Aga Kizuki surmaõhtust sai see piir, kust edasi muutus võimatuks surma (ja elu) nii lihtlabaselt käsitelda. Surm ei ole mingi elu vastaspoolus. Surm on minus kui olendis juba algselt sees olemas ning seda tõsiasja ei ole võimalik lõplikult unustada, kuidas ka ei püüaks. Sest et see surm, mis võttis endale Kizuki tol seitsmeteistkümnenda eluaasta maikuu õhtul, haaras samal ajal ka minu.
Minu kaheksateistkümnenda eluaasta kevad möödus selle õhuklombi-tundega mu ihus. Samal ajal pingutasin, et mitte liiga tõsiseks muutuda. Sest mu vaist ütles mulle, et tõsiseks muutumine ei ole ilmtingimata sama mis tõele lähemale jõudmine. Aga kuidas ka ei mõtleks, oli surm tõsine tegelikkus. Lõputult tiirutasin ma selle hingematva vasturääkivuse hiiglaslikus surnud ringis. Kui praegu selle peale tagasi mõelda, siis oli see üks veider aeg küll. Otse keset elu keerles iga viimne kui asi surma ümber.
Kolmas peatükk
Järgmisel laupäeval helistas Naoko ja pühapäeval oli meil kohtamine. Ma arvan, et seda võib kohtamiseks nimetada. Ühtegi muud sobivat sõna mul pähe ei tule.
Nagu eelminegi kord jalutasime me mööda linna, astusime kuskile sisse ja jõime kohvi, kõndisime edasi, õhtupoolikul einestasime koos ja läksime „head aega” üteldes lahku. Endiselt ei kõnelenud ta muidu kui vaid paari sõna kaupa, aga kui inimene ise on seda tüüpi, et see teda ei sega, siis ei hakanud ka mina vägisi juttu rääkima. Kui tuju tuli, siis rääkisime üksteise igapäevaelust ja ülikoolist, aga nii see kui teine olid hakitud vestlused ning kuhugi edasi need jutud ei viinud. Minevikust ei rääkinud me sõnakestki. Enamasti kõmpisime me lihtsalt raevukalt mööda linna ringi. Tänu taevale on Tokyo linn suur, nii et kui palju ka ei kõnniks, otsast lõpuni läbi kõndida teda võimalik polnud.
Kohtusime peaaegu iga nädal ja tiirutasime nõndamoodi ringi. Tema läks ees ja mina kõndisin natuke tagapool järele. Naokol oli palju erineva kujuga juukseklõpse ning tema vasak kõrv oli alati näha. Et ma tookord alati teda tagantvaates nägin, on mul praegugi just niisugused asjad hästi meeles. Kui ta kohmetunud oli, näppis ta tihti juukseklõpsu. Ja pühkis taskurätiga vahetpidamata suud. Taskurätiga tavatses ta suud pühkida siis, kui ta midagi ütelda tahtis. Niisuguseid asju üha tähele pannes tärkasid mul tasapisi Naoko vastu õrnemad tunded.
Naoko käis ühes naistekolledžis Musashino linnaosa servas. See oli hubane ülikool, kuulus oma inglise keele õpetuse poolest. Ta maja lähedal voolas kena kanal ning aeg-ajalt jalutasime me seal kandis. Aeg-ajalt juhtus, et Naoko kutsus mind oma poole sisse ja tegi süüa, aga isegi kui me kahekesi toas omavahele jäime, ei näinud tema seda sugugi pahaks panevat. Ta tuba oli mõnusalt lage, ilma ühegi liigse asjata, nii et kui aknalauapoolses nurgas ei oleks sukad kuivama riputatud, poleks kuidagi võinud arvata, et tegemist on naisterahva elamisega. Ta elas äärmiselt tagasihoidlikult ja lihtsalt; ka sõpru ei tundunud tal peaaegu olevat. Selline eluviis oli tema keskkooliaegse loomusega võrreldes täiesti kujuteldamatu. Too kunagine Naoko, keda mina tundsin, kandis kirevaid riideid ja oli alati paljudest sõpradest ümbritsetud. Niisugust tuba vaadates tekkis tunne, et küllap nagu mina, nii tahtis temagi ülikooli astudes kodulinnast eemale minna ning seal, kus keegi teda ei tundnud, uut elu alustada.
„Põhjus, miks ma selle ülikooli valisin, on see, et minu koolist ei tulnud siia kedagi,” ütles Naoko naerdes. „Sellepärast astusingi siia. Meie omad lähevad ju kõik sihukestesse pisut peenematesse ülikoolidesse. Saad aru küll, eks ole?”
Aga ei saa öelda, et minu ja Naoko suhetes üldse edasiminekut ei oleks olnud. Natu-natukese haaval harjus Naoko minuga ja mina harjusin Naokoga. Suvevaheaja lõpul ja uue semestri alguses hakkas Naoko üsna loomulikul moel, just nagu see oleks midagi enesestmõistetavat, minu kõrval kõndima. Mõtlesin, et küllap on see märk sellest, et Naoko on hakanud mind oma sõbraks pidama, ja ega temataolise kauni tütarlapsega kõrvuti kõndimine just ebameeldiv ei olnud. Jätkasime kahekesi sihitult mööda Tokyo linna ringi kõndimist. Jalutasime aga aina künkast üles, üle jõe, üle raudtee, kuhu iganes. Ei olnud meil ei mingit sihtpunkti, kuhu oleks tahtnud minna, ega midagi. Meile piisas sellest, kui saime lihtsalt kõndida. Kõndisime edasi, pilkugi kõrvale heitmata, nagu mõnel usutalitusel, kus deemoneid välja aetakse. Kui juhtus vihma sadama, kõndisime vihmavarjudega.
