Viimane rahvaloendus kinnitas, et rahvastikuarengus jätkuvad juba eelmisel loendusel täheldatud suundumused. Tõsi, loendamisel saadud püsielanike arv 1 294 236 jäi allapoole teatud mõttes maagiliseks peetud 1,3 miljoni piiri, kuid alakaetust arvestades võib kinnitada, et püsielanike tegelik arv selle piiri siiski ületab. Kuid see erisus pole põhimõttelise tähtsusega. Loendus kinnitas, et Eesti rahvaarv väheneb (joonis 5).
Joonis 5. Eesti rahvaarv ja eestlaste arv rahvaloenduste lõikes
Joonis 6. Püsielanike arv loenduse, jooksva statistika ja rahvastikuregistri andmeil
Märkus: RR – rahvastikuregister; SA – statistikaameti jooksev sündmuspõhine statistika; Loend – rahva ja eluruumide loenduse 2011 esialgsed andmed.
Võrreldes eelmise loendusega loendati nüüd ligikaudu 76 000 inimest vähem, seega oli vähenemine 11,7 aasta jooksul ligi 5,8 protsenti ehk ligi pool protsenti aasta kohta.
Kuigi vähenemine pole nii intensiivne nagu sajandi esimesel kümnendil, on suundumus siiski stabiilne. Vähenemisel on kolm põhjust. Kõigepealt jätkuvalt negatiivne iive, mille tagajärjel rahvastik loendustevahelisel perioodil 32 000 inimese võrra vähenes. Kuigi 2010. aastaks jõudis loomulik iive praktiliselt nullini, millele otsustavalt aitas kaasa oodatava eluea pikenemine, pole edasised muutused nii positiivsed. Näiteks sündimuse esmased näitajad (vaadeldud on võrreldavuse mõttes kaheksat esimest kuud) ei kinnita algset hüpoteesi, et 2011. aasta sündimuse langus oli juhuslik hälve üldise positiivse suundumuse teel (joonis 7).
Joonis 7. Sündide arv aasta kaheksa esimese kuu jooksul
Vastupidi, langus on jätkunud ka 2012. aasta esimesel poolel, seejuures on olnud eriti vähe esmasünnitusi.
Teine vähenemise põhjus on välisränne, täpsemalt negatiivne välisrände saldo, mis tuleb jaotada kaheks osaks: registreeritud ränne, mille suurus on teada, see on ligi 23 000 inimest (joonis 8), ja registreerimata ränne, mille suurus meile kahjuks teada ei ole.
Joonis 8. Registreeritud välisränne
Registreerimata väljarände hindamiseks pakub teatava võimaluse loendusel esitatud küsimus Eestist lahkunud lähisugulaste kohta, kuid kindlasti pole see ammendav, sest kõigil lahkunuil ei jäänudki Eestisse lähisugulasi, kõik lahkunud ei suhtle oma sugulastega ja kõik küsitletud ei pidanud vajalikuks sellist kaudset infot edastada. Võib siiski oletada, et mõlemad ränded (registreeritud ja registreerimata) on ligikaudu sama suurusjärku. Arvatavasti ei ületa viimastel aastatel registreerimata ränne registreeritud rännet, sest tegemist on suurel määral legaalse töörändega, mis eeldab elukoha ametlikku registreerimist.
Jooniselt 8 on näha, et registreeritud välisrände saldo oli kõige negatiivsem aastail 2005–2006, ületades 3000 inimese piiri. Kahel viimasel aastal on see näitaja olnud 2500 inimese ringis, kusjuures viimasel viiel aastal on suurenenud sisseränne (mis olulisel määral on tagasiränne). Seega on viimastel aastatel välisränne mõjustanud rahvaarvu vähenemist rohkem kui loomulik iive, kusjuures ilmselt on arvestatav ka nimetatud kahe teguri koosmõju: lahkujate hulgas on võrdlemisi palju noori naisi, seega mõjutab nende lahkumine ka sündimust. Siiski tuleb tõdeda, et rändeprotsess kulgeb võrdlemisi stabiilselt ja mingit erilist intensiivsuse kasvu viimastel aastatel ei ole märgata.
Rahvastik vananeb kogu arenenud maailmas. Eestis on muudatused viimase ligi tosina aasta jooksul olnud üsna suured. Selgub, et meil on jätkuvalt suur tööealiste, 15–64-aastaste osakaal, kes moodustavad elanikkonnast kaks kolmandikku. Vahetunud on aga kuni 15-aastaste noorte ja üle 65-aastaste eakate osakaal. 2000. aastal oli noori 18 protsenti ja eakaid 15 protsenti, 2011. aastal aga vastupidi – noori 15 protsenti ja eakaid 18 protsenti. Pisut lohutust pakub siiski viieaastaste vanuserühmade jaotuste võrdlemine (joonis 9). Kui 2000. aastal oli noorim vanuserühm kõige väiksem, siis 2011. aastal on väikseim hoopis 10–14-aastaste teismeliste vanuserühm ja 5–9-aastaste rühm on sellest arvukam, 0–4-aastaste oma veelgi arvukam. Jooniselt on näha ka kasvanud oodatava eluea mõju – silmanähtavalt rohkem kui eelmise loenduse ajal on üle 70-aastasi eakaid.
