Ent linn oli maikuu alguses kaunis, lausa absurdselt kaunis, me jalutasime oma parimaid rõivaid kandes mööda tänavaid ja tundsime endid nagu filmis. Veetsime pärastlõuna Rodini muuseumis, naasime hotelli ja jõime šampanjat, olles end eelnevalt tillukesse vanni surunud, siis aga läksime pisut juhmidena õhtustama restorani, mille kohta ma olin andmeid kogunud – prantsusepärane, kuid mitte multifilmilikult, maitsekas ja vaikne. Ma ei mäleta kõike, mida me seal rääkisime, kuid ma mäletan, mida me sõime – kana, mille naha alla olid pikitud trühvlid, ning mis maitses täiesti erakordselt, ja vein, mis sai valitud huupi, lihtsalt näpuga umbkaudu torgates, ent mis osutus nii hõrguks, nagu oleks tegemist mingi hoopis teise joogiga. Ikka selles sentimentaalses filmis viibides hoidsime teineteisel üle laua käest kinni, siis aga läksime tagasi meie hotellituppa Jacobi tänaval ja armatsesime.
Pärast, juba une piiril, märkasin võpatades, et Connie nutab. Seksi ja pisarate kombinatsioon on segadusseajav ning ma küsisin, kas ma tegin midagi valesti.
„Vabandamiseks pole igatahes põhjust,” ütles ta, ja tema poole pöördudes nägin, et ta naerab. „Pigem vastupidi.”
„Mis siin naljakat on?”
„Douglas, ma arvan, et me saime hakkama. Tegelikult ma tean, et saime.”
„Millega? Millega me hakkama saime?”
„Ma olen rase. Ma tean seda.”
„Mina tean seda ka,” ütlesin, ning me lebasime seal ja naersime.
Muidugi peaksin ma rõhutama, et „teada” poleks me seda kuidagi saanud. Tegelikult polnud see sel hetkel tõenäoliselt isegi õige, sest sugurakkudel kulub teatud aeg kohtumiseks ja sügoodi moodustamiseks. Connie „tunne” rasestumisest oli näide „kinnituse otsimisest” – soovist eelistada asitõendeid, mis kinnitavad seda, mida me tahame uskuda. Paljud naised väidavad kindlasti „teadvat”, et nad on seksi järel rasedaks jäänud. Kui siis – ja nii juhtub enamasti – selgub, et ikkagi ei ole, unustavad nad otsekohe oma senise veendumuse. Neil üksikutel juhtudel aga, kui neil on õigus, näevad nad selles kinnitust mingile üleloomulikule või kuuendale meelele. Siit siis termin „kinnituse otsimine”.
Siiski, kaks nädalat hiljem kinnitas rasedustest seda, mida me mõlemad juba „teadsime”, ning kolmekümne seitsme nädala pärast saabus Albert Samuel Petersen teretulnuna meie maailma ja peletas meie nukruse minema.
35. Väike päikesekiir
„Taevas hoidku, Albie!”
„Miks see peaks probleem olema?”
„Aga miks sa ei taha meiega koos tulla?”
„Ma tahan oma asju teha!”
„Aga ma reserveerisin laua kolmele!”
„Neil pole sellest midagi. Mine empsuga. Vahtige teineteisele otsa või mis iganes.”
„Mida sa tahad teha?”
„Ringi kõndida, pildistada. Võib-olla kusagil muusikat kuulata.”
„Kas me peaksime koos sinuga tulema?”
„Ei, paps, see ei ole hea mõte. See on hea mõtte vastand.”
„Aga kas mõte polnud selles – kas kogu reisi mõte polnud selles, et me veedame koos aega nagu perekonnale kohane?”
„Me veedame palju aega koos, iga päev!”
„Mitte Pariisis!”
„Mis Pariisis teisiti on kui kodus?”
„Noh, kui ma sellele tõesti vastama pean… Kujutad sa üldse ette, kui palju see reis maksab?”
„Kui sa mäletad, siis tegelikult tahtsin ma Ibizale minna.”
„Sa ei lähe Ibizale.”