Saabus sügis ja ühika sisehoov kattus üleni tselkvapuu lehtedega. Kui kampsuni selga tõmbasin, lõhnas juba uue aastaaja järele. Kõndisin ühe paari kingi ribadeks ja ostsin uued seemisnahast kingad.
Millest me tollal rääkisime, ei suuda ma kuidagi meelde tuletada. Arvan, et küllap me midagi erilist ei rääkinudki. Endiselt ei rääkinud me sõnagi minevikust. Kizuki nimi ei kerkinud meie juttudes peaaegu üldse üles. Me ei lobisenud endiselt kuigi palju ja tollal olime juba täiesti harjunud kahekesi vaikusesse sukeldununa kohvikus üksteise seltsis istuma.
Naokole meeldisid lood Rünnakrühmlasest ja nii rääkisin ma tihti temast. Rünnakrühmlane käis korra ühe loengukaaslasest tütarlapsega kohtamas (loomulikult geograafiaüliõpilasega), aga tuli õhtupoolikult kangesti pettunud moega tagasi. See oli juunikuus. Ja küsis minult: „Ku-kuule, Watanabe-kun… ee… Mi-millest sina tavaliselt tü-tü-tütarlastega räägid?” Seda, mis ma vastasin, ma ei mäleta, aga mis see ka polnuks, oli tema oma vestluspartneri valikul täielikult eksinud. Juulis, kui teda ei olnud, võtsin Amsterdami kanalite pildi seintelt maha ja kleepisin San Fransisco Kuldvärava silla pildi asemele. Vaid sel lihtsal põhjusel, et mind huvitas, kas Kuldvärava silla pilti vaadates on võimalik masturbeerida. Kui ma teiste ees suvaliselt kokku luiskasin, et pani jube mõnuga, vahetas keegi selle omakorda jäämäe pildi vastu välja. Pildi vahetudes oli Rünnakrühmlane hirmsasti segaduses.
„Kes kü-küll ni-ni-niisugusi asju teeb?” ütles ta.
„Nojah, aga kas see ükskõik ei ole? Ilusad pildid mõlemad. Kes see ka ei oleks, on see üks tänuväärne asi, või mis?” lohutasin mina.
„Seda küll, aga noh, kuidagi räbal tunne on,” ütles tema.
Alati kui ma Rünnakrühmlasest rääkisin, Naoko naeris. Tuli üsna harva ette, et Naoko naeris, ja nõnda rääkisin ma temast tihti, aga kui päris aus olla, siis ega Rünnakrühmlase naerualuseks tegemine mulle eriti head tunnet ei jätnud. Ta oli lihtsalt ühe mitte just eriti jõuka pere väheke liiga tõsimeelne kolmas poeg ja ei midagi enamat. Ning tema tagasihoidliku elu ainus tagasihoidlik unistus oli kartograafia. Kes võiks küll selle üle naerda?
Aga sellegipoolest olid „Rünnakrühmlase naljad” ühikas juba üheks asendamatuks jututeemaks muutunud ning isegi kui ma neid nüüd järsku summutada oleks tahtnud, ei oleks see mul õnnestunud. Ja Naoko naerunäo nägemine oli ka minu jaoks omaette rõõmustav sündmus. Nii juhtuski, et varustasin kõiki Rünnakrühmlase-juttudega edasi.
Vaid korra päris Naoko, ega mul kallimat ei ole. Rääkisin talle tüdrukust, kellest lahku läksin. Hea tüdruk oli ta ja magada meeldis mulle temaga ka ja ma siiamaani vahel igatsen ta järele, aga miskipärast südamesse ta mulle ei läinud, ütlesin ma. Ütlesin, et küllap on minu südames midagi kõva kesta taolist ja vähe on neid, kes sellest läbi suudavad murda. Et ilmselt ei suuda ma sellepärast hästi teist inimest armastada.
„Kas sa ei ole siiani kunagi kedagi armastanud?” küsis Naoko.
„Ei ole,” vastasin mina.
Rohkem ei küsinud ta midagi.
Kui sügis otsa sai ja tänavail hakkas puhuma kõle tuul, toetus Naoko vahel minu käsivarrele. Läbi paksu jämevillase mantli riide võisin hiljukesi tunda tema hingamist. Juhtus, et ta riputas end mu käevangu, pistis oma käed mu mantli taskusse või – kui päris külm oli – liibus lõdisedes mu käsivarre vastu. Aga kõik see oli vaid see ja ei midagi enamat. Tema taolises teguviisis ei olnud mingisugust tagamõtet. Mõlemad käed taskusse surutud, kõndisin mina edasi nagu tavaliselt. Nii minul kui Naokol olid jalas kummipõhjaga jalanõud,