“…teie kaaslased, kes mässu tõstsid ja dominus’e ning minu patrooni Aulus Mamilius Africanus Divese väärikust ja au solvasid ja tema lanistale vastu hakkasid, ripuvad seni koolis konksu otsas, kuni nende liikmed-luud enam vastu ei pea ning nad tükkidena alla pudenevad! Rist oleks teile paras õrs pealt vaadata maailma sagimist, mis teiesugustele üldse korda ei peaks minema, Mithra olgu tunnistajaks! Võtke see teadmiseks, barbarid ja oma au müünud Rooma kodanikud! Nüüdsest, mil Aulus Mamilius, minu auväärt patroon ise, on Arelates kõikidel asjadel silma peal hoidmas, tõmban teie ohjad pingule, te orjakari! Ma ei taha näha ühtki kaklust, ühtki vastuhakku ega mässukatset – konkse meil jätkub, samuti peaks orjaturult leidma asendajaid teile, tuim härjakari! Aga minu patrooni ja teie isanda heldus on ääretu. Ta ei hakka teid rohkem karistama, ehkki minu arvates tuleks teid kõiki kohitseda ja Partia116 haaremitesse müüa, kus te võite satraapide117 ja nende poisikeste jalataldu kõdistada!..” Seepeale puhkes sõdurite seas vali naer ning pilkehüüded, mis Gnaeus Impaviduse järsu käeliigutuse peale kohe lakkasid.
“Pidage seda meeles, te inimkonna kõnts, agulite jätised, räpased barbarid, jälgid inimsööjad! Ma ei taha näha sõnakuulmatust ega looderdamist!..” Mida edasi, seda enam vihale näis comes domesticorum minevat, seda ropumaks ja sõdurlikumaks muutus tema suuvärk, nii et buktsellaarid tema selja taga vaevu naeru suutsid pidada. Kuid Gnaeuse viha oli teeseldud, tema rõve sõim ja nilbed märkused olid tegelikult mõeldud gladiaatoritele, kes ladina keelt osates kõrgelt hindasid tema sõimamiskunsti, ja oma raevu teeseldes ning mõõgavõitlejaid räige sõimuvalinguga üle kallates laskus Gnaeus Impavidus nendega näiliselt ühele pulgale, raputades rusikat ja vandudes kurja Herculese enese meheriista nimel. Comes domesticorum paiskas kõntsaga üle gladiaatoreid endid ning nende suguvõsa seitsmenda põlveni välja, haaras mõõgatupe ja tegi sellega säherdusi liigutusi, et bucellarius’ed pidid naerust lämbuma – ja gladiaatorid niisamuti. Üksteist areenil tapma määratud mehed huilgasid naerust ja vilistasid kõrvulukustavalt, unustades valu, alanduse ning sünge tuleviku. Orjatarid, kes dominus’e loal olid tulnud gladiaatorite juurde lõbu otsima, kriiskasid naerda kui fuuriad, mõned koguni väherdasid kongipõrandal õlgedes, tehes meestel, kes nendega oma meeletut sugukiima rahuldada tahtsid, asja raskemaks, nõnda et nad pidid orjatare kõrvakiiludega rahustama, et aega mitte kasutult raisku lasta. Kuid ka nad ise naersid.
Ballimar oli segaduses, ehkki seda välja ei näidanud. Milles oli asi, Wotani pühade kaarnate nimel? Miks ei vaadatud enam gladiaatoreid nii vihkavalt, miks anti neile raha? Miks naersid gladiaatorid näkku kõrgele, kahtlemata tähtsale mehele, kes neid otse näkku needis ja sajatas ning nende pihta rusikat raputas? Roomlased pidid olema hullud, see oli selge. Miks ei olvanud gladiaatorid enam jõuetus raevus buktsellaare? Kimbri pea oli tulvil küsimusi, millele vastuseid näis olevat võimatu leida… Ent Ballimar oli visa ega pööranud toimuvalt silmi, vaadates tõsiselt kärarikast toimingut kasarmus, sõrmitsedes samal ajal münte enda käes.
“…te omaenese kuses kupatatud pätid, vargad, joodikud ja liiderdajad ja mõrtsukad, kui ma korda ja kuulekust teie haisvas jõugus nägema ei hakka, ei hooli ma kuludest, mida see patroonile kaasa võib tuua, ja lasen teid kõiki munepidi konksu otsa riputada! Ja ma olen sõnapidaja mees, seda võivad kinnitada eunuhhid idamaal, kus ma noores põlves sõdimas käisin ja poolsada kõlgutit amuletina kaasa tõin ning talismanidega kaubitsejale hea raha eest maha müüsin…” Gnaeus Impavidus jätkas veel mõne aja sülje pritsides, kuni lõpuks veel vaid rusikat näitas, käega nilbe liigutuse tegi ja näiliselt vihast keedes minema marssis, lai mantel hoogsalt taga lehvimas. Melu kestis veel mõnda aega, enne kui lärm vaibus ja kasarmus tavaline häältekõma valitsema hakkas. Ent selge oli, et sõdurid ei lasknud gladiaatoreid silmist ja iga orjade vaenulikkuseavaldus võis tuua kaela tapva odarahe. Ja Ballimar märkas, et keegi orjadest ei soovinud eriti oma kongist väljuda muidu kui üksnes latrina’sse ihu kergendama või vett jooma. Sõduritel ei olnud tarvis muud kui ettekäänet…
Ballimar hüpitas viivu münte laial peopesal. Ta teadis veel Portus Itiusestki, et raha eest võis saada nii mõndagi, head veini, hüva sööki ja ilusaid naisi, ent ta ei teadnud kõige selle õiget hinda. Et raha jagati, tähendas aga seda, et gladiaatorid pidid saama seda kuskil kulutada… Ei paistnud ju roomlastel olevat tavaks vara sohu uputada, et see suguvõsa vägevust hoiaks, ehkki nende jõukuse ja tugevuse järgi otsustades pidanuks see just nimelt nõnda olema… Roomlased ei olnud päris terve mõistusega. Kimber vangutas pead ning mühatas uskumatult, nõjatudes vastu jahedat kiviseina.
