Helen on juba ühes väikese perehotelli restoranis töö leidnud. Milline õnneseen, mõtlen kadedalt. Poleks iial arvanud, et ettekandjaamet minus kunagi selliseid tundeid äratab.
Tunnen jälle kadeduseussi enda sees pesitsemas ning murran pead, miks mina küll nii hädine tööotsija olen. Selge on see, et Helen on parem suhtleja, aga võibolla ka kaunim, saledam ja noorem? Siin ei huvita kedagi minu akadeemilised kraadid ja peenetes Eesti firmades tegutsemise kogemus. Otsustan, et pean olema aktiivsem ja nahaalsem, ilusamaks ja nooremaks ma vaevalt muutun…
Kuna Heleni hotell asub hoopis Platanésis, Réthymno kesklinnast kuue kilomeetri kaugusel olevas mereäärses turismikülas, siis pakime oma kompsud hostelis kokku ja kolime ühes eramajas olevasse stuudiosse Heleni töökoha lähedal. See koosneb poolenisti keldrikorrusel olevast kööginurgaga toast, kus on kaks üheinimesevoodit, mõned riiulid ja kapid ning dušinurgaga pisike vannituba. Tegu on tüüpilise tagasihoidliku turistikorteriga, mille 250eurone üür mulle sel hetkel päris soolane tundub.
Platanés on turismist elatuv rannaäärne küla, kus hooaja lõppedes kõik järsku välja sureb. Asumi keskelt jookseb läbi vana Réthymno–Irákleio maantee ning mõlemad teeperved on vaheldumisi täis pikitud hotelle, minimarketeid, suveniiri- ja kullapoode, autorendifirmasid, baare ja taverne. Turist, kes siia satub ja saart rohkem avastama ei vaevu, näeb vaid Kreeta kunstlikku ja esteetiliselt inetut palet. Platanés on väliselt jäänud peatuma oma kaheksakümnendate aastate hiilgeaegadesse. Enamik siinsetest ehitistest on päevinäinud, väsinud ja koledad, püsinud muutumatuna paarkümmend aastat. Kõik tundub juhuslik, nagu lipp lipi peal, lapp lapi peal. Siin ei ole midagi ühist maaliliste traditsiooniliste külakestega, mis tänu oma ajaloo hõngule alati ilusad on. Nii oskan ma aastaid hiljem öelda!
Aga esialgu pole mul suurt aega Kreeta esteetilist pilti kaaluda, sest on vaja tegeleda tõsisema teemaga: leida töö. Muidugi on mul alati võimalus pillid kotti panna ja viimaste veeringute eest saba jalge vahel koju tagasi lennata. Kuid see ei tule kõne allagi! Uhkus ei luba nii kergelt alla anda. Olen ju Eestist suure hurraaga ära tulnud – et soojale unistuste saarele kolida –, ja nii mõnedki olulised asjad Eestis maha müünud. Lisaks kõigele kardan, et koju naasmine tekitab uue ja seekord ravimatu masenduse.
Ühel õhtul saabub Helen töölt koju hirmus morni näoga ning turtsub vihaselt: „Pagana perekond! Minuga ei arvestata üldse!“ Selgub, et kauaoodatud töökoht hotellis polegi nii imeline. Nimelt ei anta Helenile teenitud jootraha kätte, see jaotatakse hoopis hotelliomanikest pereliikmete vahel ära. Eks ta ole, veri on paksem kui vesi.
Peale paari päeva on Helen lahkhelide tõttu hotellis jõudnud juba ametit vahetada, mina olen aga jätkuvalt töötu päevavaras… Ma ei suuda isegi lõunamaisest päikesest ja soojast mereveest enam rõõmu tunda, sest iga hetk, mille ma raiskan elu nautimisele, tuleb tööotsimise arvelt.
Heleni uus töökoht on Platanési pisike baar Belle Epoque, kus aegunud hittide saatel istuvad kunstnahast baaripukkidel peamiselt keskea ületanud kohalikud mehed ja vanemad inglise prouad. Käin õhtuti selles päevinäinud lokaalis aega surnuks löömas, aga ka lootuses uusi tutvusi leida. Olen mõistnud, et alati tuleb kasuks, kui tööandjale kostab sinu eest kasvõi tuttava tuttava tuttav. Seega mainin igaühele, kellega vähegi jutule saan, et otsin tööd. Muidugi vaadatakse mind seetõttu haletsevalt, et vaeseke, tuli sealt hirmsast Ida-Euroopast Kreekasse paremat elu otsima.
Lõpuks kuulen baari omanikult Manoliselt, et üks lähedal olev tavern vajab lisatööjõudu. Manolis on peagi viiekümne aasta juubelit tähistav pikakasvuline turd mehepoeg, kes on vallaline, lastetu ja elab koos emaga. Ta jätab esmapilgul turvalise mõmmiku mulje, kuid hiljem selgub, et tegu on naksis naistemehega, kes üritab iga uut noorukest baaridaami ära võluda.
