Minu Kreeta. Mineviku hõng Euroopa lõunatipus. Jaana Albri

rohkem ei maksaks, kui söönud on.

      Kohalikud naudivad söömaaega see-eest täiel rinnal. Järk-järgult täitub laud lugematute taldrikutega, millest kogu seltskond ühiselt oma kahvli või lusikaga mekib. Üks meeldiv söömaaeg sisaldab tzatzikit, pisikesi lihapalle, oliiviõliga kuldseks praetud kartulikuhja, Kreeka salatit, saganaki’t (jahu-munasegus praetud graviera-juust), apakia’t (suitsutatud sealiha viilud) ja umanites’t (suured kohalikud seened, mida loodusest siiski korjata ei tohi, sest on ülisuur võimalus oma korvi hoopis surmavalt mürgised kübaralised saada).

      Keelekasteks on laual kilode kaupa majaveini. Tõepoolest, niimoodi tellitaksegi kohalikku viinamarjarüübet – pool kilo või kilo. See maksab naeruväärselt vähe, aga mekib hästi. Ei mingit peent pudelit, ikka kilone karahvin lauale! Loomulikult ei saa selline muhe söömaaeg kiirelt läbi, istutakse tunde ning tühjad vaagnad asenduvad kui nõiaväel uutega. Kuna siin on harjumus väga hilja õhtustada, siis ei söö keegi hommikusööki, sest kõht on veel õhtust punnis.

      Kui arve tuuakse, hakkab pihta suur vaidlus – kõik tahavad ise terve seltskonna arvet maksta, ei mingit poolitamist ega jagamist. Andke siia, mina maksan, kostab ühest lauanurgast. Lõpeta ära, mitte mingil juhul, minu kord on, kostab teine. Ärge jamage, täna on kõik minu poolt, käratab kolmas. See kestab nii kaua, kuni tugevaim peale jääb ja raha ettekandjale sokutab.

      VÄHEHINNATUD JÕULUD JA AASTAVAHETUS

      Ootan oma esimesi Kreeta-jõule rõõmsa ärevusega. Ehkki „vale“ ilm ja kuusepuude puudumine õiget meeleolu ei soodusta, loodan, et neid eestlastele nii tähtsaid pühasid peetakse ka siin vääriliselt. Näen vaimusilmas juba jõulutuledes linna ning mind ootavaid arvukaid kingitusi.

      Reaalsus on aga teine. Jõuludel ei ole siin suurt tähtsust, alles viimastel aastatel on Lääne-Euroopa mõjul Kristuse sündi rohkem tähistama hakatud. Minu saareelu algusaastatel ei paista eriti kuskilt silma, et käes on kristliku maailma suurim püha. Réthymno peatänaval on üles riputatud üsna haledad tulukesed „καλά χριστούγεννα ja καλήχρονιά“ (häid jõule ja head uut aastat) ning kesklinna väljakule on paigaldatud suur tuledes laev, mis on Kreekas jõulude ja aastavahetuse sümbol. Ehitud laev toob endaga uueks aastaks kaasa jõukuse ja õnne. Jõulukuusk, mida peetakse Kreekale traditsiooniliselt täiesti võõraks kombeks, on aastatega populaarsemaks muutunud. Olude sunnil on need plastist ja saadaval igas võimalikus värvitoonis. Luban endale, et minu koju sellist jõledust püsti ei panda, aga võta näpust!