L. Hänni: Ühinemisvabadus on põhiseaduslik vabadus. Algväärtuste juurde tagasi pöördudes tuleb küsida, kas erakondadesse ühinemise vabaduse piiramine tuhande liikme nõudega on õigustatud. Kas üldse on vaja teha erisusi, võrreldes teiste mittetulundusorganisatsioonidega, mille moodustamine on tükk maad lihtsam? Eesti on kaugenenud liberaalse demokraatia põhimõtetest, nõudes erakondadelt nii suurt liikmete arvu. Väiksem liikmete arv võib olla kasulik ka erakonna sisedemokraatia jaoks. Kui inimesed alustavad ühist poliitilist tegevust, oleks hea, et algul keskendutakse eesmärkide selgele sõnastamisele ja alles siis organisatsiooni laienemisele. Praegu võib laienemise kohustus jätta arutelu ühiste eesmärkide üle tagaplaanile. Liikmeskonna miinimumarvu nõue peaks olema rohkem põhjendatud kui lihtsalt üks ilus ümmargune arv, milleks praegu on tuhat. Kui erakond peab iga hinna eest uusi liikmeid värbama, on paljud liikmed erakonnaga nõrgalt seotud ja see raskendab sisedemokraatia toimimist.
O. Lumi: Arvan samuti, et liikmete arvu piiri võiks tuua allapoole. Mulle tundub, et vaadates ühiskonna meeleolusid ja üldse suhtumist praegusesse demokraatia seisu, on tõenäoliselt mõistlikud kõik ideed, mis poliitikas osalemise akent paotavad. Räägime asutamispiiri allapoole toomisest, aga ka parlamendis esindamata erakondadele baasrahastamise tagamisest. Mis tuhande liikme piiri puudutab, siis ise ma selle seadmise juures ei olnud – see oli vist aastal 1997 või 1998 –, aga nii palju kui ma toonast õhustikku olen uurinud, oli selle sisseviimise juures praktilises poliitikas küsimus enne 1999. aasta parlamendivalimisi poliitikamaastiku korrastamisest. Põhimõtteliselt tuleks liikmete arvu piir tuua allapoole, kuid seejuures peaks vaatama veel üht aspekti – parlamendi funktsionaalsus on seotud erakonnasüsteemi funktsionaalsusega. Peame endale aru andma, et meie parlamendi väljakujunenud mudel on fraktsioonipõhine. Eesti parlamendisüsteemi jõukese on samamoodi kui Saksa parlamendis fraktsioon. Kui parlament on kirjum, avaldab see mõju ka parlamendi tööle. Kui eelmise teema juurde veel tagasi minna, siis meeldis mulle Jüri Adamsi paralleel Nõukogude Liidu Kommunistliku Parteiga ja sisevõitlusega seal sees. See pani mind mõtlema meie olukorrale. Üks aspekt, mille puhul parteid peavad tõsiselt peeglisse vaatama ja mis on ka ühiskonna rahulolematuse olulisi põhjusi, on see, et konsolideerumisega ei ole kaasnenud erakondade sisedemokraatia arengut ja erakondade avatust.
Vaadates vanu lääne demokraatiaid, kus enamikul juhtudel on parteisüsteem väga konsolideerunud, koalitsioonid pikaajalised ja stabiilsed ning koosnevad kahest-kolmest parteist, näeme, et seal on erakonnad ühiskonnale avatud. Erakondade siseasjad ongi avalikud asjad. Samuti näeme, et poliitikud klaarivad erakonna siseasju avalikus meedias, mis on täiesti normaalne, ühiskond tahabki seda näha. Kuni selleni välja, et ka erakonna juhtorganite ja valimisnimekirjade määramine on tõesti avatud protsess. Üks oluline aspekt, mida erakonnad peavad praegu ühiskonnas valitsevast rahulolematusest järeldama, on küsimus nende sisemisest avatusest. See on väga oluline küsimus.
H. Ruusing: Praegu tundub Eesti ühiskonnas olevat nii, et on erakonnad ja on ühiskond. Erakonnad on just kui instrument võimule saada ja siis võimule jääda. Nüüdisaja ühiskonnas ei pea ennast tingimata teostama erakonna kaudu. Võimalusi ennast teostada, kuuldavaks teha ja oma elu elada on märksa rohkem. Seetõttu võiks küsida: milleks üldse erakonnad?