Olen ootusärev, kui Manolis mind taverni juurde oma kipaka sääreväristajaga viib.
Ta tutvustab mind kiiskavate klotsersõrmustega turrale omanikule: „Näe, tõin sulle tüdruku!“ Sama hästi oleks ta võinud öelda, et näh, tõin sulle lamba või seapõrsa. Sellise tunde tekitab mulle karmi näoga omaniku hindava pilgu all seismine. Peale seda lahkub Manolis kiirustades ja nüüd on edu vaid minu enda kätes!
Üritan selja võimalikult sirgu ajada, vean naeratuse näole ning ulatan tervituseks käe.
Pikka juttu omanikuhärra Andreas ei tee. „Kas sul ettekandjatöö kogemust on?“ küsib ta.
„Ikka on,“ luiskan enesekindlalt ja lisan: „Vaatan, et teil siin venekeelsed sildid. Ma oskan peale Skandinaavia keelte vene keelt ka!“ Lubasin endale ju nahaalsem olla.
„No tule siis homme hommikul kell kümme siia, vaatame, mida tegema hakkad,“ saan rõõmustava vastuse.
Paraku jääb minu peadpööritav karjäär ettekandjana lühikeseks – peale kolme päeva ütleb omanik kuivalt, et kahjuks pole neil siiski kedagi juurde vaja, hooaeg on ju väga kehv.
Nojah, seda lauset olen ma kuskil juba kuulnud!
Olen raisanud kolm päeva täiesti mõttetult, saades lõpuks oma vaeva eest tasuks vaid 20 eurot… Sellegi ühelt minust kahju hakanud kelnerilt, kes mulle rahatähe vaikselt pihku libistab.
TÖÖINIMESE ELU
Lõppemas on minu teine nädal Kreetal. Masendus hakkab vaikselt maad võtma ning selle alkoholiga ärauhamiseks sean sammud Heleni uude töökohta Belle Epoque’i. See on üks meie külakese Platanési väheseid kohti, kus saab rahus istuda, ilma et keegi ligi ajama hakkaks. Manolis hoolitseb abivalmilt selle eest, et kõikvõimalikud kosilased mind tüüdata ei saaks, kuid ise on asjatult ametis Heleni võlumisega.
Paraku ei jõuagi ma muresid veini uputama hakata, sest saan järsku tööpakkumise enda kõrval istuvalt natuke kahtlase välimusega kiilaspäiselt kohalikult, kes õnneks Manolise sõber on. Muidugi on ta ka Belle Epoque’i igaõhtune külaline.
„Ma kuulsin, et sa oskad rootsi ja vene keelt?“ uurib ta ning saades jaatava vastuse, jätkab: „Mine näita end homme hommikul Réthymno vanalinnas Fountaini tavernis, sa kindlasti sobid neile.“
Ma isegi ei imesta, kuidas see imelik võõras minu keelteoskusest ja tööotsimisest teadlik on. Olen ju nii Manolisele kui kõigile teistele, kellega vähegi jutule saanud, ennast meeleheitlikult reklaaminud.
Lõpuks ometi, nüüd peab ka minu õuele õnn tulema! Täitun jälle optimismiga. Murede uputamise asemel asun end kohe premeerima odava punase veiniga, mis koguse suurenedes tuleviku suhtes aina ülevamaid tundeid tekitab.
Jõuan Réthymno vanalinnas ühel peatänaval asuvasse kulunud moega taverni kell 11 ennelõunal, nagu kokku lepitud. Olen hingematvas kuumuses maha vantsinud järjekordsed kuus kilomeetrit, sest bussiliiklus on minu elukoha ja kesklinna vahel suhteliselt harv ning peale selle ei tee paha hoida kokku 1,20 eurot. Nüüdseks on iga sent arvel ja lõppude lõpuks pean oma aastatega kogutud kontoripekist lahti saama.
Mul on hommikuselt tühjas tavernis omamoodi huvitav ja kõige lühem tööintervjuu, mille lõpus ei saa ma täpselt aru, mida ma tegema pean ja kui palju ma selle eest palka hakkan saama.
„Mis keeli sa räägid?“ uurib pikema sissejuhatuseta natuke räsitud välimusega meesterahvas, kes end Steliosena tutvustab. Loetlen uhkelt keeled ette ning jään uusi küsimusi ootama. Neid aga ei tulegi. „Tule homme keskpäevaks siia, siis hakkadki kohe pihta. Ja proovi midagi natuke kenamat selga panna!“ kõlavad lõpetuseks õpetussõnad.
Jään talle küsivalt ja natuke piinlikkustki tundes otsa vaatama. Valisin tähtsaks päevaks ometigi välja päris viisaka lühikese teksaseeliku ja ontliku valge pluusi?
„No natuke seksikamat!“ pilgutab Stelios häbematult silma.
Midagi enamat ei taipa ma oma uue ameti kohta