Barney Greengrass
Seinasuurusest aknast tulvab sisse eedenlik kevadevalgus. Toas on mees, kes silmitseb kümne korruse kõrguselt Paradiisi saginat. Teise maailma hooned, sildid, jalakäijad. In paradise one is better off than anywhere else1, peaks kordama ka sel hommikul.
Tänava vastaspoolel seisab tohutu suur punane hoone. Näha on lasterühmi tantsu- ja võimlemistunnis. Broadway ja Amsterdam Avenue ristmikul ummikusse jäänud kollased taksorivid uluvad hüsteeriliselt hommiku joobnud metronoomi taktis. Vaatleja aga uurib juba taevast, tühjust, pikkamööda aega õgivat kõrbet, hiiglasuuri pilvetermiite.
Poole tunni pärast on ta tänavanurgal neljakümne kahe korruselise hoone ees, kus ta elab. Mitte ainustki stilistilist aktsenti, lihtne geomeetria: peavari, ja kõik, üksteise otsa laotud korterikarbid. Stalinistlik korrusmaja … pomiseb mees. Ei, stalinistlikud korrusmajad sellistesse kõrgustesse ei küündinud. Siiski stalinistlik, kordab mees järelpõlve dekoori põlastades. Kas temast saab sel hommikul taas mees, kes ta oli üheksa aastat tagasi? Kas ta on nagu toonagi surmajärgse elu uudsusest jahmunud? Üheksa aastat nagu üheksa kuud üsas tulvil üllatusi, millega tema seiklus täidab nüüd seda uhiuut hommikut nagu alguste-eelses alguses.
Vasakul sinine silt ja sellel suurte valgete tähtedega RITE AID PHARMACY, apteek, kust ta korrapäraselt ravimeid ostab. Ühtäkki – sireen! Viis tuletõrjeautot, metallkindlused, on pasuna- ja trummihelide ning härjamöirete saatel tänava vallutanud. Ennäe, põrgutulesid tuleb ette ka Paradiisis. Ei midagi tõsist, kõik saab silmapilk jälle korda: näe, fotolabor, kus ilmutatakse tema uute dokumentide standardpilte. Selle kõrval vaateaken võileibadega, kollane silt SUBWAY, seejärel boheemlaste kohvik STARBUCKS. Muidugi McDONALD’S, valgete tähtede ja suure kollase M-tähega punane silt. Metallukse ees teksaste ja mustade tossudega eideke, valge panamakübar silmile tõmmatud, kepp paremas, suur roheline kott vasakus käes, ja kaks pikka habetunud mustanahalist kerjust, kummalgi käes valge plasttops. Pakistanlase ajalehekiosk, indialase tubakapood, Mehhiko restoran, kleidipood, korealase suured korvid puuviljade ja lilledega, melonid ja arbuusid, mustad, punased ja rohelised ploomid, Mehhiko mangod ja Haiti mangod, kollased, valged ja punased greibid, viinamarjad, porgandid, kirsid, banaanid, Fuji õunad ja Granny Smithi õunad, roosid, tulbid, nelgid, liiliad, krüsanteemid, suured ja väikesed, metsa- ja aialilled, valged, kollased, punased. Madalad majad ja kõrged majad ja veel kõrgemad majad, mitmesugused stiilid, proportsioonid ja saatused, Uue Maailma, Vana Maailma ja surmajärgse elu paabel. Punase särgi ja punase mütsiga tilluke jaapanlane vaarub kahe raske, pakke täis koti vahel. Heledapäine habemega mees, lühikesed püksid jalas ja piip suus, kahe roheliste lühikeste pükste, mustade päikeseprillide ja väikeste seljakottidega tohutu suure blondiini vahel. Pikka kasvu sale neiu, paljajalu, lühikesed punased juuksed, läbipaistev särgik, ülinapid püksid nagu viigileht, suurt kasvu kiilas mees, kaks väikest last süles, lühike turd mees, mustad vuntsid ees ja kuldkett kaelas. Kerjused, politseinikud ja turistid – keegi neist pole asendamatu. Amsterdam Avenue ja 72. tänava rist, Verdi Square’i väike haljasala, kolmest küljest metallaiaga piiratud kolmnurkne rohulapp. Keskel valgest kivist soklil redingoti, lipsu ja kaabuga härra Giuseppe Verdi oma ooperitegelaste keskel, kelle peal puhkavad Paradiisi leebed varesed. Aia ees pinkidel surelik lihtrahvas, pensionärid, tõbised, hulgused, kes pajatavad otsekui kelmiromaanist pärit seiklustest ning nosivad tuutust praekartuleid või haukavad tänkjat pitsat.
Paradiisis on kõik olemas: toit, rõivad ja ajalehed, madratsid, vihmavarjud, arvutid, kingad, mööbel, veinid, ehted, lilled, prillid, heliplaadid, lambid, küünlad, lukud, ketid, koerad, eksootilised linnud ja troopilised kalad. Ja kaupmehed, narrid, politseinikud, juuksurid, saapapuhastajad, raamatupidajad, libud, kerjused, igat sorti näod ja keeled, vanused, pikkused ja keharaskused asustavad uskumatut hommikut, milles ellujäänu pühitseb uue elu üheksandat aastat.
Viimse kohtupäeva järgses maailmas on vahemaad ja keelud kaotatud, teadmise viljad on kättesaadavad taskuekraanil, surematuse puu pakub oma vilju kõikides apteekides, elu veereb kaelamurdva kiirusega, tähtis on vaid hetk, hetkepikkune olevik. Ennäe, jälle kõlab põrgu sireen! … Seekord polnud tegemist tulekahjuga. Valge boliid jättis endast õhku veresõõri, punase risti ja punase kirja: KIIRABI.
