Nii juhtuski, et Kizuki loobus lõpuks mind kaksikkohtingutele kutsumast ja me käisime kolmekesi koos väljas ning ajasime juttu. Kizuki ja Naoko ja mina kolmekesi. Kui mõtlema hakata, siis ehkki see kõlab veidralt, oli nii isegi lõpuks kõige hõlpsam ja kõik laabus hästi. Kui juurde tuli keegi neljas, muutus õhustik mõneti pingutatuks. Kui me kolmekesi olime, oli see peaaegu nagu TV jutusõu, kus mina olin külaline, Kizuki andekas õhtujuht ja Naoko assistent. Kizuki oli alati seltskonna nabaks, seda sorti asjades oli ta meister. Tõsi, et Kizukil oli kerge kalduvus küünilisusse ja tihti juhtus, et teised teda ülbeks pidasid, aga oma olemuselt oli ta lahke ja õiglane noormees. Kui me kolmekesi koos olime, tegi ta nii minu kui Naokoga ühtemoodi erapoolikult juttu, naljatas ja valvas, et kellelgi räbal tunne ei oleks. Kui ta märkas, et üks meist on kauaks vaikseks jäänud, pöördus ta tema poole ja meelitas tast osavalt jutu välja. Seda vaadates jäi tunne, et küll võib niimoodi raske olla, aga vaevalt tegelikult asi nii hull oli. Kizukil oli anne igal silmapilgul ümbritsevat õhustikku läbi näha ja siis sellele vastavalt käituda. Peale selle oli tal üsna harvaesinev anne kaaslase mitte just eriti huvitavast jutust leida hea mitu huvitavat kohta. Seepärast oligi nii, et kui ma temaga juttu ajasin, tekkis mul tunne, et olen üks äärmiselt huvitav inimene ja elan äärmiselt huvitavat elu.
Samas ei olnud Kizuki mingil juhul suhtleja tüüp. Peale minu ei saanud ta koolis kellegagi sõbraks. Miks mees, kes on nii lahtise peaga ja andekas vestleja, oma annet laias maailmas ei rakenda ja kõik vaid meie kolme kitsasse seltskonda kanaliseerib, jäi minule arusaamatuks. Samuti see, miks ta just minu oma sõbraks valis. Ma olin pigem selline keskpärane ja silmatorkamatu tüüp, kellele meeldis omaette raamatuid lugeda ja muusikat kuulata, ning ei olnud minus midagi sellist, mida teistel poleks olnud, nii et Kizuki oleks pidanud vaevuma spetsiaalselt minuga juttu tegema. Sellegipoolest klappisime me algusest peale hästi ja saime sõpradeks. Tema isa oli oma osavate käte ja kõrgete hindade poolest kuulus hambaarst.
„Sa sel pühapäeval kaksikkohtingule ei taha tulla? Mu pruut on tüdrukute koolist ja toob mõne kena tüdruku kaasa,” ütles Kizuki kohe pärast tutvumist. Võib kah, oli minu vastus. Nii mina ja Naoko kohtusimegi.
Mina ja Naoko veetsime nii mõnedki korrad sedaviisi koos aega, aga kui Kizuki seltskonnast lahkus ja me omavahele jäime, ei tahtnud jutt kuidagi laabuda. Kumbki meist ei teadnud, millest me õieti rääkima peaksime. Tegelikult ei olnud minul ja Naokol mitte ühtegi ühist jututeemat. Polnud midagi parata, nii me ei rääkinudki praktiliselt midagi, jõime vett või näppisime laual olevaid asju. Ja ootasime, millal Kizuki tagasi tuleb. Kui Kizuki tagasi tuli, läks jutt jälle lahti. Naoko ei olnud ka eriline lobiseja ja mina ise olin samuti pigem seda tüüpi, kellele meeldib kaaslase juttu kuulata, nii et kui me kahekesi jäime, tundsin end kuidagi ebamugavalt. Mitte et me omavahel läbi ei saaks või midagi, lihtsalt pole millestki rääkida.
Vaid kaks nädalat pärast Kizuki matuseid kohtusime mina ja Naoko ainult korra. Oli mingi asi ajada ja me leppisime kohvikus kohtumise kokku, aga kui vajalikud jutud olid aetud, ei olnud meil enam millestki rääkida. Mina mõtlesin paar teemat välja ja üritasin vestelda, aga jutt jäi alati poole peal katki. Peale selle oli Naoko kõneviis kuidagi terav. Jäi mulje, nagu oleks ta minu peale kuidagi pahane, aga selle põhjust ma ei taibanud. Seejärel jätsime mina ja Naoko hüvasti ja kuni me täiesti juhuslikult Chūō liini rongis kokku põrkasime, ei kohtunud me kordagi.
Võib-olla oli Naoko mu peale pahane seepärast, et mitte tema, vaid mina olin viimane, kes Kizukit nägi ja temaga juttu ajas. Ega niimoodi ei ole vist ilus öelda, aga ma arvan, et ma mõistan, mis ta tundis. Ma mõtlen, et kui see minu teha oleks, siis ma muudaksin selle ära. Aga lõppude lõpuks on see juba juhtunud ning seda sorti asjadega on nii, et kuidas ka nende peale ei mõtleks, parata ei ole enam midagi.
