Nähes ema ahastavat nägu, varises Franny kokku. „Anna andeks, ema! Palun anna mulle andeks! Aga ma armastan teda ja arvasin, et tema armastab mind ka. Tean, et poleks tohtinud temaga voodisse minna, aga ta lubas, et abiellub minuga.”
Theresa turtsatas pahaselt. Ta ei võinud kuulda, kuidas tütar püüab end õigustada. „Kas sul mõistust peas ei ole? Ta lubanuks maad ja ilmad kokku, et sind endaga voodisse saada!”
„Asi polnud üldsegi nii!” kinnitas Franny, soovides kogu hingest, et ema teda mõistaks. „Me tegime koos plaane. Ta pidi aitama mul Glen Vale’ist minema pääseda. Võib-olla ta tulebki tagasi ja võtab mu endaga kaasa…”
„Ära tule mulle ütlema, nagu oleksid sa tõepoolest uskunud, et ta jääb sinu juurde,” lausus Theresa, hääles põlgus. „Temasugused mehed on ainult ühe asja peal väljas. Ja niipea kui on oma tahtmist saanud, lasevad nad jalga. Neid ei saa usaldada.”
„Ja kes neid usaldusväärseid mehi tahab?” nõudis Franny. Ühtäkki pääsesid tüdruku tunded otsekui paisu tagant valla. „Kas oli tõesti nii halb, et tahtsin oma ellu natuke kirge? Sest just seda Sean mulle andiski. Ma ei taha virelda oma elupäevade lõpuni Glen Vale’is, nägemata vähimatki sellest, mis toimub maailmas. Ma ei taha orjata aasta aasta järel talus, meheks mingi mühakas, kelle meelest minu koht on köögis või magamistoas. Tahan midagi enamat kui see, mida sina elult oled saanud.”
Kuulates, mida tütar tema elust arvab, tundis Theresa, nagu oleks miski temas katkenud. Ette hoiatamata lõi ta tütrele tugevasti vastu nägu. „Kuidas sa julged, väike rumal lipakas!”
Järgnes jahmunud vaikus. Franny ei mäletanud, et ema oleks teda varem kordagi löönud. Aastate jooksul oli talle osaks saanud nii mõnigi keretäis, aga need olid alati olnud isalt. Alles nüüd jõudis olukorra tõsidus talle lõplikult pärale. Kogu bravuurikus oli hoobilt kadunud. Ühtäkki oli Franny jälle väike laps, kes otsis lohutust naiselt, keda oli sageli haletsusväärseks pidanud. Ta peitis pea ema sülle ja hakkas nutma.
„Anna andeks,” nuuksus tüdruk. „Poleks ma seda ometi teinud! Oh jumal, poleks ma seda ometi teinud!”
Kuuldes tütart nutmas, tundis ka Theresa, nagu puruneks temas miski. Ta polnud tahtnud niiviisi reageerida, aga pahameel ja pettumus olid temast võitu saanud. Nüüd ei suutnud ta enam Frannyga kurjustada.
„Kuss! Ära nuta,” lohutas ta, silitades tüdruku juukseid. „Ega see veel maailma lõpp pea olema. Küllap me juba midagi välja nuputame, a leanbh.”
Kuuldes ema ütlemas talle „mu laps”, tundis Franny end otsekohe paremini. See tähendas, et talle on andeks antud. „Kas tõesti?” küsis ta lootusrikkalt.
„Tõesti, tõesti.” Theresa naeratas rahustavalt, tal oli hea meel, et oli suutnud tütart pisut lohutada. „Räägin isale, mis juhtus. Ta läheb kohe hommikul isa Briani juurde. Preester räägib Conrad Walshi ja tema emaga.”
Franny ei saanud kohe aru. Mis oli selle kõigega pistmist Conradil ja proua Walshil?
„Conrad on hea poiss,” jätkas ema. „Temaga sa hätta ei jää.”
Korraga mõistis tüdruk, mida ema silmas peab; temast käis üle järjekordne iiveldushoog ja sedapuhku ei põhjustanud seda üldse mitte rasedus. Kui vanemad võisid selles, et ta Conradiga abiellub, tõepoolest näha väljapääsu, siis temale tähendas see eluaegset vangistust. Temast saab ema koopia – naine, kes on määratud lapsi sünnitama ja kasvatama. Pigem elab ta häbis ja alanduses, kui lepib sellega!
Ta oleks tahtnud seda emale öelda, aga teadis, et Theresa ei saaks temast iial aru.
„Nõndapsi, mine nüüd üles ja heida magama,” lausus vanem naine, hääles teeseldud reipus. „Hommikuks on see asi joonde aetud, küll näed.”
