Arsenil puudus muusikaline kuulmine, seepärast ei olnud ta asutanud oma bändi, vaid lihtsalt õppis ettevõtlust. Just seal, kus ta õppima pidigi – Ameerika Ühendriikides. Mõne järgmise aastaga tegi ta edukat karjääri maaklerina ega vajanud enam vanemate toetust. Pigem oli ta ise valmis neid aitama. Ta oli õnnelikult abielus Iiri päritolu ameeriklannaga, kes kinkis Alekseile ja Ksjušale kaks võluvat lapselast.
Nüüd ei olnud Alekseil ja Ksjušal enam seda jõge, neid seeni ja marju. Kuid see-eest oli oma sinise veega bassein, mille serval nad istusidki tollel õhtul Texase päikese soojades kiirtes.
Ksjušal oli ühes käes pikk peenike sigaret, millest tuli hea tubaka magusat aroomi, teises käes hoidis ta kõrge jalaga pokaali, milles oli Austraalia punane Shiraz. Aleksei istus tema kõrval sügavas lamamistoolis pokaali jääkülma Moseli riislingiga. Elu oleks nagu laabunud. Kuid nad mõlemad igatsesid taga jõge, oma jahedat õnne selle inimtühjal kaldal.
Televiisoris pidi tunni aja pärast algama Aleksei NBA11 lemmiku Mavericsi mängu ülekanne, aga enne oli vaja lõpetada ärasõidu ettevalmistused, et hommikul poleks jahmerdamist.
Nad olid koos pool maailma läbi reisinud, võtnud tulipunase külma koidiku vastu Islandil, rännanud jalgsi ränkraskete seljakottidega Taga-Baikalimaal ja imetlenud virmalisi Lapimaal. Neid mõlemaid paelus karm põhjamaine loodus, suusatamine, saun.
Nad armastasid teineteist, nagu armastatakse Prantsuse romaanides ja Ameerika filmides, ning nende lahusolekud Aleksei pidevate ohtlike lähetuste tõttu ainult tugevdasid vastastikust tõmmet.
Vastutulijad imetlesid neid tänaval, tuttavad ja sõbrad kadestasid nende õnne, mõni tundis musta, mõni valget kadedust.
Aleksei mängis hästi isa seitsmekeelelist kitarri, ta armastas laulda Võssotski, Okudžava, Vizbori, Gorodnitski ja Galitši laule. Ksjuša ei laulnud kaasa, sest tal polnud muusikalist kuulmist, kuid ta kujutas endast kõige tänulikumat auditooriumi ning palus õhtuti sageli Alekseil mängida ja laulda.
Ühes populaarses filmis kõnnivad armunud mööda magavat hommikust linna ja silmapiirile kerkib tohutu suur arv 1941. Enam nad ei kohtu. Kangelanna hukkub. Sõjas.
Nii hukkus ka Aljoša kangelanna. Ainult et sõjas ei olnud naine, vaid tema ise. Pool pikka aastat. Ja naine hukkus lakkamatus mures tema pärast, temale mõeldes, vaadates tema kohutavaid ja suurepäraseid sõjafotosid ning palvetades tema tervise ja edu eest.
Ta päästis mehe oma ootamise, oma armastuse, oma palvetega, unustanud enda. Ise aga põles olematuks.
Kui Aleksei oli 2003. aastal Iraagi sõjas ning Ksjuša oli ajutiselt naasnud Moskvasse, et olla mehele lähemal, sõitsid paljud Vene ajakirjanikud, tema sõbrad ja tuttavad, üksteist välja vahetades tagasi Venemaale. Igaühega neist saatis Aleksei koju mõne vanaaegse väljanägemisega messingist või vasest teekannu või anuma, mille külgi ehtis Araabia musta värvi põimkiri. Ise aga jäi ta ikka tollesse pikaleveninud välksõtta. Kui ta ütles naisele, et ei saa Moskvasse tagasi pöörduda, vaid lendab kohe Ameerika Ühendriikidesse, lendasid nad sinna võidu, et kumb kummale vastu tuleb.
Kui Aleksei majja astus, ootas Punapea (nii hüüti naist perekonnas, nii hüüdis naist armastades ka ta ise) teda juba mitmesuguste Araabia nõude suure kollektsiooniga.
Ksjuša oli jõudnud kohale kaks päeva varem ja ootas tema tagasipöördumist, oli istunud kaks õhtut järjest võõrastetoas ning imetlenud nende uut kollektsiooni, võtnud esemeid pihku, nagu püüdes tajuda mehe käte soojust, vaadanud tema viimaseid rindefotosid ajalehes ja vaikselt nutnud.
Siis jõudis Aleksei lõpuks koju, ilus ja noor, ning jälle olid nad õnnelikud.
Kui Ksjuša 2014. aasta juunis oli suremas kiiresti arenevasse maovähki, palus ta oma viimasel päeval mehel jälle laulda. Aleksei tõi kodunt kitarri ja laulis mitu tundi järjest kõiki laule, mida nad teadsid ja armastasid: Vizbori, Okudžava, Gorodnitski, Kljatškini, Võssotski ja Galitši laule. Äkki tõstis Ksjuša haigusest kuivetunud käe, naeratas ainuüksi silmadega ja sosistas: „Kallis, sa oled alustanud juba teist ringi.”
