Esimesed rahvaloenduste algatajad Eesti alal olid 19. sajandi teisel poolel baltisaksa mõisnikud, kellesse me ajaloolise pärandina pigem negatiivselt suhtume. Siiski tuleb tõdeda, et just nendel oli tollal Vene impeeriumi loodenurgas euroopalik mõtlemine ja nad võitlesid tsaarilt välja loa korraldada kolmes Balti kubermangus (Eesti-, Liivi- ja Kuramaal) rahvaloendus, mis oli esimene selline üritus kogu Vene tsaaririigis. Niiviisi algaski 1881. aastal Eesti rahvaloenduste ajalugu, milles äsja lõppenud rahva ja eluruumide loendus 2011 oli üheteistkümnes.
Meedia lemmikküsimused pärast rahvaloendust on järgmised: missuguseid üllatusi pakkus loendus, mida uut ja ootamatut saite teada? Eestis toimunud loendused võib jaotada kaheks. Esiteks sellised, kus tulemus oli ennustatav ja vastas enam-vähem ootustele. Need toimusid ajalooperioodidel, kui areng oli enam-vähem stabiilne. Peale nende oli mitu loendust, mille tulemust polnud võimalik ennustada. Need toimusid pärast suuremaid rahvastikku mõjutavaid sündmusi, sõdu ja ühiskondlikke murranguid, mida Eesti on oma lähiajaloos mitu korda läbi elanud.
Esimene,29. detsembril 1881 Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kubermangudes toimunud rahvaloendus sedastas, et Eestimaa kubermangus (haaras praeguse Eesti põhjapoolse osa – tollased Harju, Lääne, Järva ja Viru maakonna, viimane ilma Narva linnata) ja Liivimaa kubermangu Eesti maakondades (Tartu, Viljandi, Pärnu, Saare ja Võru, ilma Valga linnata) elas 881 455 inimest, neist 89,8 protsenti eestlased. Suurima vähemusrahvuse (5,3 %) moodustasid sakslased, järgnesid venelased (3,3 %). Rootslasi, juute jt rahvuste esindajaid oli alla ühe protsendi. Kogu info rahvastiku kohta oli uus, sest kuigi varem oli tehtud hingeloendusi, oli loendus uus tase niihästi ajastuse (loendatavate koosseis ja kõik andmed fikseeriti loendushetke 28.12.1881 kell 00.00 seisuga) kui ka küsimustiku põhjalikkuse mõttes.
28. jaanuaril 1897 toimunud Vene impeeriumi esimene üleüldine rahvalugemine, mis oli Eesti pinnal järjekorras teine, sarnanes eelmisega ja selle tulemused eriti ei üllatanud. Piirkond, kus loendati, oli praktiliselt sama mis eelmisel korral – polnud veel terviklikku Eestit. Positiivne on tõdemus, et Eesti rahvaarv oli möödunud 16 aasta jooksul 7,2 protsenti suurenenud ja ulatus nüüd 945 062 inimeseni. Väike muutus oli toimunud rahvuste struktuuris: sakslaste osa oli kahanenud 3,7 protsendini, nad olid kaotanud arvukaima vähemusrahvuse seisundi venelastele, keda nüüd oli rahvastikust 4 protsenti. Oli alanud Tsaari-Venemaa venestamispoliitika periood.
Möödus enam kui veerandsada aastat, enne kui taas rahvaloendusele mõeldi. Sellesse ajavahemikku mahub Esimene maailmasõda ja Vabadussõda, Eesti Vabariigi loomine ja Eesti territooriumi piiritlemine rahvusvaheliste kokkulepete alusel, kuid ka ulatuslik välisränne, millest Eesti jaoks oli olulisim ühelt poolt sajandi alguses toimunud eestlaste ränne Venemaale paremaid elutingimusi, haridusele vastavaid ametikohti ja viljakamat maad otsima, teiselt poolt Vabadussõjale järgnenud aastail eestlaste naasmine Nõukogude Venemaalt optsiooni alusel. Rohkem kui 200 000 etnilisest eestlasest, kes 20. sajandi algul Nõukogude Vene territooriumil elas, saabus kodumaale ligi 40 000. Ülejäänud kas ei soovinud naasta, ei teadnud sellest võimalusest või ei saanud lahkumiseks Vene võimudelt luba. Viimaste arv on mõningate andmete põhjal suuremgi kui opteerunute arv.
Ootused sellele rahvaloendusele olid suured. Kui suur on nüüd rahva üldarv? Kas miljon? Võib-olla isegi poolteist? Sõjakaotused olid rahvaarvu kahandanud, kuid lisandunud oli Petserimaa, arvesse tuli ka Narva linn ja kokkuleppel lätlastega oli poolitatud varasem Valka linn ning moodustatud uus Eesti linn – Valga.
Esimene Eesti rahvalugemine 28. detsembril 1922 näitas, et Eesti rahvaarv oli 1 107 059 inimest. Sõjakaotustest hoolimata oli rahvaarv ka eelmise loenduse territooriumil kasvanud 5,9 protsendi võrra. Mõnevõrra oli muutunud rahvusstruktuur. Eestlaste arv oli suurenenud 970 000-ni, kuid nende osatähtsus oli kahanenud 87,6 protsendini. Lisandunud territooriumide tõttu oli suurenenud venelaste osakaal – neid oli nüüd 8,2 protsenti, sakslasi vaid 1,7 protsenti. Omaette rahvusrühmaks peeti setusid, neid oli ligi 15 000. Sellel rahvaloendusel elas Eestis ka arvestatav hulk – 18 000 – kodakondsuseta inimesi, need olid pärast Vabadussõda Eestisse jäänud Vene valgete armeede sõjamehed.
