Seanil läks hetk aega, enne kui ta aru sai, kust see pärineb. „Ja teie, preili, ei ole daam,” andis ta vastu, püüdes võrdlemisi ülespuhutult järele teha Clark Gable’it.
Hetke vaatasid nad teineteisele naerdes otsa, tollest ühisest naljast rõõmu tundes. Sean võttis tal käest kinni.
„Saame hiljem kokku, eks?”
Franny lõi kõhklema. Minema lipsata ei olnud kunagi kerge.
„No kuule, kallike!” lunis tema silmarõõm. „Või muidu pean sõitma Corki ja otsima sealt endale uue naise.”
Noormees ütles seda naljaga pooleks, aga Frannyle mõjusid need sõnad ähvardusena. See oli tema suurim hirm: tüdruk kartis, et kui ta Seani tahtmist ei tee, kaotab too tema vastu huvi. Küllap oli poiss kohanud Inglismaal igasuguseid põnevaid naisi – kuidas võis tema, väike talutüdruk, nendega võistelda?
Võtnud kogu oma näitlemisoskuse kokku, õnnestus tal siiski ärevust varjata. Hoida salapära oli ainus võimalus säilitada noormehe huvi – selle oli ta ammu selgeks õppinud.
„Võib-olla saame kokku,” lausus ta, hääles pisitilluke annus upsakust. „Aga võib-olla ei saa ka.” Rohkem ei lausunud ta sõnagi, krahmas seelikusabast kinni ja pistis jooksu kodu poole, kuldpunased juuksed taga lehvimas nagu tuleleek.
Franny jooksis üle põldude; pikad viljakõrred kriimustasid tema paljaid sääri ning tüdruk teadis, et tal tuleb jälle vastu võtta peapesu. Õigupoolest polnud selles ju midagi uut. Ta sai alatasa õiendada, enamasti sellepärast, et lipsas töö juurest minema ja läks naabruses asuvasse linna kinno.
„Mis sul pähe tuleb, raiskad aega kinofilmide peale?” oli isal kombeks toriseda.
Aga Frannyl ei saanud iial isu täis Hollywoodi filmidest, mis lubasid tal paariks tunniks oma igavast elust põgeneda. Ta käis kinos, millal aga sai, ning unistas, et ühel päeval saab temastki selline täht nagu Rita Hayworth, Betty Grable ja Jane Russell ning ta ei pea alatiseks jääma igavasse Glen Vale’i, vaid võib hakata elama säravas Los Angeleses.
Franny vihkas seda kolgast, kus ta üles oli kasvanud. Corkist umbes neljakümne miili kaugusel asuvas külas ja selle ümbruses elas vaevalt rohkem kui kolmsada hinge. See oli armetu ja hall koht, kus mehed kas tapsid ennast tööga või jõid end surnuks, naiste elu sisu aga oli karta Jumalat ja sünnitada lapsi ning oma tütreidki ei õhutanud nad ootama midagi enamat.
Ometi tahtis Franny enamat. Ta oli sündinud selleks, et silma paista. Seitsmeteistkümnesena nägi ta välja täpipealt niisugune, nagu oodatakse ühelt iiri tüdrukult maailmas, kus standardiks on seatud Maureen O’Hara.2 Peale säravpunaste juuste olid tal suured rohelised vallatust täis silmad, rõõsa koore karva nahk ja väike ülespidi otsaga nina, mida katsid üksikud võluvad tedretähnid. Tema pehmet volüümikat keha oleks kadestanud isegi Lana Turner3 ning leegitsevad juuksed vastasid täpselt tüdruku kirglikule loomusele, mis oli sama sädelev kui tema välimus. Tundus, nagu oleks Franny välja astunud värvifilmist, samal ajal kui kogu krahvkond oleskles mustvalges. Neiu plaan oli küps: ta peab põgenema Glen Vale’ist nii ruttu kui võimalik. Ja täna oli ta oma unistuse täitumisele sammu võrra lähemal.
Franny torkas käe tasku ning tundis kergendust: kiri oli alles. See oli saabunud hommikul ja andis teada, et ta on Londonis peetavatele õdede kursustele vastu võetud. Neiu oli rõõmu pärast arust ära. Mitte et ta oleks nii kangesti ihanud saada meditsiiniõeks – ei –, aga see andis talle võimaluse lahkuda Iirimaalt. Kui Franny on kord Inglismaal, küllap ta juba leiab võimaluse teha seda, mida tõepoolest tahab: saada filmitäheks.
Aga kõigepealt tuli ületada üks suur takistus: hankida isalt õnnistus. Franny teadis, et isa ei taha lasta tütrel minna. Tema maailma moodustas Glen Vale ja Corkist kaugemal polnud ta õigupoolest kunagi käinud. Isas polnud seiklejaverd nagu Seanis, kes rääkis juba praegu sellest, et plaanib minna tagasi Inglismaale. „London on kõigi nende pommirünnakute järel rusudes. Seal läheb vaja ehitajaid, usu mind,” rääkis ta tüdrukule. Franny unistas endamisi sageli sellest, et nemad kaks võiksid Inglismaal koos elada.
