Ärasõidupäeval tõusime pool kuus hommikul ja jätsime südamlikult hüvasti Mister Jonesiga, kelle eest naabrid Steph ja Mark olid lubanud meie neljanädalase reisi kestel hoolitseda. Me imestasime alati ise ka, kui suurt puudust me Mister Jonesist tundsime. Isegi koerte skaalal oli ta sisuliselt idioot, põrkas alatasa vastu puid, kukkus kraavidesse, sõi nartsisse. Connie nimetas seda tema huumorimeeleks. Kui Mister Jonesile pargis kepp visati, naasis ta tõenäoliselt kellegi mahajäetud aluspükstega. Monumentaalsed kõhugaasid olid tal ka – keemiarelva tasemel. Aga ta on rumal, ustav ja kiindunud ning Connie on talle pühendunud.
„Hüvasti, semu, me saadame sulle postkaardi,” kudrutas ta ninaga koera kaela hõõrudes.
„Ma arvan, et postkaardi saatmisel pole suurt mõtet,” ütlesin. „Ta paneks selle lihtsalt nahka.”
Connie ohkas sügavalt. „Ma ei hakka talle tegelikult postkaarti saatma.”
„Jah, ma sain aru küll.” Connie lahkumishoiatusest saadik olime tahtlikult teineteise nalju vääriti tõlgendanud. See kumin kõlas läbi kõigest, mida me tegime, ükskõik siis, kui süütu see tegevus ka polnud. Isegi Mister Jonesiga hüvastijätmises sisaldus küsimus: kes saab hooldusõiguse?
Siis me ajasime üles Albie, kelle jaoks äratus enne kaheksat oli tema põhiliste inimõiguste rikkumine, sõitsime taksoga Readingisse ja siis rongiga Paddingtoni, Albie magas kogu tee või vähemalt teeskles seda. Hoolimata mu kindlameelsetest otsustest olime eelmisel õhtul siiski vaielnud, sedapuhku akustilise kitarri pärast, mida Albie tahtis läbi kogu Euroopa kaasa vedada – ma pidasin seda absurdseks ja ebapraktiliseks edvistamiseks –, ning lõpetuseks trampis Albie oma tavalisel moel trepist üles ja kostis Connie tuttav ohe, millele järgnes ta kuulus aeglane pearaputus.
„Mulle teeb muret, et ta võib tänavamuusikuks hakata,” ütlesin.
„No las musitseerib! On hullemaidki asju, mida seitsmeteistaastane teha võib.”
„Nende asjade pärast olen ma samuti mures.”
Ent näis, et kitarr oli niisama oluline kui pass. On ütlematagi selge, et just mina ukerdasin sellega läbi Eurostari terminali pöörduste, vedasin selle tollist läbi ja surusin rongi sobimatult väiksesse pagasiruumi, kui me lõpuks oma kohtadele jõudsime ja ma võisin hakata pabersalvrättidega oma randmelt kuuma kohvi pühkima. Reisimisega kaasneb alati teatud räpasus. Sa alustad duši alt tulnuna, värskena puhastes ja mugavates riietes, hea tujuga ja lootusega, et kõik sujub nii nagu filmides: akende taga särab päike, ühe pea toetub teise õlale, naer ja naljad ja kergelt džässilik taustamuusika. Tegelikult on räpasus aga kohal veel enne, kui tollist läbi saad; krael ja mansettidel on mingi saast, hingeõhk lõhnab kohvi järele, higi jookseb mööda selga, pagas on liiga raske, vahemaad liiga pikad, erinevad valuutad on taskus segamini, vestlus on enesekeskne ja katkendlik, pole vaikust ega rahu.
„Niisiis – hüvasti, Inglismaa!” ütlesin pausi täitmiseks. „Näeme nelja nädala pärast!”
„Me ei ole veel lahkunud,” ütles Albie, need olid kaheteistkümne tunni jooksul ta esimesed sõnad mulle, seejärel võttis ta välja oma Nikoni ja hakkas suures plaanis oma kingatalda pildistama.
26. Albert Samuel Petersen
Albie on tõmmu, just nagu ta ema; tal on pikad mustad sassis juuksed, mis ripuvad silmis ja kriibivad sarvkesta, nii et mul on alatasa tahtmine lähemale kummarduda ja need silmade eest kõrvale lükata. Silmad on suured ja pruunid ja niisked – „hingelised” kipub olema sõna, mida kasutatakse, tume nahk silmade ümber on kergelt sinaka tooniga. Tal on pikk nina, tumedad täidlased huuled ja kokkuvõttes on ta meeldiva välimusega noor mees. Üks Connie sõbrannadest ütles, et Albie näeb välja nagu mõni Caravaggio maalitud lurjustest; see võrdlus ei öelnud mulle alguses midagi, aga ma vaatasin üle. Kuid ju on siis nõudlus ebaühtlase näokarvastikuga hilisrenessansi röövlite järele, sest tüdrukutele näib ta ligitõmbavana, neile tundub, et nad saavad temaga „tõsiselt rääkida”, ja ma olen ammu loobunud arvepidamisest nende Rinade ja Ninade, Sophiede ja Sitade üle, kelle jaoks pahurus, vastutustundetus ja kehv isiklik hügieen on nii vastupandamatud omadused.
