„Sinu valitsus…” äratuskellaks, tõusis ta igal hommikul kell kuus üles. Tuleb välja, et see poosetav ja pompöösne lipuheiskamistseremoonia polegi täiesti kasutu. Seejärel paneb ta riidesse ja läheb pesemisruumi nägu pesema. Näo pesemisele kulub tal metsikult kaua aega. Nii kaua, et võib arvata, nagu oleks ta hambad ükshaaval suust välja võtnud ja ära pesnud. Tuppa tagasi tulles klopib ta pliksplaks käterätist kortsud välja, paneb selle radiaatori kohale kuivama ja asetab seebi ning hambaharja tagasi riiulisse. Seejärel lülitab ta raadio käima ja hakkab raadioprogrammi järgi hommikuvõimlemist tegema.
Mina loen tavaliselt hilise ööni raamatut ja magan hommikul kella kaheksani nagu kott, nii et isegi kui tema üles tõuseb, ringi askeldama hakkab ja isegi siis, kui ta raadio käima paneb ning hommikuvõimlemist alustab, võib juhtuda, et mina veel sügavalt magan. Aga isegi niisugustel päevadel ärkasin ma alati üles, kui hommikuvõimlemine jõudis hüpete juurde. Ei olnud võimalik mitte üles ärgata. Sest kui tema hüppas – ja hüppas ta tegelikult üsna kõrgele – rappus voodi sellest matsust kilaki-kolaki üles ja alla. Ma kannatasin kolm päeva. Sest mulle oli öeldud, et ühiselu puhul on teatud määral vaja kannatlik olla. Aga neljandal hommikul jõudsin ma arusaamisele, et rohkem on seda võimatu välja kannatada.
„Mul on väga kahju, aga kas sa ei saaks oma hommikvõimlemist katusel või mõnes muus sellises kohas teha,” ütlesin mina otsustavalt. „Sa äratad mind sellega üles.”
„Nojah, aga kell on juba pool seitse,” ütles tema jahmunud ilmel.
„Ma tean küll. Pool seitse, eks ole? Aga minu jaoks on pool seitse hommikul veel uneaeg. Miks see niimoodi on, ei oska ma sulle seletada, aga niimoodi on välja kujunenud.”
„Jah, aga see ei lähe. Kui ma katusel võimlen, siis hakkavad kolmanda korruse inimesed õiendama. Siin on allkorrusel panipaik, nii et keegi ei tule õiendama.”
„No olgu, võimle siis hoovis. Muru peal.”
„See ka ei lähe. Mi-minu raadio ei ole transistorraadio, noh kui elektrikontakti ei ole, siis ei saa kasutada, ja kui programmi ei kuule, siis ei saa hommikuvõimlemist ju ka teha.”
Tõepoolest oli tema raadio jube vana tüüpi seina käiv pill, samas kui minu oma oli küll kaasaskantav, aga selline, mis võttis ainult FM sagedusi, see tähendab, oli mõeldud ainult muusika kuulamiseks. Oi jah, mõtlesin ma.
„Olgu, katsume kompromissi leida,” ütlesin ma. „Võimle pealegi, mul ei ole midagi selle vastu. Aga vastutasuks jäta palun see hüppekoht vahele. Selle müra on lihtsalt kohutav. Sobib?”
„Hü-hüpe?” ütles tema üllatunud ilmel. „Mis tähendab hüpe?”
„Hüpe tähendab hüpe noh. See, kui sa hops ja hops kargad.”
„Sellist kohta küll ei ole.”
Mul hakkas pea valutama. Mul oli juba tunne, et aitab küll, jäägu peale, aga mõtlesin, et teen juba asjad selgeks, kui ma sellest rääkima hakkasin, ja nii tegin ma NHK raadio hommikuvõimlemisprogrammi algusmeloodiat ette lauldes põrandal paar näidishüpet.
„Saad aru, see koht. Täiesti olemas, eks ole?”
„Se-seda küll. On olemas jah. Ma ei pannud tä-tähelegi.”
„Ühesõnaga,” ütlesin ma voodi servale maha istudes. „Ma palun sind, et sa kas või ainult selle osa vahele jätaksid. Kõik ülejäänu kannatan välja. Ole hea, kas võib nii, et sa jätad hüpped tegemata ja lased mul ilusti magada?”
„See ei lähe,” ütles tema üsnagi resoluutselt. „Seda nüüd küll ei ole, et ma ühe osa vahele jätan. Ma juba kümme aastat võimlen igal hommikul, nii et kui ma korra pihta hakkan, siis lasen mõ-mõtlemata lõpuni välja. Kui ma ühe osa vahele jätan, siis läheb kõ-kõ-kõik sassi.”