20. sajandil kujunes arenenud riikidel tavaks korraldada rahvaloendusi kümnega lõppevatel aastatel. Eestis kavandati teist rahvaloendust (mis sisuliselt oli rahva ja eluruumide loendus) 1930. aastal, kuid majanduskriisi tõttu lükati see edasi.
Teine Eesti rahvaloendus oli 1. märtsil 1934. See üllatusi ei pakkunud. Loendusel saadud rahvaarv 1 126 413 oli eelmisega võrreldes ainult 1,7 protsendi võrra suurenenud, s.t rahvastiku kasv Eestis oli seiskunud, mõnel aastal oli loomulik iive koguni negatiivne. Loenduse läbiviimist hinnati rahvusvaheliselt edukaks. Loendustulemus erines eelmise loenduse andmete põhjal jooksvalt arvutatud rahvaarvust ainult 1600 inimese poolest ja seegi erisus oli seletatav viivitustega laste sünni registreerimisel. Ka rahvusstruktuuris polnud erilisi muutusi toimunud. Kodakondsuseta isikud olid valdavalt saanud Eesti kodakondsuse, setud loeti eestlaste hulka.
Järgmine, 1940. aastaks kavandatud rahvaloendus lükati alanud Teise maailmasõja ja Eesti okupeerimise tõttu määramata ajaks edasi. Hiljem selgus, et loendus toimus siiski üsna ruttu, kuigi erakordselt väikeses mahus. Nimelt korraldasid 1941. aasta hilissügisel tolleks ajas Eesti okupeerinud Saksa võimud rahvastiku üldregistreerimise, mida võib pidada rahvaloenduseks, sest loenduse põhieeldused – fikseeritud moment, ühtne küsimustik, kogu elanikkonna haaratus – olid täidetud.
Vahepeal oli toimunud olulisi rahvastikku mõjutavaid sündmusi ka Eestimaa pinnal: baltisakslaste ümberasumine Saksamaale, juuniküüditamine, mobilisatsioon ja arvestatava elanikeosa (lisaks punavõimu ladvikule ka tööliste, haritlaste ja Eesti sõjaväelaste) osaliselt sunniviisiline evakueerimine, tsiviilelanikkonna kaotused lahingutes ja mõlema okupeeriva võimu ning nende käepikenduste repressioonid, sealhulgas Saksa okupatsiooni alguses juutide ja mustlaste hävitamine. Seega oli 1. detsembril 1941 toimunud rahvaloenduse (rahvastiku registreerimise) tulemus taas etteaimamatu. Sellega said tutvuda võrdlemisi vähesed.
Ainsad teadaolevad nimetatud loendust käsitlevad materjalid ilmusid ainult ametlikuks kasutamiseks lubatud saksakeelse nimetusega (kuid ka eestikeelseid materjale sisaldava) ajakirja Statistische Monatshefte 1942. aasta mõnes numbris. Nõukogude ajal vaikiti maha ka loenduse toimumine. Siiski on selle loenduse andmestik väärtuslik vaheteave suurte rahvastikumuutuste kohta, mis toimusid Eesti rahvaga Teise maailmasõja päevil ja pärast seda. Selgus, et 1934. aasta loendusega võrreldes oli rahvaarv 1941. aastaks vähenenud 108 938 isiku võrra ehk ligi 10 protsenti. Eesti elanikkonna suurus oli nüüd 1 017 475 inimest; eestlasi oli 908 000, kuid kogurahvastikust moodustas see 90 protsenti; venelasi oli 7 protsenti, sakslasi ei olnud üldse märgitud.
Veelgi suuremad muutused rahvastikus seisid ees enne järgmist rahvaloendust. Kahjuks ei fikseerinud ükski loendus Eesti rahvastiku miinimumtaset, kui lisaks mobilisatsioonile ja tsiviilelanike sõjakaotustele oli 1944. aasta sügisel ligi 70 000 tsiviilelanikku Saksamaale ja Rootsi pagenud. Kohe, kui Punaarmee oli 1944. aasta sügisel Eesti kagunurga vallutanud, lõigati Eesti territooriumi küljest ära suurem osa Petserimaast (koos sealsete elanikega), mille Eesti oli saanud Tartu rahuga. Hinnangute kohaselt oli 1944. aasta hilissügisel Eesti rahvaarv Eestis (ilma Petserimaata) vaid ligemale 850 000 inimest, kusjuures eestlaste osakaal oli kõrgem kui kunagi varem, sest sõja käigus oli lahkunud suur osa teistest rahvustest inimesi.
Järjekordne rahvaloendus toimus 15. jaanuaril 1959. aastal, seega pisut enam kui 17 aastat pärast 1941. aasta loendust, nüüd juba nõukogude aja tingimustes ja Moskva korraldusel. Võis oodata, et rahvaarv on eelmise loendusega võrreldes märgatavalt suurenenud,