Aga ta on lahe, öeldakse, ta on sügav; ta tõmbab inimesi ligi ja selles, nagu ka kõiges muus, on ta oma ema poeg. Ta pole „sündinud teadlane”, nagu väitis tema klassijuhataja, „kuid tal on suurepärane emotsionaalne intelligents”, ja selle sõnakombinatsiooni peale klõpsatasid mu hambad kokku. Emotsionaalne intelligents, suurepärane oksüümoron! „Kuidas mõõdetakse emotsionaalset intelligentsi? Millise ameti juurde see kõige paremini sobib?” küsisin Connielt, kui me koju sõitsime. „Võib-olla on seal tegemist mingisuguse valiku tegemisega. Sind pannakse ühte tuppa kuue inimesega ja sa pead välja mõtlema, keda neist kallistada.”
„See tähendab, et tal on empaatiat,” vastas Connie kuivalt. „See tähendab, et ta mõistab teiste inimeste tundeid ja need huvitavad teda.”
Nii tunduski, et ainus, mille Albie on minu poolt pärinud, on mu isa kuivetu pikkus, ent ka see näib teda häirivat, temas vastumeelsust tekitavat, sest ta õlad on ümarad ja längus, kõnnib ta aga kiiresti ja kätega vehkides, nagu oleksid käed talumatult rasked. Oh, ja suitsetamine, selle on ta samuti mu isalt üle võtnud. Arvestades minu suhtumisega sellesse, suitsetab ta salaja, ent väga suur saladus see just pole, kui mõelda arvukatele tulemasinatele ja Rizla pakikestele, mida ta maha unustab, tema rõivaste lõhnale ja kõrbemisjälgedele tema räpaka magamistoa aknalaual. „Kuidas need siia said, Albie?” küsisin. „Pääsukesed? Suitsetavad pääsukesed, kes nagunii jätavad aktsiisi maksmata?” Seepeale ta naeris ja lükkas ukse kinni. Oh, ja lisaks emfüseemile, vähile ja südamehaigusele, mida ta eeldatavasti oma kitsas rinnas kasvatab, kannatab ta veel haiguse käes, mis nõuab ööpäevas vähemalt kahtteist tundi und, kusjuures eripärasel kombel ei saa need tunnid alata enne kella kaht öösel.
Mis veel? Talle meeldivad absurdselt madala V-kaelusega T-särgid, nii et ta rinnaluu on pidevalt nähtaval, ning tal on harjumus käed varrukatest välja tõmmata ja pihud kaenla alla pista. Ta keeldub mantlit kandmast, mis on absurdne eputamine – just nagu oleksid mantlid midagi labast või vaegsoojumuses midagi lahedat. Mille vastu ta mässab? Soojuse? Mugavuse? „Lase olla,” ütleb Connie, kui Albie sammub tormituule kätte, mis toob ta rinnakorvi nähtavale, „ega see teda ei tapa,” – kuigi võib tappa ning kui ei, siis tapab selle nägemisest tekkiv ehe frustratsioon minu. Või võtame näiteks tema magamistoa olukorra, see ruum on nii räpane, et sisenemine tuleks ära keelata; see on hiiglaslik Petri tass karvase leivapuru, õllepurkide ja kujutletamatute sokkidega, mis tuleks ühel päeval betoonsarka sulgeda nagu Tšernobõl, seejuures pole asi tema laiskuses, ei, on nähtud tõsist vaeva, et tekitada maksimaalset ebamugavust. Mulle! Mitte ta emale, vaid mulle, nimelt mulle, nii et see pole enam lihtsalt magamistuba, vaid raskekujuline salaviha väljendus.
Ja siis ta pomiseb, neelab sõnu alla. Kuigi ta on viimased kuus aastat elanud Berkshire’i igati kenas piirkonnas, räägib ta lohisevat äärelinnamurrakut, et ainult, jumal hoidku, keegi ei arvaks, et ta isa on heal järjel ja selleks kõvasti tööd teinud, ning et, jumal hoidku, keegi ei arvaks, et ta elab mugavates tingimustes, tema eest hoolitsetakse ja tal on kaks vanemat, kes teda võrdsel määral armastavad, kuigi tema näib soovivat ja vajavat neist ainult ühe tähelepanu. Lühidalt, mu poeg paneb mu end tundma tema kasuisana.
Mul on vastamata jäänud armastusega varasemast ajast mõningaid kogemusi ja ma võin öelda, et midagi lõbusat neis ei olnud. Aga kui su ainus elusolev järeltulija su tunnetest välja ei tee, siis kõrvetab see erilisel moel.
27. Helmut Newton
Kuid nüüd oli rong viimaks liikuma hakanud ja Albie oli pööranud kaamera kartmatult tõtt kõneleva silma oma sidumata kingapaeltelt Ida-Londoni-aluste tunnelite betoonseintele, sest pilte määrdunud betoonist ei saa kunagi olla liiga palju.
„Ma loodan, et sa teed palju pilte Eiffeli tornist, Muna,” ütlesin hellal, narrival toonil. „Mina ja su ema seismas selle ees, pöidlad püsti?” Me demonstreerisime. „Ehk siis – veel üks vihje – ma võin käe niiviisi välja sirutada,