„Hea küll, ütle mulle, kui palju see siis maksab. Kui palju, ütle?”
„Pole tähtis, kui palju.”
„Noh, ilmselt siis on, kui sa sellest alatasa juttu teed. Ütle, kui palju, jaga kolmega, ma jään sulle võlgu.”
„Maksis, palju maksis, ma tahtsin ainult – me tahtsime perena koos aega veeta.”
„Jeesus, paps, sa võid mind ju homme jälle näha!”
„Albie!”
„Hommikul näeme siis.”
„Hästi. Olgu. Näeme hommikul. Ei mingit vedelemist. Täpselt pool üheksa, muidu tuleb järjekorras seista.”
„Paps, ma luban sulle, et kogu selle puhkuse ajal ei lase ma end kordagi lõdvaks.”
„Head õhtut, Albie.”
„Au revoir. A bientôt. Ja, paps?”
„Mis?”
„Mul oleks veidi raha tarvis.”
36. Reisijuht
Restoran, kus me olime seda kuulsat kana söönud, oli suletud pariislaste igasuvise väljarännu tõttu Loire’i, Luberoni ja Kesk-Pürenee puhkusemajadesse. Ma olen alati pahuralt imetlenud seda jultunud massilist evakueerumist – umbes nagu oleksid võõrustajad kutsunud külalised õhtusöögile, siis aga lahkunud ja jätnud maha kandiku võileibadega. Selle asemel läksime kohalikku bistroosse, mis oli nii „pariislik”, et meenutas komöödiafilmi dekoratsiooni: veinipudelid küünlarasva kaskaadi alt hädavaevu paistmas, konserveeritud Piaf, seintel ei ainsatki vaba tolli ilma Gauloisesi või Perrier’ reklaamplakatita.
„Pour moi, je voudrais pâté et puis l’onglet et aussi l’épinard. Et ma femme voudrait le salade et le morue, s’il vous plaît.”
„Loomaliha ja daamile tursk. Väga hea, sir.” Kelner lahkus.
„Kui ma midagi prantsuse keeles ütlen, miks siis kõik mulle inglise keeles vastavad?”
„Ma arvan, nad kahtlustavad, et prantsuse keel pole su emakeel.”
„Aga kuidas nad aru saavad?”
„See jääb mulle mõistatuseks.” Connie naeris.
„Kui mind oleks sõja ajal vaenlase tagalasse visatud, siis kui pika aja jooksul oleks aru saadud, et ma olen inglane?”
„Ma kahtlustan, et enne langevarju avanemist.”
„Seevastu sina…”
„Mina oleksin kellestki märkamata mööda maad uidanud ja sildu õhku lasknud.”
„Võrgutanud Citroëni töökoja noori mehaanikuid.”
Ta raputas pead. „Sul on mu minevikust moonutatud arusaam. See polnud nii. Mitte päris nii. Ja isegi kui oli, siis polnud see eriti lõbus. Ma polnud sel ajal eriti õnnelik.”
„Nii et millal sa õnnelikuks said?”
„Douglas,” ütles ta ja haaras mu sõrmeotstest, „ära õngitse.”
Õnneks olime nüüd eas, kus me enam ei tundnud kohustust vestlust kogu aeg üleval hoida. Roogade vahel luges Connie oma romaani ja mina uurisin reisijuhti, kontrollides Louvre’i lahtiolekuaegu ja piletimüügitingimusi ning pakkusin välja restorane, kus me võiksime järgmisel päeval lõunat ja õhtust süüa.
„Me võime ringi jalutada ja lihtsalt kuhugi sisse astuda,” ütles ta. „Võime olla spontaansed.” Connie oli alati reisijuhtidesse halvasti suhtunud. „Miks sa tahad sama kogemust nagu kõik teised? Milleks ühineda karjaga?” Ning tõepoolest olid ümberringi klientide seas ülekaalus inglaste ja ameeriklaste hääled, teenindajad tundusid aga arvavat, et annavad meile just seda, mida me tahame ja eeldame.
Ent kui toit viimaks