehe, kes ei jõudnud sõnakestki öelda, vaid lihtsalt siruli langes. Ballimar rapsis kui sõgedik oma veidra sõjariistaga, tagudes berserkiraevuga enese ümber vehkivaid vaenajaid. Pudrukulp oli tõhus relv – piisas vaid hoobist, et vastane oiates eemale tõmbuks; mitu meest lebas oimetuna ümberpaisatud laua juures, mõne gladiaatori vahel, kellel asjast nähtavasti mingit aimu ei olnud, puhkes veel omaette kaklus. Segadus oli kohutav, lärm samuti. Orjatarid kiljusid, mehed karjusid vihaselt. Kulp aina välkus Ballimari käes, ta röökis oma kurguhäälset sõjahüüdu ja peksis pärast mõningast tagumist vaenlased maas lebava Bortorichi ümbert laiali. Kõverakskolgitud kulpi nuiana pea kohal keerutades haaras Ballimar huga juustest ning üritas teda püsti tirida. Frank oli kaunikesti läbi klohmitud ja verine, ent oli suutnud suuremast peksust hoiduda, veeretades end pika pingi alla suure laua läheduses, takistades sellega gladiaatoreid enese kallale pääsemast. Bortorich ei olnud karmist keretäiest hoolimata rahu kaotanud, ta põikas külmavereliselt kõrvale mingist amforast, mis tema peast mööda vuhises ning telliskiviseina täis pritsides lõhkes. Bortorich lükkas laua ümber ja virutas esimesse näkku, mis käeulatusse tuli, rusikatäie sõrmenukke, pühkides mehe ristseliti. Dominus’e bucellarius’ed karjusid käske gladiaatoreile, et need lõpetaksid oma kakluse, kuid nende hääled lämbusid tohutus melus. Suur ja turske mirmillo põikas väledalt kui tiiger kulbihoobist kõrvale, haaras Ballimari oma tapvasse embusse ning paiskas kimbri pikali. Ballimar urises tigedalt ja rebis vastast kõrvadest ja juustest, ent alles siis, kui peopesaga surus mehe nina, vallandas tõmmu mirmillo haarde. Rusikahoobid välkusid, karedad röögatused tulid gladiaatoritel kõrist ja nad trügisid rüsinal Bortorichile peale, kes taganes hoopiderahe ees. Kimber oli oma vastaselt palju täpseid hoope saanud, kuid ka mirmillo ei võinud kiidelda puutumata silmnäoga. Karjuv meestehulk piiras kaks uustulnukat ümber ja juba Ballimar kukkuski, ent tiris ka mirmillo enesega kaasa, kes tasakaalu kaotades näoli põrandale prantsatas. Komistavad gladiaatorid langesid neile peale ja Ballimar kaotas mirmillo silmist – rüselev meestekamp lahutas nad teineteisest. Noored lihaselised orjad vajusid puntrana talle peale, rõhudes kimbri vastu põrandat ning takistades teda liikumast, ehkki Ballimar meeleheitlikult lahti rabeleda üritas. Söögisaali täitsid sõim, hüüded, purustatavate pinkide-laudade ragin, hoopide matsatused. Ballimar ei näinud, mis toimus Bortorichiga, ent lärmi järgi otsustades pidi gladiaatoritel veel tegevust piisavalt olema. Siplev meestepundar ähvardas Ballimari lämmatada ja kimber rabeles elu eest, et gladiaatorite alt välja pääseda.
Korraga kõlasid valjud pasunahelid, mis kõik hääled enese alla matsid, ning gladiaatorid lõpetasid kakluse; kes tõusis püsti, kes istus nõrkenult veel terveks jäänud pingile. Mõni hoidis verist pead käte vahel, sülitas hamba põrandale või oigas väljaväänatud käe pärast. Kaks meest, kes Ballimari kulbihoope vastu kukalt olid saanud, jäidki lebama.
Ballimargi tõusis, kohendades keha ümber ripnevaid räbalaid, ja ettevaatlikult katsus tursunud põsesarna. Ei saanud siin öelda midagi, kaklus oli olnud – vastasteks tõelised mehed, kartmatud kähmurid. Samas mõistis ta, miks oli heitlus vaibunud – üle gladiaatorite peade nägi Ballimar raudvarvade taga terveid ridasid hästi relvastatud sõdureid, viskeodad heitevalmilt käes ja kilbid keha ees kaitseks. Kimber mõistis, et vastupanu oli täiesti mõttetu, gaesum’id108 oleksid nad lihtsalt ilma igasuguse kahtluseta tapnud. Gladiaatorid mõistsid seda väga hästi, eriti kuna ise olid relvitud. Nad taganesid rüsinal pealetungivate bucellarius’te ees, kes peksid läbi kõik, kes ette jäid ning piisavalt kiiresti ei taandunud pika võlvkäigu poole. Mõned ülearu metsistunud orjad, kes ei suutnud enam selgelt mõelda ja hakkasid sõduritele vastu, tapeti kohapeal või haavati raskelt, mispeale ülejäänud sõduritele kiiresti teed tegid – vastupanu oli mõttetu. Buktsellaarid olid vihased ja ärritatud, samas ka pisut hirmul, sest gladiaatorid olid tuntud oma võitlusoskuse poolest ja kui vaid saanuks relvad kätte, võinuks hoopis sõdurid olla need, kes taganesid… Ballimargi ei jäänud ootama sõdurite hoope, vaid kiirustas võlvkäiku, varju kindla surma eest, mida vihased sõdurid enesest kujutasid. Kimber küll ei saanud päriselt aru, ent kiirustas talitama vanemate gladiaatorite eeskujul, kuna need kõige paremini