Sean võttis tal ümbert kinni. „Kuss, ära nuta, mu ilus tüdruk. Midagi pole lahti, seda asja annab korraldada.”
Franny nuttis end poisi käte vahel tühjaks. Sean sosistas lohutavaid sõnu, kuni neiu nuuksed pikapeale harvemaks jäid.
„Oh, Sean,” ohkas ta ahastavalt, toetades pea poisi õlale. „Mida me nüüd teeme?”
Natuke aega valitses vaikus, siis lausus Sean: „Mul on üks mõte.”
Franny ajas pea kuklasse ja vaatas noormehele otsa. „Räägi.”
„Ma tean üht naist, sellest ajast kui veel Londonis elasin,” alustas poiss ettevaatlikult. „Ta on ämmaemand, sama hea kui ükskõik missugune arst. Ta aitas paari tuttavat tüdrukut, kui nood olid samasuguses olukorras.”
Läks natuke aega, enne kui Franny mõistis, mida Sean silmas peab. Tüdruk tõmbus noormehest eemale. „Mida sa sellega öelda tahad?” küsis ta kahtlustavalt. „Sa ei arva ometi, et peaksin lapsest lahti saama?”
Sean laiutas allaheitlikult käsi. Seda liigutust oli Franny viimasel ajal sageli näinud. Esialgu oli talle meeldinud muretus, millega noormees kõigesse suhtus, aga viimasel ajal oli ta hakanud aru saama, mis selle taga peitub: poiss lihtsalt ei tahtnud millegi eest vastutada.
„Aga mina arvasin, et me teeme pulmad.” Need sõnad lipsasid üle huulte, enne kui Franny jõudis neid takistada. Ta nägi, kuidas Sean näost kahvatuks tõmbus.
„Pulmad?” Tundus, nagu tahaks see sõna noormehele kurku kinni jääda. Ta ajas end nii järsult püsti, et tüdruk kukkus voodile selili. „Kuule nüüd, ärme nii suuri plaane ka tee.” Sean nägi vaeva, et öelda seda naljatamisi, ja manas Frannyt lepitada püüdes näole koguni üleannetu naeratuse, mida neiu juba nii hästi tundis. „Sa ju tead, et mul ei ole plaanis peret luua.”
„Äkki oleksid pidanud mõtlema sellele enne, kui mind oma voodisse kutsusid,” lausus Franny vihaselt.
Natuke aega vaatasid nad teineteisele otsa. Franny ei pööranud pilku kõrvale: poisil pidi häbi hakkama. Tüdruku süda peksis nii kiiresti, et ta kartis seda lõhkevat. Kas Sean veab teda tõepoolest alt?! Aga siis noormehe ilme muutus, tema nägu läks tõsiseks.
„Sul on õigus, mu kallike,” ütles ta pühalikult. „Sedapuhku võtan ma oma vastutust tõsiselt.” Poiss astus Franny juurde ja võttis tal käest kinni. „Küllap me leiame sellest olukorrast väljapääsu – üheskoos. Luban sulle.”
Seda kuuldes tundis tüdruk, kuidas temast tulvab üle kergendustunne – poiss ei jäta teda ikkagi üksi. Pealegi polnud mingi ime, kinnitas Franny endale, et Sean algul nii järsult oli reageerinud. Kuulda, et ta saab isaks, pidi mõistagi mõjuma ehmatavalt. Temale endalegi oli see ju paras löök.
Selle jutuajamise järel polnud Franny suutnud uinuda, ta laskis peast läbi kõik, millest nad olid rääkinud. Olukord polnud just kiita, aga küllap nad kuidagimoodi hakkama saavad. Tarvis oli lihtsalt kibekähku abielluda ja siis pidid nad muidugi jääma mõneks ajaks siia talusse – vähemasti nii kauaks, kui laps on sündinud. Aga pärast seda võivad nad minna kuhugi mujale – nemad kolmekesi. Nad võivad sõita Inglismaale või Ameerikasse ning alustada uut elu. See kõik ei tähendanud veel lõppu. Igatahes mitte senikaua, kui nad teineteisele toeks on.
Järgmisel hommikul oli Franny täis nii tulist tahtmist Seanile oma plaanidest rääkida, et tõusis, kui väljas oli alles pime, ning tõttas poisi osmiku juurde. Kui keegi koputusele ei vastanud, vajutas tüdruk lingile. Toas kulus tal ainult hetk, et aru saada, mis on juhtunud: voodis polnud muud kui alasti madrats, riidekapp oli tühi. Seani polnud. Tema asju polnud samuti. Poiss oli ta maha jätnud.