Otsekui unes kõndis Franny trepist üles oma tuppa. Maggie oli õnneks juba magama jäänud ja norskas valjusti, mingu ümberringi või maailm hukka. Franny lamas voodis ja püüdis asjad endale selgeks mõelda. Et ta Conradiga abielluda ei saa, oli tüdrukule selge. Poisil polnud ju viga ja tema väljavaateid võis pidada paremaks, kui olid omal ajal olnud Franny vanematel. Räägiti koguni, et tema tallu viiakse elekter ja veevärk, aga nendest lisahüvedest jäi väheks, et sundida Frannyt valima elu, millest puudusid kirg ja põnevus. Tüdruk ei tahtnud jääda Glen Vale’i virelema. Maailmas oli liiga palju asju, mida ta polnud veel kogenud. Aga kuidas võinuks Franny öelda seda oma vanematele? Kuidas teha neile selgeks, et talle ei kõlba see, mis kõlbab neile ning mille nimel nad päevast päeva tööd rabavad? Ja mida tal õieti valida oli?
Käsi läks nagu iseenesest seelikutaskusse. Ta tõmbas välja paberilehe, millele Sean oli kritseldanud aadressi.
Inglismaa. Ta võib minna Inglismaale.
Ei, vaidles tüdruku mõistus vastu, ei tule kõne allagi, et ta võiks minna. Parem jääda siia, kus saab loota perekonna toele. Ta ei julge minna laia maailma – saati veel oma seisundis, saati veel ihuüksi…
Aga Franny polnud kunagi mõistuse manitsusi kuulda võtnud ning meeleheide üksnes kihutas teda takka. Tal oli raha, mille Sean oli jätnud, ja oli ka aadress, koht, kuhu minna. Kui Franny kohale ilmub, otsib too naine ehk Seani üles ja veenab poissi temaga abielluma.
Vibutanud jalad üle voodi serva põrandale, ajas Franny end püsti. Kikivarvul läks tüdruk üle põranda ja tõmbas tasahilju lahti kummutisahtli. Kähku viskas ta paar asja kotti. Minna tuli kohe, enne kui julgus ta maha jätab.
Neljas peatükk
London, Whitechapel, november 1946
„Kas sa võtad selle ulgumise vastu ükskord midagi ette,” nõudis Kevin Casey, „või pean ma asjad ise ära klaarima?”
Annie Connolly tõstis pilgu, vaatas punase näoga mehemürakat, kes seisis keset tema kööki, ja ohkas. Oli tal seda muret veel vaja? Lapsed olid saanud lõpuks magama ning ta oli istunud köögilaua ääres, nautides igati ärateenitud teed ja haruldast vaikusehetke. See hetk oli nüüd pihuks ja põrmuks löödud.
Ta ei pidanud küsima, mis kärbes Kevinit on hammustanud – eks tal olnud endalgi kõrvad peas. Too tüdruk nuttis jälle. Pööningutoas, nagu ta oli, võinuks arvata, et keegi ei kuule, aga helid imbusid läbi õhukeste põrandate, ebaühtlaste seinte ja halvasti paigaldatud uste alumistele korrustele. Anniet nutmine ei seganud, ta oli viimaste aastate jooksul näinud nii palju pisaraid, et oli nende suhtes tuimaks muutunud, aga üürilised olid hakanud nurisema. Kevin ei olnud esimene. Mõni ime, et suurel mehel süda täis sai. Pikad päevad rabas ta sadamas rasket tööd teha, et saata Iirimaal elavale perele raha. Viimane asi, mida ta vajas, oli pilliv tüdruk, kes segas tema ülivajalikku und.
Annie tõusis. „Mine aga pealegi tagasi voodisse, Casey. Ma lähen ajan asjad joonde.” Nii väga kui ta ka poleks tahtnud jätta seda mehe hooleks, oli tema kui majaperenaise ülesanne hoolitseda, et kõik sujuks. See oli üks rist, mida tal viimasel ajal tuli kanda.
Enne sõda oli tema käsi käinud päris kenasti. 1930. aastate algul oli ta tulnud laevaga Inglismaale ja tutvunud ühes iiri klubis oma tulevase mehe Devliniga. Too oli olnud sadamatööline nagu Kevingi ning töödejuhatajaks edutamise järel tõusnud palgast oli piisanud, et osta neile Whitechapeli linnaosas oma maja. Punastest tellistest George’i stiilis kivihoone paiknes Canon Street Roadil, see tänav jooksis läbi iiri kvartali, mille olid rajanud üheksateistkümnenda sajandi keskpaigas sealsamas lähedal olevas sadamas tööd otsima tulnud sisserändajad. Connollyd olid ennast seal mõnusasti sisse seadnud. Annie oli sünnitanud kaks tüdrukut: Bronagh nägi ilmavalgust 1937. aastal ja Maureen aasta hiljem. Väike perekond oli elanud oma East Endi kodus õnnelikult ja jõukalt.
Aga siis oli puhkenud sõda.
Devlin ei kuulunud vaprate kilda. Niipea kui mobilisatsioon välja kuulutati, oli ta pöördunud tagasi Iirimaale, et redutada sõja ajal sugulaste pool. Võis pidada saatuse irooniaks, et nädal enne demobilisatsiooni oli mees sattunud Dublinis kõrtsikaklusesse ja katkise pudeliga lajatatud hoop oli tal kägiveeni läbi