Rohkem ei öelnud ma midagi. Mida ma oleksingi võinud ütelda? Kõige lihtsam oleks olnud see tema kuradi raadio tema äraolekul aknast alla visata, aga ma nägin ka väga hästi ära, et see tekitanuks niisuguse lärmi, nagu oleks põrgul kaas pealt ära võetud. Sest Rünnakrühmlane oli sedasorti mees, kes hoiab oma asju haiglase hoolega. Kui ma seal niimoodi kõnevõime kaotanuna jõuetult voodil istusin, naeratas ta ja lohutas mind lahkelt.
„Ku-kuule, Watanabe-kun, sa võiks ju ka ometi minuga koos üles tõusta ja hommikvõimlemist teha,” ütles ta ja läks seepeale hommikust sööma.
Kui ma Rünnakrühmlasest ja tema hommikvõimlemisest Naokole rääkisin, itsitas tema vaikselt naerda. Naljajutuna polnud see mõeldud, aga lõpuks naersin minagi. Kaua oli möödas sellest, kui ma viimati ta naerunägu nägin – ja seegi kadus praktiliselt samal hetkel, kui oli tekkinudki.
Naoko ja mina olime Yotsuya peatuses rongist maha tulnud ning kõndisime piki raudteevalli Ichigaya peatuse suunas. Oli pühapäeva pärastlõuna mai keskpaigas. Hommikupoolikul kord ladinal sadanud, kuid siis jälle vaibunud vihm oli keskpäeva eel lõplikult järele jäänud ning madalal maa kohal lasunud nüri vihmapilv oli samuti kadumas, justkui oleks lõunast puhuv tuul ta minema kihutanud. Erkrohelist värvi kirsilehed võnkusid tuules ja peegeldasid helklevaid päikesekiiri. Päikesevalgus oli juba suvealguse moodi. Möödakäijad olid oma kampsunid ja kuued maha koorinud ning olid nood omale õlale visanud või käsivarrele laotanud. Pühapäeva pärastlõunases soojas päikesepaistes näis iga viimne kui üks inimene õnnelikuna. Teisel pool raudteevalli paistval tenniseväljakul oli üks noormees T-särgi seljast koorinud ning vehkis lühikeste pükste väel reketiga. Ainult kaks kõrvuti pingil istuvat nunna olid end mähkinud oma musta talvisesse vormirõivasse nii nagu kord ja kohus, nii et jäi mulje, et vaid nende kaheni ei ole suvepäike veel jõudnud, kuid nemadki nautisid rahulolust pakatavate nägudega päikesepaistes oma vestlust.
Pärast kümneminutilist kõndi hakkas selg higiseks tikkuma. Võtsin paksu puuvillsärgi seljast ja jäin T-särgi väele. Naoko oli oma kahvatuhalli dressipluusi käised käsivarreni üles keeranud. Näis, et dressipluus oli kenakesti pesta saanud, sest et värv oli mõnusalt pleekinud. Mul oli tunne, et olin teda üsna-üsna ammu sedasama pluusi kandmas näinud, aga mingit selget mälestust mul ei olnud. Lihtsalt oli selline tunne. Ega ma tollal Naokost kuigi palju asju ei mäletanud.
„Kuidas ühikaelu on? Kas teiste inimestega koos elada on lõbus?” päris Naoko.
„Ah ei mina tea. Ainult natuke üle kuu aja on möödas,” ütlesin mina. „Aga ega see nii hull ka ei ole. Vähemasti midagi väljakannatamatut ei ole.”
Naoko peatus veekraani juures, võttis õige pisukese lonksu vett, tõmbas püksitaskust valge taskuräti ja pühkis suud. Kummardus seejärel ja sidus hoolega kingapaelad uuesti kinni.
„Kuule, mis sa arvad, kas mulle ka võiks selline elu sobida?”
„Sa mõtled ühikaelu?”
„Jah,” vastas Naoko.
„Kuidas võtta, see oleneb suhtumisest. Kui igasugu tüütustest rääkida, siis neid muidugi jätkub. Üldiselt on maru lärmakas ja igasuguseid ülbeid tüüpe tolkneb kõvasti ringi ja toanaaber hakkab ka hommikul kell pool seitse hommikuvõimlemist tegema, eks ole. Aga noh kui mõelda, et selliseid asju on igal pool, ükskõik kuhu minna, siis eriti ei häiri. Kui mõelda, et midagi muud üle ei jää, kui siin elada, siis saab kuidagimoodi elatud. Eks ta nii on.”
„Seda jah,” ütles ta, noogutas ja näis mõnda aega millegi üle mõtteid mõlgutavat. Vaatas siis mulle pingsalt otse silma, just nagu piidleks midagi väga haruldast. Kui hästi vaadata, paistsid tema silmad jahmatamapanevalt sügavale läbi. Ma ei olnud kunagi varem märganud, et ta silmad nii sügavalt läbi paistavad. Kui mõtlema hakata, siis ei olnud mul võimalustki olnud Naokole sügavalt silma vaadata. See oli esimene kord, kus me kahekesi jalutasime, ja ka esimene kord, mil me nii pikalt juttu ajasime.
„Kas sa kavatsed mõnda ühikasse või kuhugi kolida?” pärisin mina.
„Mkmm,