Franny oli nii rabatud, et ei märganudki esialgu voodil ümbrikku, millele oli kirjutatud tema nimi. Seda nähes tundis ta rinnas tärkamas uut lootust. Võib-olla on Sean jätnud talle juhtnöörid, kus nad hiljem kohtuvad, mõtles ta meeleheitlikult ja rebis ümbriku lahti; võib-olla tahtis noormees, et nad kahekesi põgeneksid, ning oli läinud ise kõike ette valmistama. Aga ümbrikus polnud midagi muud kui Seani tuttava aborditegija Inglismaa aadress ja kaks naela – kahe nädala palk. Kas ainult nii palju Franny siis väärt oligi?
Hetke vältel mõtles Franny täiesti tõsiselt, et ei võta seda raha. Siis sai kaine mõistus uhkusest võitu. Asjal olnuks ehk mõtet, kui ta saanuks rahatähed poisile näkku visata, aga Seani polnud enam tema suurejoonelist žesti nägemas, niisiis võis ta need sama hästi endale jätta. Lõppude lõpuks, mis iganes nüüd ka juhtuma ei hakka, tüdrukul oli tunne, et edaspidi kulub talle viimne kui penn marjaks ära. Seepärast torkas ta kirja seeliku esitaskusse ja lahkus osmikust viimast korda, kandes oma muret nagu rasket taaka.
Franny ei suutnud sundida ennast isa Brianile kõiki oma patte üles lugema. Olles lunastanud need, mis ta oli üles tunnistanud, kümne jumalaema palve, nelja meieisapalve ja ühe patukahetsuspalvega, läks ta tagasi koju. Oli reede ja see tähendas, et õhtusöögiks on kala. Juba esikus lõi talle vastu keedetud tursa lõhn. Tursk polnud tüdrukule kunagi meeldinud, aga praeguses seisundis tundus see veel vastikum kui tavaliselt. See tähendas, et nüüd on kerge haiget edasi mängida – nõnda ei pidanud ta kala sööma ja teistega juttu ajama. Franny lihtsalt istus vaikides, näkitsedes tükki kuiva leiba ja rüübates lahjat teed, samal ajal kui teised rääkisid möödunud päevast.
Nemad polnud veel Seani puudumist märganud. Poisil oli vaba päev ja siis sõitis ta sageli Corki. Kui noormees õhtul lauda ei ilmunud, oletasid nad, et ta on ikka veel seal. Franny ei teinud katset neid valgustada. Hakanuks keegi poisi äkilise kadumise kohta talle küsimusi esitama, oleks ta arvatavasti murdunud ja kõik ära rääkinud, aga praegu polnud tüdruk selleks veel valmis. Väljas läks pimedaks ning Maggie teatas, et läheb üles ja heidab magama. Frannygi oleks tahtnud rahulikult pikali heita ja päeval juhtunu üle omaette järele mõelda, aga ei suutnud ette kujutada, et peab taluma õe torkeid, ning eelistas seepärast jääda teiste juurde.
Järgmise tunni veetis Franny koos vanematega väikeses elutoas raadiot kuulates. Kui saade lõppes, oli ka tuli peaaegu ära põlenud, koldes lõid enne kustumist hõõgvele veel ainult üksikud söed.
Michael ajas end jalule. „Ma lähen ka üles.” Mees ei peatunud, et naist enne magamaminekut põsele suudelda, vaid seadis sammud ukse poole.
Kuuldes isa samme trepil kaugenevat, Franny ringutas. „Arvan, et mul on ka aeg magama minna.”
Pilku kudumistöölt tõstmata ütles Theresa: „Pea’nd pea, mu tüdruk. Nüüd kui oleme omavahel, on ehk õige aeg rääkida, mis värk sul selle Sean Gallagheriga on.”
Tüdruk tardus paigale. Kas Maggie on tema peale kaevanud? See ei tundunud usutav. Küllap ema ainult kahtlustab midagi ja Franny võib teha näo, et ei saa millestki aru.
Kandes hoolt, et hääl ei väriseks, küsis ta: „Mida sa silmas pead?”
Seepeale tõmbus Theresa nägu pingule. Pannud lõngakera ja vardad käest, kallutas ta end tugitoolis ettepoole ja tema silmad välkusid vihast.
„Ära püüagi mind lolliks teha, tüdruk,” pressis ta läbi hammaste. Ema rääkis vaikselt – sosinast valjemat häält oleks kuulda olnud kogu majas –, aga see ei varjanud tema raevu. „Olen juba mitu nädalat teadnud, mis toimub, aga vaatasin sellele läbi sõrmede, ja loll olin.” Ta vangutas pead, nagu ei suudaks ka ise oma rumalust uskuda. „Mõtlesin, et lollitad selle… närukaelaga niisama. Aga täna, kui nägin, et sul on süda paha…”
Theresa sulges korraks silmad, otsekui loodaks, et saab niiviisi kõik olematuks muuta. Aga kui ta uuesti Franny poole vaatas, oli tema pilk karm. „Noh?” nõudis ta. „See mees on sulle tite teinud, eks ole?”
Franny