Ei, surmajärgses elus polnud millestki puudu, mitte millestki. Mees tõstis pilgu taeva poole, mis tõotas imet. Lämbe õhk, betoonist risttahukad lubasid näha vaid killukest taevast. Paremal varjas vaadet üks fassaad. Pikk, pikk kohvipruun, sinise vihmaveetoruga ääristatud sein. Vasakul kollane müür. Läikival kuldseks värvitud tagapõhjal säravsinine sõnum: DEPRESSION IS A FLAW IN CHEMISTRY NOT IN CHARACTER.2
Hoiatus või teade, raske öelda. Mees jääb vaatama, pea kuklas, pilk püha teksti tulpadel, astub virgunult sammu tagasi, liigub taas mööda Amsterdam Avenue’d. Viimse kohtupäeva järgse elu eelis: immuunsus. Sa pole enam kõigi pisiasjade ahelais nagu esimeses elus, veered osavõtmatult eemale.
Jalakäija liigub Barney Greengrassi suunas. „See koht meenutab sulle endist elu,” oli üks sõber lubanud.
Amsterdam Avenue hooned pärinevad minevikust, vanad punakad, pruunikad, hallikad majad, neli-viis-kuus korrust, mustad metallrõdud, aja jooksul mustunud tuletõrjeredelid. Raudteejaama kvartal, sellise mulje oli too vana maailma meenutav Upper West Side’i piirkond talle esmapilgul jätnud. Selle üheksa või üheksakümne aasta jooksul, mis ta oli siin elanud, oli siiski juurde siginenud kõrgeid, üha kõrgemaid hooneid, mille kõrval isegi neljakümne kahe korruseline hoone, kus ta elas, näis kehva stalinistliku saavutusena … jah, see sõna tuli jälle pähe, asja ees, teist taga.
Alumisel korrusel ärid nagu vanasti: FULL SERVICE JEWELERS, UTOPIA RESTAURANT, AMARYLLIS FLORIST, LOTTO, SHOE STORE, ADULT VIDEO, CHINESE DRY CLEANING, NAIL SALON, ROMA FRAME ART, MEMORIAL: RIVERSIDE MERMORIAL CHAPEL, 76. tänava rist. Majast ilmub jämedate jalgade ja pikkade mustade juustega neiu. Lühikeste mustade varrukatega must kleit, mustad sukad, paksude mustade klaasidega päikeseprillid. Kolm ilmatu pikka musta, mustade klaasidega autot otsekui hiiglasuured surnukirstud. Välja astuvad elegantsed mustade ülikondade ja mustade kaabudega härrad, mustade kleitide ja mustade kübaratega elegantsed daamid, pidulike matuserõivastega noored. Metronoom on taas kellelegi igavikutundi tiksunud. Elu on liikumine, ta pole seda unustanud, eemaldub kiirelt. Samm, teine, kõik – väljaspool ohtu.
OTTOMANELLI. Kaks puupinki, teine teisel pool sissekäiku. Parempoolsel pingil vana naine. Vitriini katva päikesevarju rohelisel kangal kiri: OTTOMANELLI BROS SINCE 1900. Valvas pilk naabrinnat jälgimas, räntsatab mees väsinult vasakpoolsele pingile.
Vana naine vaatab tühjusse, ent paistab mehe liigutusi märkavat. Näib, nagu nad oleksid teineteise ära tundnud. Mees tajub tuttava inimese juuresolekut nagu mõnel õhtul tubades, mida täidab ühtäkki sulnis kaitsev vaikus, mähkides ta ootamatult endasse. Kuid kunagi pole seda juhtunud tänaval, päeva melus.
Naine on tõusnud, mees laseb tal mõne sammu eemale minna, hakkab naise selja taga möödaniku aeglases rütmis astuma. Kahvatud kondised jalad, peenikesed sääred. Lühikesed läbipaistvad sokid, kerged kontsata kingad otsekui kalossid. Lühikeseks lõigatud hallid juuksed. Luised kookus õlad. Õhukesest ruudulisest kangast sirge lühikeste varrukatega kleit, punased ja oranžid triibud sinisel põhjal. Vasakus käes kilekott nagu toona. Paremas käes kokkurullitud hall villane jakk nagu kunagi ammu.
Mees kiirendab sammu, möödub naisest, keerab äkki ringi, nad seisavad vastamisi. Võpatas! Võib-olla oli ta ära tundnud tundmatu, kes OTTOMANELLI sissekäigu juures roidunult teisele pingile räntsatas. Ka mees võpatas. Nagu välk selgest taevast, pingil, restorani ees – viirastus!
Kõnnak, siluett, kleit, jakk, lühikeseks lõigatud hall juus otsekui parukas, vaid vilksamisi nähtud nägu. Laup, kulmud, silmad ja kõrvad nagu toona, lõug samuti. Üksnes suu polnud enam laitmatu joonega, nüüd oli see vaid kriips, liiga pikad kontuurita huuled. Nina oli laitmatu kuju kaotanud, laiemaks läinud. Lõdva kortsus nahaga vana kael.
Nüüd jälitab ta naist eemalt. Siluett, kõnnak, hoiak, tuvastamiseks pole vaja väliseid tunnuseid, kõik on sinus, teada, vankumatult, sul pole vaja tänaval travestiat jälgida. Mõtteisse vajunud ja hajameelne mees rahuneb, lummutis on kadunud, nagu ta soovis.
Lõpuks, 86. ja 87. tänava vahel, on sihtpunkt – BARNEY GREEN-GRASS. Akna juures toolil losutab omanik, küür ja