LINNATÜDRUK SATUB MAALE
Olen sündinud ja üles kasvanud linnas, ilma helgete suvedeta vanavanemate talus või mõnes idüllilises külakeses. Sellest ei ole ma ka iial puudust tundnud. Loodustki nautisin alati meelsamini siis, kui tsivilisatsiooni tuled turvalises kauguses kumasid. Kuskil põllul kummikutes ringi sahistada oli minu puhul välistatud!
Suvehooaja lõppedes kolin aga oma kunagisi põhimõtteid hüljates kesklinna kitsukesest ja askeetlikust stuudiokorterist traditsioonilisse Kreeta külakesse Réthymno külje all.
Esimest korda näen uut elupaika alles pärast oma viimast tööpäeva sinna kolides, keset hilissügisest pimedust. Olen ärevil ja uudishimulik ning ei oska ette kujutadagi, kuhu ma satun. Suvel ei olnud mul töö tõttu just eriti palju vaba aega ja seepärast pole ma ka tõelist kohalikku küla lähedalt näinud. Olen suures uudishimus palju kordi Mihalise käest uurinud tema kodupaiga kohta, aga ta ei kutsunud mind kunagi endale külla.
Pilkases pimeduses ei saa ma ümbruskonnast selget pilti, me sõidame Réthymno kesklinnast 11 kilomeetri kaugusele. Sõit ei ole küll pikk, kuid teevalgustust jääb aina vähemaks ja meri tundub jäävat aina kaugemale seljataha. Päästvateks tulukesteks on vaid üksikute majade valgustatud aknad.
Peale veerandtunnist sõitu, mis vähem keevaverelise juhi-ga kulgeks hoopis aeglasemalt, näen pimedas läbi raskuste silti „Loútra/Λούτρα“. Keerame sisse külla, mille kruusateid valgustab paar hädiselt vilkuvat lampi. Mingist majast mööda sõites hõikab Mihalis selle juures toimetavale kõhukale tööriietes mehele: „Õhtust, isa, me tulime!“
Ahah, see on siis ta isa, konstateerin ilmselget fakti. Ausalt öeldes ei tea ma, kas Mihalis on üldse oma vanematele maininud, et ta ühe võõramaise pruudi nende elamisse toob. Ma pole selle peale tulnudki, et tema käest asja uurida.
„Kuule, võibolla on see imelik küsimus, aga kas su ema-isa teavad, et ma siia tulen?“ küsin ma igaks juhuks.
„Jaa… ikka olen öelnud…“ kõlab natuke kahtlev vastus. Mis seal ikka, nüüd nad siis saavad igatahes teada!
Hommikul avan silmad, segaduses, aru saamata, kus ma olen. Kikerikii! Mind äratab reibas kukkede koor, sekka lammaste määgimine. Nii et nüüd olengi maal… Põlisele linnavurlele on selline äratus harjumatu ja lausa eksootiline.
Minu uus elukoht on hoolimata ümbruskonnast igati moodne, värskelt värvitud ja sisustatud kolmetoaline korter kenasti renoveeritud külamajas. Olen meeldivalt üllatunud ning ohkan kergendatult, et muldpõrandal toimetama ning õlgedel magama ei pea. Sama hästi võiks selline kodu olla kuskil suurlinnas.
Kuid linnas ei saa tavaliselt nautida vaadet lõpututele oliiviväljadele. Igavikulistele teemadele mõtlema paneva detailina avaneb avaralt rõdult vaade ka küla surnuaiale, mis asetseb kõrgete küpresside varjus vaid paarisaja meetri kaugusel.
Mihalise vanematega tutvun lähemalt kohe esimesel päeval. Tundub, et nad on minu olemasolust ikkagi teadlikud, sest suurt üllatust ma nende nägudel ei märka.
Tema isa Stefanos, keda hüütakse geros’eks ehk vanameheks, on tüüpiline muhe ja emotsionaalne kreetalane, suure kehakaalu tõttu tublisti lühemaks vajunud ning kohevate vuntsidega. Selgub, et Stefanos on enda sõnul iidsete minoslaste järeltulija, kelle iseloomulik joon on lühike kasv ning tume nahk. Tema naine Eleni on aga hoopis teisest puust, pikk ja uhkelt sirgeseljaline naine, kes vastupidi oma mehele on palju vaoshoitum. Tal on ühegi halli salguta võimas juukseparukas ning ta on alati, isegi kanu söötes, soliidselt riides. Kiria (ehk proua, nagu kombekohaselt teda kutsuma peaksin) Eleni pärineb Väike-Aasia kreeklastest, kelle türklased omal ajal Smürnast välja ajasid. Tema isa sattus Loútra külla kolmekümneaastase täisjõus mehena, kuid sellise päritoluga kreeklased ei olnud hinnatud kosilased, sest neil ei olnud midagi hinge taga. Seetõttu ei jäänud tal muud üle kui naituda endast vanema, neljakümneaastase vanatüdrukuga, kes talle kõrgest vanusest hoolimata järjestikku neli tervet last sünnitas.