Tol mõnusal maikuu pärastlõunal, pärast sööki, ütles Kizuki mulle, et teeme õige õhtupoolsetest tundidest poppi ja taome kuule või midagi. Ega minul ka pärastlõunaste tundide vastu mingit erilist huvi ei olnud, ja nii me lasime koolist jalga, läksime künkast alla sadama poole ning tagusime piljardisaalis nelja mängu jagu kuule. Mina võitsin kergelt esimese mängu, aga pärast seda läks tema järsku tõsiseks ja võitis kõik kolm ülejäänud mängu ära. Nagu kokku lepitud, maksin mina mänguarve. Kogu mängu jooksul ei visanud Kizuki mitte ühtegi nalja. See oli vägagi haruldane asi. Kui mäng läbi oli, tegime mõlemad suitsu.
„Kuule, sa olid täna kuidagi haruldaselt tõsine või mis,” üritasin ma pärida.
„Ei olnud täna tuju kaotada,” ütles Kizuki rahuloleval ilmel naerdes.
Ta suri selsamal õhtul oma kodugaraažis. Ta kinnitas N360 summuti külge kummivooliku, kleepis aknapraod kleepribaga kinni ja lasi mootoril tõmmata. Ma ei tea, kaua surmani aega läks. Ta vanemad olid läinud haiget sugulast külastama ja kui nad koju tagasi jõudes garaaži autot parkima hakkasid ja ukse lahti tegid, oli tema juba surnud. Autoraadio oli mängima jäetud ja klaasipuhastite vahele oli torgatud bensiinijaama tšekk.
Ei olnud ei hüvastijätukirja ega ühtegi pähetulevat motiivi. Kuna mina olin viimane, kes temaga kohtus ja juttu ajas, kutsuti mindki politseisse ja kuulati üle, mis juhtus. Kuidagi niimoodi ta küll end üleval ei pidanud, käitus täpselt samamoodi nagu alati, ütlesin ma asja uurivale politseinikule. Tundus, et politseinikul ei olnud ei minust ega Kizukist kuigi head muljet jäänud. Tundus, et tema arvates polnud see sugugi nii imelik, et inimene, kes keskkoolitundidest jalga laseb ja piljardit taguma läheb, end ära tapab. Lehes ilmus väike nupuke ja sellega oli asi lõpetatud. Punane N360 läks vanarauaks. Klassis olid tema pingi peal mõnda aega valged lilled.
Nende kümne kuu jooksul, mis jäid Kizuki surmast keskkooli lõpetamiseni, ei suutnud ma kuidagi oma kohta ümbritsevas maailmas paika panna. Sain lähedaseks ühe tütarlapsega ja lõpuks isegi magasin temaga, aga see ei kestnud isegi poolt aastat mitte. Temal ei olnud minu vastu mitte ühtegi pisematki kaebust. Valisin ühe Tokyo eraülikooli, kuhu tundus, et saab ka ilma eriliselt õppimata sisse, tegin sinna eksamid ja sain ilma erilist erutust tundmata üliõpilaseks. Too tütarlaps palus mind küll, et ära sinna Tokyosse mine, aga mina tahtsin maksku mis maksab Kobest eemale saada. Ning alustada uut elu seal, kus pole mitte ühtegi inimest, kes mind tunneks.
„Nüüd, kus sa minuga ära magasid, olen ma sulle juba ükskõik, jah?” ütles tema ja nuttis.
„Ei ole nii,” ütlesin mina. Mina tahtsin ainult sellest linnast eemale minna. Aga tema ei mõistnud seda. Nii me läksimegi lahku. Tokyosse suunduvas ekspressrongis meenutasin ta häid ja erilisi külgi ja kahetsesin, mõteldes, et küll ma olin ikka jubedasti käitunud, aga parandada ei saanud enam midagi. Ja ma otsustasin ta oma peast pühkida.
Kui ma Tokyosse läksin, ühikasse elama asusin ja uut elu alustasin, oli vaid üksainus asi, mida mul teha tuli. See oli: mitte liiga palju teatud asjadest mõtelda, tekitada teatud asjade ja enda vahele võimalikult suur distants. Ei midagi rohkemat. Otsustasin rohelise vildiga kaetud piljardilaua, punase N360, valged lilled koolipingil ja kõik muu sellise jäägitult unustada. Krematooriumi korstnast tõusva suitsu ja politsei ülekuulamistoas seisnud tüsedakujulise kirjapressi – kõik-kõik-kõik. Algul tundus, et mul läheb see päris hästi. Aga kuidas ma ka unustada ei püüdnud, jäi minusse püsima midagi uduse õhuklombi taolist. Aja möödudes hakkas see klomp üha selgemat ja lihtsamat kuju võtma. Ma võin selle kuju ka sõnadesse ümber panna. See kõlaks nii:
Niimoodi sõnastatuna