Joonis 9. Rahva ja eluruumide 2000 ning 2011 ajal loendatud inimeste soo- ja vanusejaotus
Rahvusliku koostise ja emakeele jaotus on püsielanike hulgas püsinud viimaste loenduste ajal stabiilsena, nihe Eesti-kesksuse suunas on minimaalne: eestlaste osakaal suurenes 67,9 protsendist 68,7 protsendini, eesti keelt emakeelena kõnelejate arv 67,3 protsendist 68,5 protsendini. Kodakondsuses on samuti nihke suund teada – määratlemata kodakondsusega isikute osakaal on kahanenud peaaegu poole võrra, 12,4 protsendi asemel nüüd 6,5 protsenti. Valdav osa neist on omandanud Eesti kodakondsuse, nüüd on Eesti kodanikke rahvastikust 85 protsenti varasema 80 protsendi asemel. Siiski on suurenenud ka Vene kodanike arv, varasema 6,3 protsendi asemel ligi 7 protsenti.
Kõige tõsisem muudatus, mida kinnitas rahva ja eluruumide loendus 2011, oli rahvastiku paiknemine Eestimaal. Kuigi uuringud on kinnitanud ühelt poolt linnastumist, teiselt poolt valglinnastumist, ei ole nende protsesside arvulised näitajad kuigi täpselt teada, sest teatavasti lahknevad inimeste registreeritud elukohad tegelikest elukohtadest. Loenduse tulemusena selgus, et elanike arvu muutused maakondade lõikes jagunevad üpriski ebaühtlaselt. Kui rahvaarv tervikuna on kahanenud 5,8 protsenti, siis enamikus maakondades ulatus kahe loenduse vaheline rahvaarvu kahanemine 15–20 protsendini.
Lisaks on esitatud kaks jooksval rahvastikuarvestusel põhinevat andmekomplekti: nn ametlik, mis arvestab ainult loomulikku iivet (SA2012); rännet arvestav, kus loomulikule iibele lisaks on arvesse võetud ka ränne (SA2012R).
Selgub, et elanikkonna koondumine Tallinna lähikonda jätkub, sellest võidavad peamiselt Tallinna lähivallad. Oma endise taseme on säilitanud Tartumaa, ilmselt aitab sellele tugevasti kaasa tudengite eeskirjakohane loendamine Tartu elanikena. Tallinna tagamaa on laienenud nähtavasti ka Raplamaale, mille olukord ülejäänud maakondadega võrreldes on võrdlemisi hea. Järvamaa punase laterna roll on osalt tingitud territoriaalsetest muutustest, kuid Kesk-Eesti – Viljandimaa, Järvamaa, Jõgevamaa – elanikkonna suur vähenemine, mis ületab isegi Kagu-Eesti ääremaade oma, on tõsine mureküsimus.
Kokkuvõttes kinnitas rahvaloendus, et kõik suundumused, mis viimastel aastatel Eesti rahvastikuarengut iseloomustavad, toimuvad jätkuvalt. Oluline oli aga see, et üldisele teadmisele lisandusid täpsed arvulised hinnangud, mis on igasuguste meetmete kavandamiseks hädavajalikud.
Suundumused, mis Eesti rahvastikuarengut praegu iseloomustavad, ei ole üldiselt positiivsed. Rahvastik väheneb ja vananeb, loomulik iive on negatiivne (kuigi läheneb nullile), samuti ka välisrände saldo, elanikkond koondub pealinna lähikonda ja ääremaad tühjenevad. Kuid tegemist ei ole enneolematute ega erakordsete nähtustega, üsna sarnased on arengusuundumused ka mitmetes teistes arenenud riikides, sealhulgas naabritel.
Kõiki neid suundumusi tuleks käsitleda väljakutsena Eesti ühiskonnale ja eriti poliitikutele. Toimuvate negatiivsete protsesside ohjeldamine või isegi pööramine on võimalik, kuid nõuab ühiseid pingutusi.
Joonis 10. Maakondade rahvaarv 1.01.2012 rahva ja eluruumide loenduse 2000 tasemega võrreldes (%)
Märkus: SA2012 – statistikaameti jooksev sündmuspõhine statistika (arvestatakse ainult loomulikku iivet); SA2012R – statistikaameti jooksev sündmuspõhine statistika (loomulikule iibele lisaks arvestatakse ka registreeritud rännet).
Poliitika