“Vist ei tea sa, mis sünnib,” lausus kongikaaslane äkitselt ja saksikeelsed sõnad kõlasid sedavõrd ootamatult, et Ballimar võpatas. “Olen heruskide118 Camalo, Cyneardi poeg ja heast soost mees, kui enne seda ei teadnud.”
Ballimari hinges käis kiire kõhklus – herusk oli võõras, võõras oli aga alati vaenlane, kas tasus end siduda kas või sõbraliku võõraga? Kuid nende lõimed olid kord kokku juba liidetud ning ka Odan oli alul vaenaja… Nornide suva vastu sõdida oli sama mõttetu, kui põhjata pangega vett kanda… “Mind nimetas mu isa Beanstan, kes oli vägev vürst ja preester, Ballimariks Kimbrungide suguvõsast, heruskide Camalo,” ütles kimber tõredalt – ei olnud hea end avada võõrale, kes võis olla mõjuvõimas nõid või preester; ettevaatus ei ununud pärast viimaseid Loki vempe ruunirahva pojal meelest. “Ja sul on õigus, ma ei taipa, mis teoksil. Roomlased on kaval, salalik ja väga suure manajõuga tõug. Tean vaid, et nemad muiste kimbrite soo puruks lõid ja põhjalasse tagasi ajasid. Seepärast on meie rahvaste vahel vaen…” Ballimar sirutas end. “Miks nii karmilt mehi nuheldakse? Eks ole mehi varemgi jõudu katsudes tülli läinud ja rusikad käiku lasknud… Ja kui me oleme orjad – ehkki õpime tapluskunsti kui kuninga kaaskondlased, siis ei ole ometi tark niimoodi lihtsalt tappa lasta omaenese trääle. Või on peremees ära ja sõdalased vihased?”
Camalo ei muianud kimbri jutu peale, sest aimas juba, et see pärit oli kaugelt põhjast ega teadnud kuigi palju sellest, mis toimus lõuna pool, mis rahvad siin elasid ja kuidas päevi õhtusse veeretasid… Herusk aga teadis roomlastest nii mõndagi, nende suguvõsal oli olnud rooma orje ja noorukina oli talle meeldinud nende jutte kuulata roomlaste vägevusest ja hiilgusest iidsetel aegadel, kui sakside hõimuliitugi polnud veel…
“Kuula, Ballimar, auväärse isa poeg, mida tahan sulle öelda,” sõnas Camalo oma saksi-heruski segamurdes, millest trääl väga hästi aru sai. “Seda tahan ma küsida – kas pead end heaks meheks siin roomlaste träälikojas? Sa õpid tapluskunsti, saad head toitu. Donari sikkude119 nimel, kas pead end väärt ründuriks?”
Ballimar kortsutas kulmu, sest küsida teiselt säherdusi asju oli üsna solvav, ent ta mõistis, et herusk ei usutlenud teda niisama ja asjas oli mingi kõverus, mis talle tundmatu oli. “Ma olengi väärt ründur,” ühmas berserk tõredalt. “Vähe on mehi, kes mu hoobi ees ei taganeks, Wotani kaarnate nimel.”
Camalo noogutas mõtlikult ja kimber kavatses juba vihastada, kuid herusk lausus: “Tea siis, suursugune Ballimar, et siin õpetatakse sind üksnes selleks, et isanda lõbuks tapleksid teiste orjadega, keda müürid kinni hoiavad… Selles ei ole ei saaki ega au… Sa ei tapa vaenajaid ega kaupmehi, sa tapled meestega, kes ise ei taha tapelda, sa tapled lihtsalt selleks, et dominus saaks naerda, Donari välgu nimel, kui kaaskondlane sureb, ta keha põletatakse; kui aga tapetakse sind, visatakse su ihu auku ilma kohaste ohvriteta…” Germaanlane vaikis viivu mornilt, aga jätkas kohe: “Selles pole au, sest kui sa suredki sõjariista läbi, pole see üllas tapluses, vaid isanda lustiks…”
“Igaüks kooleb selliselt, nagu nornid on põiminud,” ütles Ballimar seepeale. “Minu lõngad ei pruugi olla pikad, ent nad ei saa otsa kuulsusetult, usu seda, Camalo, Cyneardi poeg. Olen selleks liiga õilsast soost, et aasirid mul lubaksid hukka saada alatult ja valskusega.”
Camalo puuris oma heledate silmade pilgu kimbrisse. “Õilsast soost kahtlemata, Ballimar Beanstani poeg, ent ütle mulle, miks