Mind võetakse perekonda üllatavalt positiivselt vastu. Olen ju täiesti võõras tundmatult maalt pärit tegelane, keda keegi enne Loútrasse kolimist pole iial näinud.
Esialgu suhtlen ma keelebarjääri tõttu oma uue perekonnaga käte ja jalgade abil või Mihalist tõlgiks kasutades. Teatud väljendeid ja sõnu ma suvega ju õppinud olen, aga vabaks suhtluseks jääb seda napiks.
„Ella!“4 hõikab mind vana Stefanos, kui satun üksinda tema majast mööduma, sest Mihalis on parasjagu tööl. Ma ei saa täpselt aru, mida ta minust tahab, ja tunnen end natuke ebamugavalt. Minuti pärast avastan end aga istumast suure pruuni köögilaua taga, Stefanos minu ette head-paremat kuhjamas. Taldrikul on värske fetajuust, tomatilõigud, prisked tumedad oliivid ja paximadi – kohalik kuivikleib, mis ohtra oliiviõliga üle kallatud. „Söö-söö!“ õhutab ta mind laia heasüdamliku naeratusega ning patsutab oma aukartustäratavale kõhule. Mõistan, et tema arvates peaksin minagi kosuma.
Minu nuumamisega väljendataksegi esialgu oma poolehoidu, sest mis saab olla paremat kui maitsev söök, pealegi enda majapidamisest tulnud ja ilma igasugu säilitusaineteta!
Hiljem mõistan, et sõbralikkusel on ka oma tagamõte. Mihalisel on vanust juba üle kolmekümne, aga ta on, oh õnnetust, ikka veel vallaline. On viimane aeg naine võtta ja kui kohalikku külaneiut ei leia, siis oleks patt kauem pirtsutada. Hiljem kuulen küll Mihaliselt, et üks tema arvukatest tädidest oli temas väga pettunud, et võõramaise neiu koju tõi, paslikum oleks olnud ikka mõni tubli külapiiga.
Minu külaelu esimestel nädalatel satub meile või Mihalise vanematele külla kentsakalt palju tädisid, onusid ja nõbusid. Küll on neil järsku Mihalise kui kõiketeadva vallatöötaja nõu ja abi vaja või on neile äkitselt meelde tulnud, et pole nii ammu kallist sugulast näinud.
Tundub, et terve Mihalise suguselts on koondunud ühte külla ning ei kavatse sealt tõenäoliselt kunagi kuhugi mujale liikuda. Üks õige kreetalane on oma koduküla tulihingeline patrioot ning usub, et sellest paremat paika pole kogu maailmas. Sestap ei ole kreetalasel erilist vajadust ka reisida, sest kõik vajalik on tal saarel olemas. Ja kui saarlane tahab teisest rahvusest inimestega tutvuda, siis piisab tal vaid suvel kuhugi rahvarohkemasse kohta minna ning leidubki turiste igast maailma nurgast.
Kreeta perekonnale tüüpiliselt elavad vanemad ja juba täiskasvanud lapsed võimalikult lähestikku ning vallalised lapsed olenemata vanusest enamasti vanematega koos. Nii oli ka minu sel ajal 32aastase peigmehega, kes ikka veel emahoolitsuse hüvesid nautis. Alles veidi enne meie kokku kolimist on ta asunud eraldi elama, kuid ka siis käib hoolitsev emme pojakesele sooja toitu viimas, koristamas, riideid pesemas ning triikimas. Olen näinud ka 50aastaseid täies jõus mehepoegi, kes on jäänud mugavusest vanematemajja ning lasevad end lahkelt emal teenindada.
Mihalise perekonnal on külas neli maja, üks iga lapse jaoks. Mihalise eluase ongi mugavalt vaid kahe sammu kaugusel tema vanemate uuest, värskelt valminud neljakordsest häärberist.
Perekonna valduses on suur hulk maid, oliivipuid, viinamarjaistandusi, lugematu arv lambaid ja vahelduva eduga ka muid pudulojuseid. Nende pere põhitegevus ongi põllumajandus ja loomapidamine, millele ka kõik järeltulijad jõudumööda käed külge peavad panema.
Mihali emaEleni peab ka tagasihoidlikku kafeneio’t, kus kohalikud mehed naudivad kanget Kreeka kohvi, frappé’t ehk külma kohvikokteili või kummutavad hoopis paar pitsi kanget viinamarjasamakat ehk rakit (kreeka keeles ρακί).
Traditsiooniliselt käivad sellistes asutustes ainult mehed, sest naiste kohus on kodus midagi kasulikku teha. Külanaised seevastu istuvad jõudehetkel oma toolikestel tänava ääres ja peksavad keelt.
Kiria