Meie. David Nicholls

parasiitidega nakatatud roti keelest. Nii et jah, see oli päris tore kohtamine ja ma hakkasin märkama, et pudelitesse ja katseklaasidesse piiluv kaunis naine tekitas mu tavalisel kombel õhtuks tööle jäänud kolleegide nägudel üllatunud, pärani suu ja kerkinud kulmudega ilmeid. Andsin Conniele värvide segamiseks mõned Petri tassid.

      Kui ta oli piisavalt näinud, läksime tema ettepanekul tillukesse Ida-Euroopa restorani, millest ma olin palju kordi mööda kõndinud, hetkekski mõtlemata, et võiksin sinna sisse astuda. Hämaras valguses näis see seepiapruuni fotona. Igivana küürus kelner võttis meie mantlid ja näitas meile kohad kätte. Connie ettepanekul jõime väikestest paksudest klaasidest vodkat, siis sõime sametist tumepunast suppi, maitsvaid tihedaid klimpe ja pannkooke, jõime siirupist punast veini ning istusime kõrvuti peaaegu tühja söögisaali nurgas; varsti olime udupäised ja õnnelikud ning tundsime end peaaegu vabalt. Väljas sadas vihma, aknad olid udused, elektrikamin andis sooja, kõik oli imeline.

      „Tead, mida ma teaduse juures kadestan? Kindlust. Sul ei tarvitse muretseda maitse või moe pärast, oodata inspiratsiooni või õnne pöördumist. On olemas… metodoloogia – kas see on teaduslik sõna? Igatahes, asi on selles, et sa võid lihtsalt kõvasti tööd teha, raiuda ja raiuda, ning lõpuks on sul tulemus käes.”

      „Ainult et nii lihtne see pole. Pealegi töötad sina ka kõvasti.”

      Ta kehitas õlgu ja viipas käega. „Noh, on olnud aegu.”

      „Ma nägin mõnda su pilti. Mulle tundusid need imetlusväärsed.”

      Ta kortsutas kulmu. „Kus sa neid nägid?”

      „Nädalavahetusel. Kui sa magasid. Need olid väga kaunid.”

      „Siis olid need tõenäoliselt mu korterinaabri omad.”

      „Ei, need olid sinu omad. Tema omad ei meeldinud mulle üldse.”

      „Fran on väga edukas. Ta müüb palju pilte.”

      „Noh, mina igatahes ei tea, miks see nii on.”

      „Ta on väga andekas ja ta on mu sõber.”

      „Muidugi, aga siiski meeldisid mulle sinu omad. Minu arvates olid need väga…” Püüdsin leida mingit kunstipärast terminit. „Ilusad. Tähendab, ma et tea kunstist tegelikult kuigi palju…”

      „Aga sa tead, mis sulle meeldib?”

      „Täpselt. Ja käte joonistamine tuleb sul õudselt hästi välja.”

      Ta naeratas, vaatas oma kätt, ajas sõrmed harali ja asetas minu omade peale. „Ärme räägi kunstist. Või äädikakärbestest.”

      „Hästi.”

      „Ehk hoopis eelmisest nädalalõpust? Tähendab, sellest, mis juhtus.”

      „Hästi,” ütlesin ja mõtlesin, et siit see püssilask nüüd tulebki. „Mida sa tahad öelda?”

      „Ma ei tea. Või pigem ma arvasin, et teadsin.”

      „Räägi siis.”

      Ta kõhkles. „Sina enne.”

      Ma mõtlesin hetke. „Hästi. See on väga lihtne. Minu jaoks oli see imetlusväärne aeg. Mulle meeldis sinuga tuttavaks saada. Oli lõbus. Mulle meeldiks seda korrata.”

      „See on kõik?”

      „Kõik jah.” Tegelikult muidugi ei olnud, aga ma ei tahtnud teda ehmatada. „Ja sina?”

      „Ma mõtlesin… ma mõtlesin samuti. Minu jaoks oli see tavatult õnnelik aeg. Sa olid väga armas. Ei, see pole õige, ma ei mõelnud seda nii, ma tahtsin öelda, et sa olid hoolitsev ja huvitav ja mulle meeldis sinuga magada ka. Vägagi. See oli lõbus. Su õel oli õigus – just sind oligi mulle tarvis.”

      Ma olin leidnud end sellistest olukordadest piisavalt tihti, et ära tunda – kohe saabub „aga”…

      „Aga mul ei ole suhetega just väga hea ajalugu. Minu jaoks ei seostu need õnnelik-olemisega, eriti just see viimane.”

      „Angelo?”

      „Täpselt. Angelo. Ta polnud minu vastu eriti kena ja ta sundis mind… ma arvan, et ma tahan olla… ettevaatlik. Tahan, et me jätkaksime ettevaatlikult.”

      „Aga sa tahad jätkata?”

      „Ettevaatlikult.”

      „Ettevaatlikult. Kuidas see käib?”

      Ta kaalus hetke, hammustas huulde, kummardus siis lähemale, asetas käe minu käele. „See käib nii, et kui me nüüd kohe arve saame ja välja läheme ja takso leiame ja koju sinu voodisse läheme, siis ma oleksin väga õnnelik.”

      Siis ta suudles mind.

      …

      …

      …

      …

      …

      „Kelner!”

       50. Metsik pidu toas number 603

      Pidu algas siis, mil oleks mõistlik eeldada, et suurem osa pidudest hakkab läbi saama: kõigepealt elektroonilisele muusikale omane tiiskandi ja bassi ühistöö, siis asendas seda madal umpa-umpa koos iseloomuliku kammipilli suminaga.