J. Adams: Mõnel maal, eriti Euroopas, on üles ehitatud tohutu suure liikmete arvuga erakondi, kelle siseelu on tõepoolest nagu mingisugune pidev seriaal, mida jälgib kogu ajakirjandus. Aga see ei ole ainuke mudel. Maailmas on küllalt palju ka maid, kus erakondade liikmeskond on minimaalne, koosnedes ainult nendest, keda ma enne nimetasin aktivistideks. Kõik toetajad on toetajad väljaspool. Näiteks Ameerika Ühendriikide kaks suurt parteid. Mõlemal on küllaltki väike liikmeskond ja samal ajal väga suur aktivistkond. Mudeleid on siiski erinevaid. Kui räägime ühiskonna ja erakondade vastandumisest, siis Eesti ajaloos on meil olnud üks selline kogemus, mis jäi 1931. ja 1934. aasta vahele. Siis tekkis olukord, et Riigikogus esindatud erakonnad vastandusid ühiskondlikus teadvuses oma ühishuvide või ühistegutsemisega ülejäänud rahvaga. Selle vastandumise pinnalt ja eriti selle vastandumise ideed ekspluateerides kasvas tookord välja Vabadussõjalaste Liit. Minu jutu mõte on, et igasugune ühiselu kujundamine on alati kollektiivne töö ja seda ei ole võimalik kunagi üksinda teha. Järelikult selleks, et saavutada ühiselu muutmisel reaalseid tulemusi, peavad vastava muudatuse taotlejad tegema koostööd. 19. sajandi algul või isegi varem hakati Euroopas poliitikas tegutsejatelt nõudma kahte asja. Esiteks avalikku tunnistamist, kellega sa teed koostööd, kes on sinu sõbrad ja võitluskaaslased. Teiseks avalikku teatamist, mis on teie poliitilised sihid. Niisuguste nõuetega peavad arvestama kõik need, kes praegu tahaksid saavutada muutusi Eesti ühiselus, mida Riigikogus esindatud neli erakonda nende arvates ei tee. Protestijad on samamoodi organiseerunud inimeste rühmad ja nii jõuangi oma esialgse teesi juurde, et nemad on oma senise ühistegevusega vähemalt embrüonaalsel kujul ühe erakonna selle sõna nii-öelda üldises mõistes juba moodustanud, kuigi see ei mahu meie seaduse definitsioonis nimetatud erakonna alla. Mina näen seda vastandust siiski teatud poliitilise võitlusena, mitte mõistliku kirjeldusena praegu Eesti ühiskonnas valitsevast olukorrast.
L. Hänni: Ühiskonna ja erakondade vastandumise tingib erinev arusaam poliitilise eetika olulisusest. Erakondadele heidetakse peamiselt ette seda, kuidas nad on käitunud ja endale raha hankinud. Seda, et paljudel kodanikel on kadunud usaldus erakondade vastu, võib tõepoolest kirjeldada kui poliitilist kriisi. Poliitilise eetika esilekerkimine eriti ei üllata, sest toetumine kindlatele ühisväärtustele on demokraatliku arengu sängis püsimise eeldus. Praegu tuleb vastata küsimustele, mis eetilisel tasandil on üles kerkinud. Erakonnad peavad pattu kahetsema ja senisest eetilisemal alusel oma tegutsemist jätkama.
J. Adams: Kasneli praegust parlamendierakonda?
L. Hänni: Küsimus on poliitilises kultuuris – see on kogu ühiskonna probleem.
J. Adams: Aga keda sa kutsud üles meelt parandama?
L. Hänni: Erakondi.
J. Adams: Milliseid erakondi tuleb siiski kutsuda üles meelt parandama? Kas erakondi laiemas mõttes või kitsamas mõttes, nagu ütleb Eesti seadus?
L. Hänni: Kõigepealt neid erakondi, mis meie elu kõige rohkem mõjutavad, samuti kõiki tulevasi erakondi ja miks mitte ka parteipoliitikas pettunute „erakonda”. Ühiskonnas tuleb jõuda mingile uuele arusaamale, mis on poliitikas lubatud ja mis ei ole. Eesti poliitika üks hädadest on olnud see, et poliitilises konkurentsis on räpane kampaania ja ebaeetiline käitumine andnud kohati eeliseid selliseid võtteid kasutavatele erakondadele. See on nagu auguga tünni sündroom, kus alumise augu kõrgus määrab veetaseme tünnis. Seepärast oleks vaja kõige alumine auk ühiselt kinni toppida. See nõuab erakondadeülest poliitilist kokkulepet, milleks võiks olla poliitilise eetika koodeks. Näen võimalust selle teema tõstatamiseks kodanikuühiskonna survel. Praegu on poliitilise eetika teema väga päevakohane ja oleks kahju, kui see sumbuks, ilma et me selles küsimuses edasiminekut näeksime.
O. Lumi: Olen nõus, et tõenäoliselt paljusid asju me lihtsalt ei arutaks, kui poleks eetikaprobleemi. See on olnud tõenäoliselt päästikuks, mis on toonud lauale ka teised probleemid. Aga arvan, et debatt, mis puudutab parteide rolli ühiskonnas ja laiemalt võib-olla kogu valitsemissüsteemi, on olemuslikult laiem ja selle juured sügavamal. Erakonnad konkureerivad kodanikuühendustega ning ühiskonnas osalemise ja teiste vaba aja veetmise võimalustega. Põhimõtteliselt ei ole see probleem Eestile ainuomane. Ingliskeelses terminoloogias kasutati selle kohta juba 1990. aastate algul kahemõtteliselt the party is over. Ühest küljest võib seda mõista, et pidu on läbi, aga teisest küljest, et parteide arengu ajajärk on möödas. 1970. aastatest alates oleme arenenud lääne demokraatiates näinud, et parteide liikmeskond on märkimisväärselt vähenenud. Ükskõik millise lääne demokraatia võtame, on parteid drastiliselt liikmeid kaotanud. Klassikaliste massiparteide hiilgeaeg