Sedamööda kuidas Franny kodule lähemale jõudis, hakkas tema tuju langema. Talumaja ja selle kõrvalhooned olid tellistest – igavad madalad ehitised, mis polnud mõeldud pakkuma silmailu, vaid pidid lihtsalt täitma oma otstarvet. Õues pumpas tüdruk kaevust vett, et jahutada hõõguvat nägu. Keegi ei tohtinud aimu saada, kus ta oli käinud. Köögiaknad olid aurused, mis tähendas, et ta on õhtusöögile hiljaks jäänud. Kirudes kuivatas ta kiiresti käed põlle külge ja ruttas tuppa.
Franny paiskas köögiukse lahti ning teda tervitas keedetud loomaliha ja kapsaste niiske soolakas lõhn. Ta krimpsutas nägu. Ikka ja alati kas see või hautis – miks ei võiks nad vahelduseks süüa midagi muud?
Ema oli kummardunud pliidi kohale ja katsus kahvliga, kas kartulid on pehmed. Frannyt nähes tõi ta automaatselt kuuldavale pahameeleturtsatuse.
„Ja kust siis sina nüüd tuled, tüdruk?” Theresa Healey nägi välja täpselt samasugune nagu kõik teised Glen Vale’i naised. Kunagi oli ta olnud kaunitar nagu Frannygi, aga laste sünnitamine ja vaene elu olid tema ilust aastate jooksul vähe järele jätnud. Franny suurim hirm oli see, et ta võiks lõpetada samasugusena, nagu on tema ema.
„Kindlasti Sean Gallagheri juurest.” See tuli Franny vanemalt õelt Maggielt. Torge oli õel, see polnud mõeldud naljana. Maggiele meeldis kiusu ajada, eriti Frannyga. Ta oli kahekümnene – ilmetu ja vingus olemisega tüdruk, kes kadestas noorema õe ilusat näolappi ja särtsakat loomust.
Ema heitis Frannyle terava pilgu. „Loodan, et see pole tõsi, mu tüdruk.”
Franny ei vastanud, vaid piirdus sellega, et heitis õele tulivihase pilgu, ning too näitas talle vastuseks keelt. Erinevalt Frannyst polnud Maggiel muud soovi kui minna mehele. Tüdruk oli kõhn nagu kondikubu, tal olid kuri suu ja külmad silmad ning näol alati mossis ilme nagu ikka neil, kelle meelest elu on neile kätte jaganud kehvad kaardid. „See pole aus,” virises Maggie alatasa. „Oleks mina pooltki nii ilus kui Franny, oleksin juba ammu abielus.” Paraku ei saanud Franny lahti tundest, et kosilaste puudusel oli vähem pistmist õe välimusega kui tolle pideva kõhuvaluga.
Theresa ohkas väsinult – ta ohkas üldse sageli – ja ütles: „Õhtusöök on sama hästi kui valmis, nii et hakake õige lauda katma, tüdrukud.”
„Jah, ema,” vastasid Franny ja Maggie nagu ühest suust.
Hoidudes hoolega teineteise poole vaatamast, hakkasid tüdrukud söögiriistu ja taldrikuid lauale asetama.
Nõud ei moodustanud serviisi ja peale kõige hädavajalikuma ei olnud laual midagi: lilled ja salvrätid olid luksus, mida pere ei saanud endale lubada. Täpipealt kell kuus asus Theresa toitu ette tõstma. Mehi polnud tarvis põllult ära kutsuma minna – päevakava oli alati üks ja seesama.
Franny võttis istet ühel pool lauda, Maggie seadis end sisse otse tema vastas – hea mind jõllitada, mõtles Franny – ja ema istus nende vahele laua otsa. Järgmisena tuli Sean, kes tervitas naisperet soojalt. Franny oli poissi aegsasti hoiatanud, et too ei sokutaks ennast tema kõrvale, sest kartis, et nõnda võiksid nad end reeta, seepärast istus Sean Maggie juurde, pilgutades seejuures Frannyle silma. Viimasena jõudis kohale Franny isa Michael. Kui tema laua otsas oma koha sisse võttis, tekkis toas vaikus. Kõik langetasid pea, et öelda söögipalve.
„Selle eest, mis meile on antud,” lausus Theresa, nii nagu ta tegi seda igal õhtul, „andku Jumal meile siirast tänumeelt.”
Seepeale avasid lauas olijad silmad ja hakkasid sööma. Theresa oli juba jaganud välja liha, kandes hoolt, et mehed said lõviosa, ja nüüd anti käest kätte keedetud kartulite ja kapsa vaagnat.