Mõni minut hiljem suri Punapea tema kätel. Nädal enne seda oli naine saanud neljakümne kaheksa aastaseks.
Aga 2013. aasta novembris ei olnud mingist õnnetusest märkigi. Nad jätsid rahulikult nägemiseni. Ksjuša tegeles majapidamise ja muude vajalike asjadega ning ootas teda nädala pärast koju, nagu mees oli lubanud tulla.
30. novembri keskööl seisis Aleksei Kiievi kesklinnas külmal Kreštšatikul ja vaatas kurvalt haledat rühma külmetavaid noori inimesi, neid ei olnud üle viiekümne poisi ja tüdruku, nad olid üliõpilaseas. See oli kõik, mis oli järele jäänud mitmesajast demonstrandist, kes olid nõudnud president Viktor Janukovõtši tagasiastumist.
Veidi eemal igavlesid aega surnuks lüües kümned Kiievi militsionäärid, erisalga Berkut liikmed, kelle ülesanne olid takistada, peksta ja mitte läbi lasta. Sel saatuslikul õhtul ei täitnud nad esialgu ei esimest, teist ega ka kolmandat ülesannet, tammusid loiult jalalt jalale, togisid kumminuiadega üksteist ja iseennast kuulivestide ja kilpide pihta, et sooja saada.
Näis, et ka üliõpilased kallistasid oma tüdrukuid peamiselt selleks, et sooja saada. Nähtavasti samal eesmärgil laulsid nad aegajalt kooris Ukraina hümni. Neil polnud tookord isegi keppe ega kive, millestki tõsisemast rääkimata.
Tühja jooksnud rahulik valitsusevastane revolutsioon ehk niinimetatud teine Maidan oli vist lootusetult lonkimas oma banaalse lõpu poole. Peaaegu kõik väljakul viibinud ajakirjanikud olid kella üheks öösel läinud laiali oma hotellidesse ja nuputasid seal 600 standardsest sõnast koosnevat lugu kolmanda külje jaoks, saatsid toimetustele mittemidagiütlevaid nukraid fotosid ja valmistusid ära sõitma. Poliitiline coitus interruptus (katkestatud suguakt) Kreštšatikul seoses sellega, et liiduleping Euroopaga, mis oleks olnud esimene samm endisest NSV Liidust lõplikuks lahkulöömiseks, jäi alla kirjutamata, neid enam ei innustanud.
Kell kolm hommikul sai Aleksei aru, et välismaa fotograafidest oli väljakule jäänud tema üksi.
Mingi sisemine ärevus, vaevu tajutav kaja millestki, mida nimetati sisemiseks hääleks või intuitsiooniks, veenis teda paigale jääma. Asi ei olnud ainult Berkutis, mille read hakkasid äkki energiliselt ümber rivistuma, järjest lähenedes üliõpilastele, vaid arusaamatus ja üha kasvavas ebatavalises erutuses, mida ta seletada ei suutnud.
Vahel on nii: pruugib sul ootamatult mõelda millestki kaugest, mõnest mees- või naistuttavast, keda sa pole ammu näinud, ja siis, teinud paar sammu järgmise tänavaristi poole, kohtudki sa äkki selle inimesega. Kas see ei ole mitte kaudne tõend, et on olemas ruumi mingi tundmatu energia, mis meid pidevalt üksteisega seob, meid erutab, valmistab ette mingiks sündmuseks või kohtumiseks?
Inimesed kohmetuvad, ei usalda oma aimusi ega ole peaaegu kunagi võimelised seda müstilist morsetähestikku õigel ajal inimkeelde tõlkima. Ei kuule ähvardusi, ei võta kuulda ülalt, küljelt või alt kostvaid hoiatusi …
Kui üleni musta riietatud mendid lasksid alla oma kiivrite visiirid, sättisid kilbid ja kumminuiad lahinguvalmis ning hakkasid kiiluna üliõpilaste poole liikuma, sai Aleksei kohe aru, mida ta peab tegema. Ta jooksis neile järele. Seejuures ta mõistis, et signaalid, mis temani jõudsid, sisaldasid midagi palju tähtsamat ja olulisemat kui peksmine, mis sekund hiljem läbi tema kaamera objektiivi paistma hakkas.
Berkut töötas vaikides, asjalikult, kiiresti ja keskendunult. Kaitsetud noored püüdsid ära joosta, tõugates üksteist pikali. Kumminuiad tõusid ja langesid metoodiliselt, tungides kehadesse, lüües katki luid, purustades päid. Mentide kõrge sääre ja tömbi rautatud ninaga sõjaväesaapad langesid nätsudes ja kiirustamata nende mahakukkunud kehadele, nende kätele ja jalgadele, tegemata kellelgi vahet.
Aleksei tundis äkitselt oma näol mingeid tilkasid, tõmbas vasaku käega üle põse, tõstis käe silmade ette ja nägi verd.
Ta peatus hetkeks, pühkis käeseljaga kiiresti